Läheme Ülo Tuulikuga Balti jaamast reisima.
Sa oled nibin-nabin vabariigiaegne poiss, sünniaastaga 1940. Kas seda, mida kirjeldad raamatus „Sõja jalus”, võime pidada sinu esimeseks reisiks?
Võime seda tõepoolest nii nimetada. Alustaksin kohe unustamatu vahva sõdur Švejki tsiteerimisega. Kui ta läks maailmasõja lahinguisse, ütles ta, et „mulle meeldib väga reisida, eriti kui seda saab teha riigi kulul”.
See reis, millele meie pere sattus, toimus 1944. aasta sügisel, kui enne viimaseid lahinguid Eesti pinnal otsustas Saksa väejuhatus viia Sõrve säärest, otseselt lahingutegevuse tannermaalt ära pisut üle 3000 püsielaniku.
1944. aasta sügis oli suur üle mere minek. Kellel oli võimalus, pagesid läände, ennekõike Rootsi ja Saksamaale. Aga meie kooli õpetajast isa, kelle juures käisid mitmed õpilased kutsumas, et me läheks nende laevukeste peale ja ära Rootsi, oli kategooriliselt kodumaalt lahkumise vastu.
Ometigi pidime 1944 sügisel minema – ema, isa, kahekümneaastane õde Salme, nelja-aastased Jüri ja mina ning üheaastane noorem vend Enno.
Üht-teist lapse mälupiltidest on su raamatus kirjas, aga kordame üle, mida sa sellest rängast retkest mäletad?
Emotsioon, mille täielikus kattuvuses tegelikkusega ei pruugi ma kindel olla, on äraviimise öö. See oli pime öö, kui meid laevadele viidi. Aga selgelt hakkan ma mäletama 1945. aasta kevadet, kui olime Saksamaal laagris ja kui punaarmee sisse tuli. Mäletan seoses selle sissetuleku ja otsese lahingutegevusega, mis toimus tolle asula tänavail, kus me barakis olime, et üks mürsk tuli otse meie akendesse, lüües sellel naril, kus me Jüriga magasime, jala alt ära. Selle plahvatuse mürkjas, tahaksin öelda roheline lõhn on mul tõepoolest väga hästi meeles.
1945. sügiseks toodi teid koju tagasi.
Sellega seondub mälestus suvisest loojuvast päikesest üle Väina silla. Sugulased olid meil Kuivastus hobusega vastas. Kuna Karuste küla oli täielikult hävitatud, pidime esialgu hakkama elama Maasi maalinna lähedal, kus elas meie ema vend.
Mul on meeles ema jutt, et poisid, kui nüüd onu küsib, mida te tahaksite, siis öelge: „Me tahame kuivatatud kala.” See oli muhulasest ema enda kõige suurem soov.
Sõda sai läbi. Saarlased olid ju harjunud sellega, et ikka minnakse merele ja tullakse, minnakse välismaale ja tagasi. Aga nüüd oli meri äkitselt kinni. Kuidas see harjumine selle uue olukorraga Saaremaal läks?
See on psühholoogilis-filosoofi line küsimus. On öeldud, et kirjutav inimene on seda õnnelikum, mida kauem saab ta endaga kaasas vedada oma lapsepõlve. Me tulime tõelisest sõjasegadikust. Kui jõudsime 1946 Abrukale, siis taevas oli sinine, päike paistis, kala ja kartulit oli piisavalt. Meil ei olnud enam näljatunnet. Meil oli mingisugune turvatunne. Eriti lastel – me olime oma vanematega koos. Selline loomulik eraldatus merega, mis Abrukal meie ümber oli, tekitas mingit erilist rahu. Ma ütleksin tõepoolest – õnneliku lapsepõlve tunnet, sest meil ei olnud ettekujutust mingisugusest muust lapsepõlvest, mis oleks võinud sisaldada palju enamat.
Kui isal oli Karustes olnud suur raamatukogu, mis tassiti laiali ja põles ära, siis Abrukale jõudes oli meie perel üksainuke raamat – juba ilma kaanteta saksakeelne entsüklopeedia, mida isa luges.
Kui 1947–1948 hakkasid tulema esimesed raamatud ja õde Salme sai Abruka raamatukogu juhatajaks, siis meie vennaga hakkasime lugema praktiliselt kõike, mis sinna tuli.
Mäletan August Jakobsoni poolt ümber jutustatud eesti muinasjutte. Loomulikult ka järjepanu Stalini preemiaga märgistatud ilukirjanduslikke teoseid. 1950. aastaks, kui olime Jüriga kümneaastased, olime täielikult kursis Suure Isamaasõja valgustamisega sotsialistliku realismi poolt. Mis suuresti mürgitas meie maitset.
Oota nüüd, miks mürgitatud maitse? Sinu sõjaraamat tuleb mul väga tihti meelde. Mis iganes sõjakirjanduse seos mu teele tekib, meenuvad Ülo Tuuliku „Sõja jalus” ja Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel”. Usun, et need on kaks kõige paremat eesti keeles sõjast kirjutatud raamatut.
Pean tunnistama, et kui ma hakkasin raamatut kirjutama, olin toona 30, siis selleks ajaks olin ma loomulikult lugenud läbi kõik nõukogude kirjanduse arvestatavad sõjaraamatud. Nendest nimetaksin näiteks Simonovi loomingut, Kazakevitši väikest raamatukest „Täht”, Viktor Nekrassovi „Stalingradi kaevikuis”.
Lev Tolstoi „Sõja ja rahu” olen ma läbi lugenud kolm korda – kooli ajal, Tartu ülikooli ajal ja uuesti siis, kui hakkasin kirjutama oma „Sõja jalus”. Eelkõige sellepärast, et kuidas sõjaga seoses annab kirjutada mitte ainult lahingutegevusest, vaid ennekõike inimesest sõjas. Mida tunneb sõdiv inimene.
Ma hakkasin lugema juba ka soome ja inglise keeles maailma sõjakirjandust: Väino Linna „Tundmatu sõdur”, Norman Maileri romaan „Alasti ja surnud”, Nicholas Monsarrat’ „Julm meri”, mis on võimas kirjeldus nendest tarnetest, mida Euroopa tõi Venemaa põhjasadamatesse.
Loomulikult olen lugenud läbi Hemingway ja Remarque’i olulised teosed. Arvan, et Hemingway võimsad üldistused „Vanamehes ja meres” tulevad tema Hispaania kodusõja kogemuse ja teose „Kellele lüüakse hingekella” kaudu.
Pean tunnistama, olemata nüüd piisavalt tagasihoidlik, et ei osanud ma mingisuguses rumalas enesekindluses ütelda, nagu olnuks eesti kirjanduses silmatorkavat raamatut sõjast. No ei olnud. Oli kirjutatud üksikuid novelle, katsetatud nii ja teisiti…
"Nimed marmortahvlil" oli sulle hoolimata nõukogude ajast tuttav?
Jah, tõesti oli.
Peale selle oli veel üks raamat, mis mulle hullu moodi meeldis. See oli prantslase Vercorsi pisikene novellikene „Mere vaikimine”. See on väikene õhukene raamat Saksa-Prantsuse suhetest ajal, kui Saksamaa okupeeris Prantsusmaa. Tekib suhe prantsuse neiu ja saksa ohvitseri vahel.
Kui me räägime praegu rändamisest, siis peame meeles, et rännata tuleb tingimata nii ajas kui ka ruumis. Me peame käima mingites geograafilistes punktides, mis võib-olla jäävad meile kättesaamatuks, aga me peame võimalikult kaugele minema ka aega.
Olen kusagil sõnastanud sellise arusaamise, et olen küll saanud käia huvitavates paikades, aga ma ei ole kunagi pääsenud sellistesse filosoofilistesse sügavustesse nagu näiteks Jaan Kaplinski. Ma ei suuda nii sügavale minna, mu külapoisi aju ei luba seda…
Aga Thomas Manniga käisid sa Lübeckis. Lübecki linnast sellest loost suurt teada ei saa, küll aga rändad sa koos Manniga aja- ja kultuuriloos. Nagu Kaplinski…
Sellega seoses tuleb mul hoopis meelde see, et kui Juhan Smuul väga kuulus mees oli, siis vastas ta ühe Moskva suure ajakirja küsimusele, et millistest kirjanikest olete enim lugu pidanud. Juhan kirjutas vastused kodus valmis. Luges mulle ja Debora Vaarandile need vastused ette. Ta oli sinna pannud ka Thomas Manni, keda ta ei olnud lugenud. Mulle väga meeldis, et Debora ütles selle peale: „Kuule, Juhan, kui sa oled juba Thomas Manni nimetanud, kirjuta Heinrich Mann ka sinna.”
Nii see läkski üleliidulisse trükki. Juhanil, kel oli küll suur lugemus, olid Mannid lugemata.
Kui sa Abrukalt mandrile läksid, kas siis sellist saarepoisi mõtet ei olnud, et hakkaks meremeheks?
Ei olnud. Kaksikvend Jüri on ikka öelnud, et tema oleks pidanud õppima bioloogiks. Tal olid suured ornitoloogilised huvid. Mina olen tagantjärele kahetsenud seda, et ei õppinud mingit filoloogilist distsipliini, kas saksa või prantsuse keelt.
See lisa, mida kirjanik Vaino Vahing sai arstina või Rein Saluri bioloogina, olid kirjanikule äärmiselt olulised lisandused.
Minu elu kulges vastunäidustanuna mereigatsusele. Ma jäin üheksandas klassis pahasti võitlema tuberkuloosiga. Minu unistused spordiga tegelemiseks ja isegi terveks saamiseks olid mitmeks aastaks blokeeritud. Kui ma ülikooli ajal 1961 läksin oma esimesele Atlandi reisile, siis elas minus ikkagi see hirm, et kui meditsiinikomisjon avastab mu nõrgad kopsud, võib see saada saatuslikuks ja mu reis jääb ära. Ma saatsin meditsiinikomisjoni, mis oli vaja enne merele minekut läbida, oma kaksikvenna.
Räägimegi sellest Atlandi reisist. Oli aasta 1961, laeva nimi oli „Johannes Vares”. Kuidas see reis teise klassi madrusena võimalikuks sai?
See mõte tuli tänu astronoom Charles Villmannile. Ta oli seotud nõukogude kosmoseprogrammiga ja ühe huvitava loodusnähtusega, mille nimi oli helkivad ööpilved.
Kuna Eesti baaslaev „Johannes Vares” sõitis oma püügiretkel Newfoundlandi madalikule Kanada rannikul, mida peeti üheks maailma udude pooluseks, siis rehkendati teoreetiliselt, et helkivad ööpilved võivad välja ilmuda just Newfoundlandi madaliku kohal.
Mina sain vormistatud laeva ilmajaama kui Tartu Riikliku Ülikooli kolmanda kursuse füüsik, kes ma tegelikult ei olnud. Päeval tegin tööd ilmajaamas, aga öösel, üle öö, rappisin lahtisel tekil turska. Ilmajaama ülem, väga delikaatne mees, ütles mulle ühel korral, kui olime pudeli viina ära joonud, et mul on siin ennegi füüsikuid praktikal olnud, aga nii saamatut kui sina pole varem trehvanud.
Aastaid hiljem, kui mul ilmus esimene raamat, siis otsis too ilmajaama ülem mind üles ja ütles: „Kuule, sa ei rääkind tõtt, kes sa oled.”
Ma olen saanud eluks nii tarviliku kogemuse maailmamere ületamisega, selle tohutu haardega, selle ajalis-ruumilise hõlmamatusega, mis on ühest küljest rahustav ja teisest küljest hirmutav. Loodusjõudude taltsutamatus, samas ookeani erakordne ilu. Need tunded ei ole edasi räägitavad inimesele, kes seda ise kogenud ei ole.
Tõsi, seda on raske edasi anda. Kuid sinu „Atlandi kirjades” on seda hästi edasi antud. Ja sinu sugulasele Juhan Smuulile annan ma kõik poeemid Stalinile ja kommunistlikud noored andeks selle eest, kuidas ta kirjeldab Suurt Halli. Olen ise seda tundnud ja ma ei tea, kas ja kuidas mõjub see inimesele, kel endal see nukker kogemus puudub. Sa oled laevades olnud rohkem kui Smuul, on sulle need asjad tuttavad?
Tahaksin öelda, et see mõiste või arusaamine „Suur Hall” on unikaalne. Võib-olla ka selle pärast, et Juhani ema ja minu isa olid õde ja vend ja seetõttu olen geneetiliselt määratletud teda mõistma.
Leon Toom on tõlkinud Juhani „Jäise raamatu” ja „Jaapani meri. Detsember” vene keelde, paraku on Juhani suur ja sügav, filosoofiline mõiste tõlgitud vene keelde kui Bolšoi Hall ja inglise keelde The Big Hall. See on loojale uskumatu kaotus. See sõna hall otsustab seal kõik. See on väga vägev üldistus.
Plutarchos on pannud Pompeiusele suhu ühe ütlemise: navigare nessece est… Kui Pompeius läks nälgivatele roomlastele üle mere vilja tooma, siis meeskond keeldus tormi tõttu laeva tulemast. Seepeale hüppas Pompeius esimesena laeva ja ütles selle lause.
Sellele instinktiivsele sunnile, mis ma kalurikülast olen saanud, on lisandunud see, kui palju on mul olnud meremeeste hulgas erakordselt häid ja lähedasi sõpru. Mehised, viisakalt kasvatatud mehed, nii eestlased kui ka venelased. See on hingetugi tänaseni.
1961. aasta reis oli Põhja-Atlandil.
Jah, Gröönimaalt tulevad jäämäed jäid meie teele, öistel vahitüürimeestel oli seetõttu päris raske. Samas oli erakordselt võimas virmaliste miilamine, olime nagu ääsitulede vahel. Magedat vett oli meil vähe. Jäämägedes seda ju oli, aga need võisid igal hetkel endid ümber pöörata. Uljaspead venelased sõitsid oma traaleritega jäämäe kõrvale ja võtsid sealt ülalt jääd ja vett. Seda sai küll vaadatud hinge kinni pidades.
Esimese reisi olin ma muidugi ilma välispassita, olin vormistatud niinimetatud esimese viisaga, mis tähendas, et mul ei olnud õigust kuskil maale minna.
Maailmameri oli suur asi. Olin seal kaks kuud.
Aasta hiljem läksid "Sütistega" lõuna poole, see oli juba pikem reis.
Jah, neli kuud. Sellega juhtus selline lugu, et kui olin neljandal kursusel, tuli Pälsoni 14 ühiselamusse üks ajalehe Rahva Hääl esindaja ja ütles, et meil ei ole toimetuses inimest, kes võiks kirjutada kalameestest ja kalapüügist. Oleks vaja inimest, kes oleks võimeline tegema vahet väikesel räimel ja väikesel kilul.
Teatasin: „Võite minuga proovi teha, ma ütlen teile kohe!” Ja neljanda kursuse järel vormistatigi mind tööle Rahva Hääle toimetuse kõige nooremaks töötajaks. Ütlesin neile, et ma tulen tingimusel, kui garanteerite mulle välispassi Eesti kalameeste sügisel toimuvaks esimeseks ekspeditsiooniks LääneAafrikasse. Sellest, et see tuleb, oli mulle rääkinud kapten Lembit Song, kes oli just saanud sotsialistliku töö kangelaseks ja kes läks sinna laevaga „Sütiste”.
Just see esmaavastamise vajadus lõi minus tookord välja. Keegi ei teadnud õieti, mis ees ootab. Meie meremeestel polnud veel õiget varustust, me ei tundnud püügirajooni. Nendest tundmatutest kaladest teadsime nii palju, et see on nagu tundmatute naistega – mida kaunim, seda mürgisem.
Kui Newfoundlandi madalikult tuli traal merest, siis oli see hall, parimal juhul hõbedane, aga Aafrika rannikul oli see nagu muinasjutt – kõik värvilised kalad. Kalinin gradi meestega, kes neid tundmatuid kalu süüa proovisid, juhtus ka õnnetusi.
Siis oli sul juba välispass ja said maale ka. Räägi nendest esimestest kogemustest.
Kopenhaagenis oli meil vaja võtta laevale mingeid varuosi. Läksin koos kapteni ja vanemmehaanikuga sinna firmasse, mis meie laevu varustas. Ma tõepoolest vaatasin tol septembripäeval seal linnas ringi suu lahti – see oli midagi senikogematut.
Mäletan, et lugesin tollal üsna palju populaarset füüsikat ja palusin siis, et kui te mulle linna näitate, näidake, kus elab maailmakuulus füüsik Niels Bohr. Käisingi tema maja vaatamas. See oli päikseline päev, ilus, puhas, nagu kinos
Kopenhaageniga seoses nimetad sa oma reisikirjas veel Carel Čapekit, Thomas Mannist me juba rääkisime. Tavaline eestlane otsib maailmas Eesti jälgi, siis sinu jaoks pole vahet, kas Eduard Vilde või Nils Bohr Kopenhaagenis. Maailmakodanik algusest peale?
Kui see maailmakodanikuks nimetamine pole liiga kohustav, siis ma olen sellega nõus. Aga olen tahtnud osa saada sellest üleilmsusest.
Isegi Nõukogude ajal?
Tõepoolest.
Keelteoskus on samuti sellele kaasa aidanud, eks ole.
Ma elasin kuude kaupa kalalaevades, kus põhiline meeskond olid venelased. Sain vene keele kooli mitte ainult tänu Kuressaare keskkoolile, kus meil oli umbkeelne vene keele õpetaja, vaid just heeringalaevas. Ma täielikult kümblesin selles teises keeles. „Varese” peal lugesin äsja ilmunud neljaköitelist Buninit. Aafrikas lugesin originaalis kaksteist köidet Dostojevskit.
Oled sellest ka kirjutanud, kuidas keelteoskus maailma avardab. Vene keel ei ole su ainuke keel.
Ma ei tohi oma keeleoskusest rääkida, kui ma tunnen Kaplinskit ja olen koos töötanud Lennart Meriga.
1960ndate lõpus käisin Tallinnas eratunnis prantsuse keelt õppimas. Võisin siis lugeda ajalehte L’Humanité, muid lehti ei tulnud. LääneAafrikas, kus olid prantsuskeelsed riigid, olin ma laevas ainuke, kes maal olles sai neegermiljonäride ja teistega suhelda, kes meid seal vastu võtsid. Ma sain lihtsat igapäevajuttu ülal hoida. Eks me muidugi teame ka, et väikene kogus alkoholi avab uusi andeid.
Kui me oma elus ei puutu kokku ühegi muu keelega, siis me ei tea, mida meile meie oma keel tähendab. Erakordselt suure osa minu enda literatuursest kultuurist moodustab loetu ennekõike vene ja soome keeles. Aksel Tamm tegi mulle kunagi märkuse, sest ma julgesin talle ütelda, et minu jaoks ei eksisteeri eesti kirjandust kui eraldi nähtust. Ei eksisteeri! Minu jaoks on ühine kogu meie regiooni kirjandus. Ma ei saa kapselduda neist ühte, kus ei avane kõik sügavused ja nüansid, mida ma tahaksin lugeda ja kogeda.
Seoseid koduga oled maailmast ikka leidnud?
1986 sügisel olin ma New Yorgis ja otsisin Long Islandil üles 1938. aastal Abruka saarelt ära läinud mehe. Ta oli püüdnud sel hommikul angerjat. Me istusime Long Islandil tema eramaja aias, kus oli ehitatud samasugune suitsuahi, nagu need on Abrukal. Ta tahtis, et ma räägiksin talle äärmiselt täpseid kirjeldusi Abrukast – kus keegi elab, millised on majad, millised majad on lagunenud.
1981 sattusin esimest korda Gotlandi saarele, kus kohtasin kala suitsetavat sõrulast, kes oli 1944. aastal viidud nagu meiegi Saksamaale. Tema oli edasi läinud Rootsi. Ta oli Türju külast lahkudes 16-aastane, Mandri-Eestis polnud ta käinud. 1981. aastal rääkis ta täpselt sama sõrve keelt nagu omal ajal Sõrves. Me istusime vee piiril ja sulistasime paljaste varvastega vees ning ma kuulasin seda uskumatut keelelist muusikat.
Pariisis kohasin naist, kes oli 17-aastase neiuna Saaremaalt koos saksa ohvitseriga jalga lasknud. Ka tema polnud kunagi Mandri-Eestis käinud. Ma viisin sellele neiule oma ema küpsetatud Abruka leiba. Istusime Grand Opera läheduses. See leib lõhnas Pariisi kohvikus ja ta rääkis mulle Kuressaare kõnepruugis. See liigutas mu hinge väga.
1986. aastal lendasin Ameerikasse. Tallinnast Šeremetjevosse ja sealt edasi. Esimesel lennul Moskvasse lendasin koos eesti pimedate delegatsiooniga, kel oli imekena giid. Küsisin, kuhu nad lähevad. „Sevani järve äärde,” teatas ta. „Me läheme sinna ja ma räägin neile, milline Sevani järv välja näeb, ja nad saavad hiljem kõigile edasi rääkida, et nad olid Sevani järve ääres.” Just see vajadus ise kohal olla ongi eriliselt oluline.
Kui võrrelda su loomingut vend Jüri omaga, siis kuidas sina seda teeksid?
Jüri kapseldus Abrukale. Ja võttis Abrukalt absoluutselt kõik, mis sealt sai võtta. Mina tahtsin tungida kuskile kaugemale, kuskile hoopis ära. Kirjutada hoopis muudest nähtustest kui Abruka elust. Ma ei ole tänaseni kindel, kummal meist oma tee paremini õnnestus.
Minu ema on mulle sind kunagi ammu iseloomustanud, et üks nõukogude aja galantsemaid härrasmehi kirjanike hulgas oli Ülo Tuulik. Kuidas sinusugune galantne härrasmees sai mööda maailma seigeldes hakkama, näiteks kalalaeva rappehaisu, viina ja tavoti sees?
Tead, pärast rasket kopsuhaigust pidin ma saama mingit mehelikku eneseteostust. Pidin endale tõestama, et ma pole päris vilets, et saan hakkama millegi mehise, ootamatu ja eelkõige mittestandardsega. Minu kolleegid, näiteks maailmas palju käinud Arvi Siig, Vladimir Beekman, Vallo Raun, käisid mööda tuntud turistlikke marsruute, kus kõik oli ette määratletud. Mina tahtsin oluliselt teistmoodi elamust saada.
Kui me nüüd seda galantse härrasmehe terminit lahti räägime, siis noa ja kahvliga söömine ja korraliku lipsu kandmine on ennekõike austusavaldused teiste inimeste vastu. Ma pole näiteks tahtnud kunagi ka ühtegi minutit hilineda. Ma loen seda austuseks teiste inimeste vastu.
Kuidas sa said kuldhilineja Lennart Meriga said rahulikult koos töötada?
Tundsin Lennartit 40 aastat ning jah, ühe aasta jõudsime tõesti koos töötada Kirjanike Liidu välissekretäridena. Ma tundsin teda tänu Juhan Smuulile juba ülikooliaegadest. Minu käest on ikka küsitud, kas me olime Lennartiga sõbrad. Mitte mingil juhul! Me olime eriliselt head tuttavad, aga aristokraat ei saa olla sõber külapoisiga, kellel ei ole mitmekeelset koolitust ja kaasa antud originaalset maailmanägemist.
1966 suvel tulin Ruhnu saarelt, magasin pööningul, kus pööningu teise otsa olid visatud vanad puust tehtud esemed. Seal oli ka üks võikarp, millel peal aastaarv 1866. Järgmisel päeval läksin Lennarti juurde ja kinkisin talle selle pliiatsikarbiks. Istusime ja rääkisime, ma tegin sel päeval kaks jämedat viga. Lennart soovitas mul lugeda üht Skandinaavia kirjanikku. Ma olin seda nime varem kuulnud ja ma parandasin Lennartit. Midagi muutus Lennarti silmis.
Pool tundi hiljem parandasin Lennartit ühe aastaarvuga. Minu kinderstube temaga suhtlemisel polnud laitmatu, ma poleks pidanud kumbagi asja tegema.
Pidades ennast piisavalt hästi vene keelt oskavaks eestlaseks, pean ütlema, et kui Kirjanike Liidus tahtmatult kuulsin, kuidas Lennart meie liidu Moskva keskkontoriga rääkis, võisin ainult imetleda sellist erilist vene keele oskust, kus ei olnud ainsatki sovetiaegset terminit. See oli uskumatult aristokraatlik ja elegantne.
Kuidas see välissekretäri töö välja nägi, mida see tollal tähendas? Kui palju oli väliskontakte, kui vabad või kontrollitud need olid?
Kui kirjanike kongress 1986. aastal Toompeal hakkas lõppema, oli Beekmani lõppsõna, kus ta ütles, keda ta tahaks näha liidu uues juhtkonnas. Mina ei uskunud oma kõrvu, kui kuulsin, et ta nimetas mind ühena liidu sekretäridest. See tuli väljaspool mu igasuguseid plaane. Arutlesin omaette, et loomulikult peaksid mind sellesse töösse sisse juhatama ENSV Kirjanike Liidu esimees, EKP KK kultuuriosakonna juhataja ja Kirjanike Liidu kuraator julgeolekus. Ma tulin tööle – ja mitte keegi minuga ei rääkinud mitte ühtegi sõna…
Ma õppisin kõike kõrvallaua taga istuvalt Lennartilt.
Kirjanike Liidu keskaparaat tahtis saata oma väliskülalisi nädalalõppudel Tallinna kui euroopalikku linna. See suhtlus piirdus ennekõike üldkultuuriliste tõdemistega.
Ma olin ennast kurssi viinud selle maaga, kust külaline tuli, nimetasin enda poolt loetud või ka tundmatuid kirjanikke. Nemad tegid siis omalt poolt näo, et nad on mõnd eestlast lugenud. Ja siis kiitsime vastastikku, kui suured kirjanikud on Tšehhov, Tolstoi või Hemingway. Saavutasime täieliku üksteisemõistmise. See jamps läks kokkuvõttes üsna tüütavaks. Tühi viisakus.
Kõik hakkas muutuma laulvast revolutsioonist alates. Me muutusime keskuseks, kuhu taheti tulla, kuhu hakkasid tulema ka diplomaadid ja suurte ajalehtede ajakirjanikud. Helistasin 1988 Moskvasse ja küsisin keskaparaadi käest, kas meie võime teha sõpruse ja koostöö lepingu ENSV ja Soome vahel. Mulle öeldi, et selleks pole mingit vajadust, sest meil on vastav leping N Liidu ja Soome kirjanike liitude vahel. Detsembris 1988 me siiski kirjutasime selle lepingu soomlastega alla.
Kui Lennart lahkus Kirjanike Liidu aparaadist, ütles ta mulle: „Me oleme ammendanud oma suhted Skandinaavia regiooniga, meil on aeg liikuda Kesk-Euroopasse, ennekõike Saksamaale.”
Kord ütlesin Moskvale, et te saadate N Liidu kirjanikke esindama välismaale täiesti umbkeelseid inimesi. Miks te näiteks Eestist kedagi kaasa ei võta? Nimetasin kaheksa inimest, kes saaksid keeltega suurepäraselt hakkama. See kandis üllatavalt häid tulemusi: Lennart sõitis Birmasse, mina ise Jordaaniasse.
1990 hakkasime ette valmistama Eesti, Läti, Leedu ja Leningradi kirjanike ühist laevasõitu Läänemerel – Helsingi, Kopenhaagen, Hamburg, Visby, Gdansk, Stockholm. 15 inimest osales Eesti Kirjanike Liidu poolt. Palusin liidu juhatuselt luba ainuisikuliselt need 15 nimetada, kes sellel luksuslikul reisil saavad osaleda. Ütlesin, et esimesena jätan välja iseenda, sest mul juba laevasõidukogemus on. Samuti jätsin välja rohkem käinud inimesi, nagu Arvo Valtoni. Et oleks mingisugune jumalik õiglus.
Üks minu suuremaid kordaminekuid oli esimene ülemaailmne eesti kirjanike kokkutulek Helsingis 1989. Valmistasime seda Jaak Jõerüüdiga ette Stockholmis, kus oli paguluskirjanduse keskpunkt. Paljud, kes ei olnud nõus küsima Eestisse tulekuks viisat nõukogude võimult – Ilmar Talve, Kalju Lepik ja teised – olid valmis kohtuma Helsingis.
Kuidas oli nõukogude ajal võimalik kirjanikel reisida?
Kui teeme sellise poliitikavaba üldistuse, siis tuleks öelda, et keskmine kirjanik, näiteks mina, parimal juhul keskmine kirjanik, elas tollal majanduslikus mõttes paremini kui praegu. Üle liidu oli kaksteist loomingulist maja – Armeenias, Gruusias, Krimmis, Leedus –, mida võis kasutada suhteliselt väikese raha eest. Kirjanikele tehti pidevalt reise üle tohutu suure liidu.
Parimad kirjanduslikud välissõidud jättis Moskva keskaparaat ikka endale. Aga nad aitasid meie kirjanikke panna spetsiaalsetesse turismirühmadesse. Samuti pandi kirjanikke VEKSA gruppidesse, mis minu hinnangul ainult tihendas meie suhteid pagulastega.
Jüri Lotman ei saanud aastakümneid välja. Olin ükskord Tartus sinu kasuisa Harald Peebu juures, kui ta oli fi loloogiateaduskonna dekaan. Siis tuli Lotman uksest sisse, oli vaja dekaani kinnitust mingile väliskutsele. Harald Peep, teades ju, et Lotmanit kuhugi ei lasta, küsis siis: „Kuhu te, Juri Mihhailovitš, seekord sõidate?” Ja nad mõlemad hakkasid homeeriliselt naerma.
Lõpuks tuli Kirjanike Liidu kaudu luba ja Lotman sai sõita. Lennart Meril kui välissekretäril õnnestus hankida väljasõiduluba seoses Calgary olümpiamängude kultuuriprogrammiga Jaan Kaplinskile, kes kaua aega ei saanud sõita. Me jäime tookord Lennartiga liitu veel õhtul hilja istuma ja Lennart ütles mulle: „Ma helistan ja ütlen Jaanile.” Ta helistas, Jaan ei uskunud algul.
Siis oli paar kuud vahet. Mats Traat tahtis saada turismigrupi koosseisus Ameerikasse. Enne olid seal saanud käia Enn Vetemaa, Aksel Tamm ja teised. Siis tuligi meile liitu teade, et Traat saab sõita. Lennart, küsis: „Kas mäletad, Ülo, kui helistasime Kaplinskile? Helista nüüd sina Mats Traadile!” Ma tegin seda suure hea meelega. Ütlesin talle, et luba on olemas. Mats ütles: „Ma ei sõida.” Mina vastu, et kuule, sa oled seda ju kaks aastat tahtnud. Mats ütleb mulle: „Ma ei saa praegu sõita, mul on romaan pooleli.” Ei sõitnudki!
Henno Rajandiga juhtus selline asi, et meile tuli teade, et üks inimene saab sõita Pariisi ja siis veel mõneks päevaks Tuneesiasse. Mõtlesime, et no Rajandi on meil ju prantsuse keele spetsialist, las tema sõidab. Helistasin talle. Kuulas mu ära ja ütles: „Tuulik, sa oled ju kasvatatud inimene, ära tee lolli nalja!” Ja pani toru ära. Mul tuli uuesti helistada.
Räägime ühest su enda reisimisega seotud raamatust veel. „Kõrge taevas” räägib elust punakhmeeride aegses ja järgses Kambodžas. Kuidas sa selle raske materjali endast läbi lasksid?
Ma tahtsin minna Vietnami sõtta. Olin kirjutanud sõjaraamatu ja tahtsin näha sõda reaalsuses. Ajasin seda asja kõikvõimalikke kanaleid mööda, eelkõige EKP KK
ja Moskva Kirjanike Liidu kaudu.
Lihtsalt astusid EKP Keskkomiteesse sisse ja ütlesid „Tere, mina olen Ülo Tuulik ja tahan sõtta minna.”?
No ma tundsin oma põlvkonna mehi Vaino Väljast ja teisi. Ma läksin Moskvasse, vormistasin oma paberid, anti lootust, et saan minna. Olin NSV Liidu Kirjanike Liidu ametniku Aleksander Aleksandrovitši juures, tema laua peal oli minu isiklik toimik.
Teretasime. Hakkasime vene keeles rääkima. Keegi teine ametnik tuli sisse ja Aleksander Aleksandrovitš läks delikaatselt inglise keelele üle, et teine aru ei saaks: „Kuulge, kallis sõber, ma ei saa teid Vietnami lubada, sest teie lapsed on liiga väikesed.” Olin talle selle delikaatsuse eest uskumatult tänulik. Kuigi see äraütlemine tekitas ka kibedust, sest Rudolf Rimmel hiljem käis, läks salaja PõhjaVietnamist lõunasse. Ta rääkis Eestis sellest ainult Väljasele. Ma küsisin ta käest, mis su põhimulje seal oli. Ta vastas: „Nad ei karda surma.”
Aga see soov mul jäi, käisin Vietnamis hiljem.
Siis tekkis selline imelik situatsioon – ma juhtusin Kremli kongresside palees istuma kõrvu ühe minule täiesti tundmatu mehega, kes küsis minu käest: „Kas tahate sõita Kambodžasse?” Ma olin harjunud, et mu vend tegi minuga selliseid nalju, ja arvasin, et too mees tahab ka minuga nalja teha. Aga ta ütles, et peab järgmiseks hommikuks andma Kirjanike Liidu sekretariaadile need kaks või kolm nime, kes sõidavad Kambodžasse esimestena pärast seda, mis seal kõik toimunud oli.
Täitsin sealsamas kõik oma andmed, aga unustasin selle, sest olin kindel, et selline asi ei kuku inimesele sülle. Aasta hiljem olime Jüriga Abrukal kartuleid võtmas, kui ema tuli põllule ütlema, et Üloga tahab Moskva rääkida. Helistasin tagasi ja öeldi, et olge kolme päeva pärast Moskvas, sõidate Kambodžasse.
Olin esimene Ida-Euroopa kirjanik, kes seal pärast genotsiidi sai käia. Käisime kaks nädalat ainult relvastatud valve saatel põletatud elus. Minu järjestikku vajaminevas enesekinnituses oli see üks kosutavamaid kogemusi. See katastroofi ulatus seal oli ikka nii uskumatu ja totaalne. Kui kaitsetu on inimene ühe idee ees. Kui rumal see kõik on. Kui kole see kõik on. Me olime ju ise sarnast aega läbi elanud. Seal oli see näha, millele võib ühele ideele umbumine viia. Ma olin käinud Sorbonne’is ja istunud sealsamas, kus need punaste khmeeride juhid olid hariduse saanud. Kuidas sa seostad need asjad?
120 kirjanikust oli punakhmeeride režiim tapnud umbes 90. Istusime Phnom Penhis lehtlas ühe ellujäänuga, tal olid seljas ta ainukesed riided, tal polnud oma raamatuid. Ta vennad, naine ja lapsed olid tapetud. Mul on olnud see üks elu keerulisemaid intervjuusid üldse. Mida sa tohid küsida inimeselt, kellelt on elus absoluutselt kõik võetud? Absoluutselt kõik. Kogu maa oli hävitatud. Paar aastat hiljem sain ühe paki – selle mehe uue luulekogu.
Mul seisis Kambodža päevik kaks aastat. Ma ei julgenud selle kallale minna, sest see oli niivõrd kole.
Jah, selle „Kõrge taeva” eest on mind kiidetud. Esimese eesti kirjanikuna avaldati mind omal ajal ajakirjas Novõi Mir, kus ilmus mu „Sõja jalus”. Sain korraliku tuntuse üle liidu. Kui „Kõrge taevas” ilmus, siis helistas mulle Novõi Miri peatoimetaja ja tahtis kohe tõlget saada. Saatsin. Nad tahtsid seda kohe avaldada, aga palusid, et võtaksin ühe lehekülje maha, selle, kus räägin, et Hiina nõunikud olid Pol Potile nõu andnud. Tuulik ei võtnud! Tuulik keeldus!
Kümme aastat ei ilmunud mu lugu Moskvas.
1984 läksin Abrukale ja mul oli Kambodža päevik kaasas. Oli jääminek ja ma ei pääsenud kümme päeva liikuma. Võtsin selle päeviku ja äkki tundsin, et olen juba võimeline sellest materjalist midagi tegema.
Mäletan, et juba aastate eest, 1990ndate esimesel poolel, pöördusid sa mu poole ühe palvega seoses Raoul Wallenbergi elulooga. Kuidas see teema sul edasi arenes?
Tegelesin Wallenbergiga kuus aastat, 1988. aastast alates. Ta päästis Ungari juute samal ajal, kui meie pere oli Saksamaa laagris. Ma lugesin ennast sellesse aega sisse. Käisin tookord võimalikes arhiivides Rootsis, Uppsalas, Budapestis, Moskvas ja Jeruusalemmas. Jõudsin tulemini, et Rootsi riik kui niisugune ei teinud mitte midagi Raoul Wallenbergi päästmiseks. Eelmise aastasaja lõpul ei saanud ma Rootsis selle seisukohaga välja tulla. Wallenbergi suguvõsa pärast, kellega olin heades suhetes. Aga eelkõige Rootsi riigi pärast, kes oli andnud peavarju eesti pagulastele. Mulle ei oleks sellise järelduse publitseerimine eetiliselt sobinud. Mul jäigi see kirjutamata. Selle sajandi sees hakkasid rootslased häbelikult ja vaevaliselt ise tunnistama, et me ei teinud mitte midagi, et Wallenbergi päästa.
Kuidas Rootsi ikka pelgas Nõukogude Venemaad, kuidas kummardas Rootsi välisministeerium Moskva ees!
Sul on reisikiri, mille sisuks on reportaaž Lahti suusavõistlustelt. Mäletan, et kui Tartus meil külas käisid, siis pandi ikka malendid lauale. Kas spordi- ja reisihuvi on ka põimunud?
1968. aastal olin ka Grenoble’i talimängudel, mis oli tore elamus. Olen saanud isiklikult rääkida kogu maailma maleeliidiga. Olen ju Viktor Kortšnoi maaletooja Eestis.
Kui Valter Heuer kirjutas oma Kerese raamatut, siis olen tema palvel intervjueerinud Kerese kaaslasi, näiteks soomlast Eero Bööki, kes oli Kerese suur usaldusisik. Käisin ka Budapestis Ungari suurmeistri László Szabó juures. Szabó oli Ungari vägede koosseisus koos Hitleriga Venemaale tulnud, seal sõjavangi sattunud – jälle üks väga põnev lugu.
Ülo, su elu koosnebki põnevatest lugudest. Räägi veel mõni, mille kohta ma ise küsida ei osanud!
Julgeksin oma elu kõige huvitavamatepõnevamate kogemuste loetellu arvata üht looduskinki – võimalust päev päeva järel, ühtekokku üle 70 aasta jälgida kauge ja vaese Abruka kaluriküla poisslapse saamist tuntud eesti kirjanikuks.
Kaksikvend Jüri alustas pioneerieas – nagu minagi – lihtsate ja naiivsete, puhtinformatiivsete kaastöödega Eesti Raadio lastesaadetele ja lastelehele Säde. Küpses loomeeas sündisid laialt tuntud ja õige mitmesse keelde tõlgitud humoristlikud Abruka lood „Meretagune asi” ning üle 30 kuuldemängu ja näidendit.
Romaan „Vares” oli aga suisa koolikohustuslik.
Mul ei ole ette näidata isiklikke nii-öelda kirjanduslikke tipptulemusi, kuid aeg ise pani ja jättis mind „kuldsete kuuekümnendate” põlvkonda. Tuntagu kadedust, kelle kõrval sain olla ühteaegu – Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Hando Runnel ja teised.
Ühes oma ammu kirja pandud essees pruukisin laevasõidust võetud kujundit piltliku mõttealgena: igaüks meist peaks elusihtide täitumiseks tõusma isiklikule kaptenisillale.
Tekst: Tiit Pruuli | Fotod: erakogu, Tiit Pruuli, Eesti Rahvusarhiiv