Franciscuse juurest Franciscuse juurde

Väike eellugu. Meil on sõbrannade punt – kolm õitsvas keskeas (juba üle 50) naist, kes käisid kunagi koos ülikoolis ja elasid koos ühes ühikatoas. Pika sõpruse kinnituseks võtsime paar aastat tagasi ette ka ühe pika teekonna Portost Santiago de Compostelasse.

Olime üksteisest sõltumatult juba ammu neid kõnnitavaid teid imetlenud ja tähele pannud. Ning enne, kui vanus juba takistuseks muutuks, tahtsime need ka ära proovida. Meie naistekampa saabus üldiseks kergenduseks ja rõõmuks ka üks Abikaasa – ikka hea, kui meeshing olemas on, kohe turvalisem.

Tänavu läksime uuesti matkama. Kui rääkida vanadest palveteedest, siis Rooma on ju vägagi vana ja vägev sihtkoht. Ikkagi Peetruse juurde, ikkagi Vatikani! Kust siis liikuma hakata? Ikka ühe sümpaatseima pühaku juurest Assisist, püha Franciscuse kodukohast.

Kõik teed viivad Rooma – millist valida?

Enne päris teekonna algust oli see kõige toredam aeg – planeerimine. Tahtsime Rooma, aga kõik teed viivad ju Rooma – millist valida? Kõigepealt mõtlesime kauni Toscana ja Siena peale. Kui alustaks sealt? Aga siis olid Umbria teedel mõned mu sõbrad, kelle Facebookist paistis vastu tõeline ilu! Ehk siiski mäed ja Assisi? Meid hirmutas Apenniinide ületamine – me ei ole mingid sportlased, pigem ikka sellised kabinetitöö peal mugavalt elavad inimesed. Aga kui meenutada meie algset soovi – enne, kui enam ei jaksa, veel jaksata –, siis valisime raskema ja vist ka kaunima, Franciscuse tee. Kuna meil polnud piisavalt aega ega ka tahtmist, võtsime ette vaid pool teed. Alustasime Assisist, mitte Firenzest. Teekonna pikkuseks oli ca 250 km.

Meil oli suur abimees − Sandy Brown oma teekonnaraamatu ja FB kogukonnaga. Tema teekond ja sõnumid on mõeldud ennekõike ameeriklastele, aga raamatu kasutajaid on igast maailmanurgast. Sandy Brown oli seega meie rännaku juht ja õpetaja. Tema järgi valisime marsruudi, päevateekonna pikkused ja ka mõned öömajad. Lisaks raamatule on ta loonud ka spetsiaalsed GPD-track'id, nii et raamatust enam kasutasime telefoni selleks, et aru saada, kas oleme ikka õigel teel.

Itaalias ei ole sellist sisseharjutatud tugisüsteemi nagu Santiago teedel, parem oleks öömajad juba varakult kinni panna. See annaks ka teekonnal olles kindlustunde, et õhtul on dušš ja voodi garanteeritud. Sellega me muidugi kaotasime võluvad kloostrikohad (neid oli teekonnal üksjagu), aga kindlustunne kaalus võluvuse ja seikluse üle.

Öömajad olid ilusad ja odavad. Alati oli meie öömaja omanäoline ja valdavalt väga tore. Keskmine voodikoht läks maksma ca 27 eurot (siin sees on pisut kallimad neli Roomas veedetud ööd) ja me broneerisime need juba Eestis ära.

Algus

Valisime Ryanairi ja saime edasi-tagasi lennud 135 euroga. Lisaboonuseks oli üsna otsene tee ja vähene ajakulu. Miinuseks tüütud öötunnid Ryanairi Brüsseli  lennujaamas. Maandusime Perugias, sealt viib buss Assisi. Minu meelest on Assisi vägaväga ilus linn. Just mäe tipus olev vanalinn, millel on tõeliselt sügavad juured – need on juba etruskide ajast, roomlaste omast rääkimata. Meie korter oli  supervaatega kogu ümbritsevale uhkele maastikule. Jää või tuppa vahtima! Aga linn kutsus! Ja katedraal – Püha Franciscuse basiilika −, kust meie palverännak ka ametliku alguse pidi saama.

Noor Indoneesiast pärit frantsiskaani munk, kes kõneles head inglise keelt, õnnitles meid juba algatuse enda puhul, kirjutas meile välja nn credential'id (tunnistused, et oleme palverännul Rooma) ja väikse annetuse vastu ulatas meile oliivipuust tehtud tau risti paelad, mille rõõmsalt kaela panime. Ta seletas meile ka risti tausta. Tau rist on nüüdsel ajal Franciscuse sümbol. Päritolult on see tegelikult vanem. Tau olla aramea tähestiku viimane täht. Sellega tähistab ta lõppu, samas ristisümboolika kaudu ka uuestisündi.

Google seletab asja nii: Sümboliseerib  palveränduri keppi ja sõna Theos (Jumal)  esitähte. St. Antonius uuristas selle risti  oma rüüsse. St. Franciscus kasutas tau  märki kui oma signatuuri. Praegu kasutusel  kui frantsiskaanide ordu sümbol.  (LINK)

Õhtul käisime missal, vaatasime Franciscuse hauda, sõime mõnusa õhtusöögi  ja läksime tuttu.

Hommikul sai teekond alguse. Olime reipad ja uskusime, et ükski mägi pole liiga  raske. Aga kuna esimese päeva esimene ots  oli väidetavalt kogu teekonna üks rängimaid, siis võtsime ette väikse sõjakavaluse. Kaks tublimat meie seast – Abikaasa ja  kõige noorem ja hakkajam naine – asusid  ausalt astuma. Mina ja teine sõbranna  võtsime elegantselt takso ja sõitsime selle  ränga tõusuosa (maanteed pidi ca 5 km)  uhkelt autoga. Jõudsime püha Franciscuse eraklasse. See sobis meile reisi alustuseks  kui loodult. Seal oli rahu ja vaikust. Seal oli ka rabavalt selge pilt, mil moel ja kuidas eremiidid vanasti elasid. Olen ju lugenud küll, et koopas ja vaeselt – aga selline lagedus. See tegi vaikseks!

Neid koopaid oli üksjagu ja need asusid küll lähestikku, aga olid korraldatud nii, et igaüks sai ennast privaatselt tunda ja segamatult mõtiskleda. Ka meie võtsime oma vaikse aja…

Meil oli eraklas hea. Siis jõudsid ka tublimad üles ja nüüd alles algas see päris tee. Me olime naiivsed, kui arvasime, et pärast erakkloostrit läheb kõik juba kergemaks. Me lihtsalt lühendasime tõusuteed. Aga tõusma me hakkasime. Vaated, mis metsa vahelt avanesid, olid uskumatult ilusad, majesteetlikud, avarad, igatahes pildile ära ei mahtunud! Ka silmaga andis vaadata. Me võtsime neid vaatamise hetki endale hulgi, sest kui õhk hakkas hingeldades otsa saama, pidi paratamatult püsima jääma. Oh seda ilu!

Teekond

Üle Apenniinide minek oli kokkuvõttes väga-väga ilus. Seal oli ka varjulisust, hea oli kõndida, sest ilm oli juuni lõpus ja juuli alguses tegelikult ikka juba palav, 30–35 kraadi ümber. Veepudelid olid meil alati täis, Sandy Brown hoiatas, et paar liitrit peab kindlasti kaasas olema. Tegelikult meil nii palju ei kulunudki, sest erinevaid joogikohti on Itaalias palju: pea igas külas ja põlluveeres olid kaevud (sellised pidevalt jooksva veega ja peaaegu basseinidega seal juures – vist loomade joogikohtadeks mõeldud) ning mägedes oli ka allikaid ja ojasid, kus sai nägu pesta ja end jahutada. Reisi lõpu poole oli mul küll tunne, et vesi enam janu ei võta. Kippusime soolast sööma ja igatsesime arbuuse. Neid me õnneks ka saime. Kui veerand arbuusi oli ära söödud, andis ka janu järele.

Huvitav asi oli riietega. Ma küll ostsin enne reisi endale korraliku nn tehnilise pluusi, mis ei pidanud higi välja näitama ja olema ka siis, kui oled märg kui kalakas, ikka viisaka väljanägemisega. Aga ma, hull, jätsin selle koju, sest mulle meeldis mu vana T-särk rohkem. Kandsin seda T-särki vaid korra, sest nii märga särki ei saa ju kanda! Kui teele satub mõni vana mägiküla mõne toreda baariga – kuidas sa sellisena sisse astud!

Neid erinevaid mägikülasid ja -linnu oli palju. Valdavalt iidvanad ja hästi kenad. Olid mõned, mis tundusid oma väikse kogukonnaga väga hästi hakkama saavat (pimeda kindlusvanalinna kõikide majade uksed olid tänapäevaste turvaklaasist ustega – väga ilusatega, kusjuures), aga oli ka neid linnu, kus terve kvartal oli maha jäetud. Ega ma väga imesta – see pidev ronimine! Astudes on jalg ikka väga tugeva nurga all! Kuidas nad üldse seal elamisega hakkama saavad! Elu teeb hõlpsamaks vast ainult autoga liiklemine. Kujutasime ette, kuidas nad lähitulevikus sõidavad oma kitsastel tänavatel golfiväljakutele omastes elektriautodes – sellistes väikestes ja sõbralikes. Iseasi, mida nad talvel teevad. Ja talvi neil on, sest märke ketikohustusega rehvidest me ikka nägime.

Iga matkaja esmane mure on jalgade korrashoid. Juba eelmisest palverännust Santiagosse teadsime, et pea iga tunni tagant tuleb teha istumispeatus, sokid jalast võtta ja õhuvanne nautida. Siis tuleb higiniiskeks kiskunud sokid haaknõeltega seljakoti külge tuulduma riputada ja kotist järgmised kuivad sokid jalga panna. Nii iga natukese aja tagant. Eelmisel korral ei saanud mitte keegi meist ville. Sedakorda läks minul küll asi käest ära, õnneks alles eelviimasel matkapäeval. Olin mõtlematult õhtul kaks paari sokke ära pesnud. Hommikuks ei olnud need spetsiaalsed matkasokid veel kuivad. Nii et enne pärastlõunat mul vahetusvõimalust ei tekkinud. Ja vill oli kohe kohal!

Pesupesemine oli meie päevakorra väga oluline punkt. Kuna seljakott pidi ülikerge olema, siis vahetusriideid nappis. Üldiselt oli kogu kaasavõetud kotitäis asju ükshaaval köögikaaluga üle kaalutud. Kui oli valida kahe pesupulga vahel, siis valisid selle, mis oli kergem jne. Seega vaevalt olime me kurnatult ja keel vestil oma öömajja jõudnud, vaevalt olime me ise oma higi maha pesta jõudnud, kui saabus pesupäev! Hommikuks pidi kõik juba kuiv olema. Sellepärast oli oluline, et kõik meie rõivad oleksid hästi kiiresti kuivavast materjalist.

Eesmärk täidetud − Vatikan

Vatikani jõudmine oli tore. Püha Peetruse basiilika esine väljak ja lähenemine sellele on ikka vaatemäng missugune. Ma tõepoolest tundsin end väga teistmoodi kui varasematel kordadel. Kuidagi väga eriliselt ja hästi!

Millega reis tagantjärele meelde jäi? Esiteks. Itaalia on ikka võrratu toidumaa. Ükskõik, mida sa sööd – kõik on hea! Suisa imelik.

Teiseks. See on mägine maa. Isegi siis, kui Apenniinid on ületatud, jätkuvad tõusud ja langused. See mõjus vahepeal üsna troostitult, eriti villis jalaga.

Kolmandaks. Enda jaoks üllatusena avastasin ka Itaalia karmi palge. Senini oli ta ikka ja alati Bella Italia olnud. Nüüd teadsin, et maa võib olla ka halastamatult kõrvetav ja kuiv, pikad kibuvitsad kraabivad jalakäijaid ja oliivipuud ei paku varju. Tema elanikud varjuvad päeviti pimedatesse jahedust pakkuvatesse ruumidesse ja tulevad välja vaid õhtuti, nagu vampiirid. Avastasin, et võin Itaalia suhtes ka kriitiline olla. See tegi selle maa minu jaoks ainult elusamaks ja huvitavamaks. Aga pani ka kodu hindama.

Tekst: Piret Suurväli | Fotod: erakogu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga