RANGSTON GYATHOK – sada aastat iseseisvust

Esmatõus tipule 6801 meetrit N 34°37'06.3192", E 78°04'38.7084" Kyi-kyi-so-so-lhargyalo! Olgu jumalad võidukad! Kyi-kyi-so-so-lhargyalo! Kyi-kyi-so-so-lhargyalo! Võit jumalatele! Võit jumalatele!

Või umbes nii. Igal juhul oli Tiibeti budismi Ladakhi harus mitu sellist jumalat, kes olid meile appi asunud. Stanzing jagas tipus kõigile peotäie otra, mida siis  kombekohaselt kolm korda õhku viskasime. Aga kusagil oli mingi tõde, millest täpselt ei saanud aru. Ehk oli oma töö teinud gompade külastamine, palvelippude sidumine ja vaikne meditatsioon sissesõidul mäkke, sest nii ladusat tippu jõudmist ei olnud meil kunagi varem ette tulnud. Võib-olla oli meie sideohvitser Stanzing Norboo oma entusiasmi ja suhteliselt ausalt väljendatud mitteagara, kuid teadmisterohke budismiga kusagil mingit õiget nuppu vajutanud. Võib-olla olime me lihtsalt nii head. Head mägironijad just need 22 päeva. Teadagi. Vahest harva lihtsalt juhtub ja see on isegi hästi.

Tipp on kõrgeim koht

Niisiis, tipus mõõtsime kõrgust ja GPS näitas lubatud 6751 m asemel 6801, vahepeal lausa 6802. Ausalt lumeharjale asetatuna, mitte lihtsalt peos. Oli uhke tunne. Eelmise Eesti alpinistide esmatõusu rekordiks sai 6350 m aastal 1982. Sellegi mõõtsime 2012. aastal ümber 6258 m kõrguseks, millega see jäi madalamaks kui ülikooli naabertipp − alpinistist rektori J. F. Parroti nimeline oma 6277 meetriga. (Mäetipp on nimetatud Tartu ülikooli rektori Jean Jacques Friedrich Wilhelm Parroti järgi, kes oli üks varasemaid alpiniste.) Tänavu olime löönud rekordit poole kilomeetriga. Tegelikult puudus sel igasugune tähtsus. Tähtis oli hoopis, et viivuks tekkis pilvedesse auk ja tipust oli näha natuke eemale, kusagile allapoole sadulasse. Karakorami kaheksatuhandelisi gigante me ei näinud. Need olid pilvedes ja eemal. Hea ka, muidu oleks ehk „palja silmaga” tuvastanud, et Kaska (Andras Kaasik – toim.) on samal ajal lähenemas kusagil 8300 meetri peal K2 tipule. Omas mullis oli hea.

Mõte

Eestis olime andnud lubaduse ronida kolm mäge ja nimetada kõrgeim neist EW 100.  Teise oma suurtoetaja järgi Helmes ja kolmanda siis lihtsalt sõpradele. Veel kolm tippu jäid varusse, kaardil punased ringid ümber. Kuna eesmärgiks oli loomulikult kõige kõrgem mäetipp, ei hakanud me minnes püssirohtu niisama raiskama. Ikkagi 60 km teeotsast mäejalamile, millest 40 km täiesti tundmatut maastikku 5000 m kõrgusel. Siin ei saanud kerglasi riske võtta, ehkki ettepanekuid tehti mitu. Meid oli seitse ja loota, et igal hetkel seitse meest harmooniliselt ühte päikeseloojangut vaatavad, on vist liig. Tsivilisatsioonikaugel liustikul olime seotud ühe köiega ühte punti ja isegi kui lohe pead vahel eri suundades tuld sülgasid, pidi tema keha ometi taltsalt edasi liikuma.

Meie tipp asub Indias, Nubra ja Shyoki jõgede vahel, Hiina ja Pakistani piiri läheduses. Just piiride läheduse tõttu on India Ida-Karakoramis olnud mägironimine keelatud. Piiranguid on viimase kümne aasta jooksul järk-järgult lõdvendatud, seeläbi on saanud võimalikuks ka ainult välismaalastest koosnevate ekspeditsioonide korraldamine. Rohkem meil vaja ei olnud. Pidime suutma ära kasutada selle ainulaadse hetke ajas, et uurida inimtegevusest puutumatut mägede süsteemi ja teha esmatõuse. Meie eesmärk on vaadata tulevikku. Tahame anda oma väikese panuse ja viia Eesti alpinismialase tegevuse mugavustsoonist välja. Tahame elada tõeks alpinismi essentsi, mis peitub mängus tundmatuga, sättides eesmärgid sinna, mille kohta puuduvad täpsed teadmised, mille kohta ei ole olemas tõusuteekonna kirjeldusi, jooniseid ega ka täpseid pilte. Elada läbi mägironija suurim looming, mis väljendub uue tõusutee rajamises ning minekus tundmatule tipule, mille jaoks läbitakse inimjalgade poolt varem puutumata liustikku. Üheks saavad võimalused, riskid, ettevalmistus ja tahe. Tundmatust saab tuntu.

Bürokraatia

Mägironimine India-taolises riigis ei ole lihtsalt mägironimine, vähemalt Ladakhis mitte. See on lisaks ronimisele keerukatest administratiivsetest barjääridest  läbimurdmine või siis peab õnne olema. Õnne meil oli. Juba 4. juunil, tervelt kuu  enne väljalennupäeva 4. juulil, mis ajaks olime talvel lennupiletid soetanud, saime  ametliku loa ronimiseks Indias. Oma õnnistuse oli andnud India kaitseministeerium, siseministeerium ja Mägironimise Sihtasutus (Indian Mountaineering Foundation). 21. juunil kohtusime rahvusvahelisel joogapäeval Tallinnas Kalevi spordihallis India suursaadikuga Soomes, kes on määratud ka Eestisse, Tema Ekstsellents proua Vani Sarraju Rao’ga ning 27. juunil olidki viisad käes. Tallinnast lahkumata.

Ainuke kurvem uudis oli see, et ühe kuuest väljavalitud tipust pidime plaanidest maha kriipsutama, kuna kaks alpinisti Ühendkuningriigist olid just selle mäe ronimiseks taotluse esitanud ja kaks päeva enne väljalendu ka loa saanud. Meie jaoks  oli tegemist siiski vaid n-ö varu-varu-tipuga, mis hobuserajale kõige lähem ja kuhu oli juba proovitud peale saada, ent halva ilma tõttu oli üritus luhta läinud. Pealegi oli see vaid 6350 m kõrge…

Mäemaks

Tavapärane on, et Indiasse jõudes tuleb külastada kõigepealt India Mägironimise Sihtasutust. Mitte selleks, et seal muuseumis käia või saada teavet kohalike olude kohta, vaid selleks, et maksta raha, mäemaksu. Eesti ekspeditsioon võib uhkusega nentida, et teadolevalt olime esimesed, kes seda Indiasse jõudes ei teinud. Mitte Eesti 100 aasta juubeli pärast. Lennuk Tallinnast Moskvasse hilines, mistõttu jäime omakorda Delhi lennust lootusetult maha, mis omakorda tingis kultuuriprogrammi tühistamise Delhis, sest muidu poleks me Leh’i lennukile jõudnud.

Tagasi tulles kohtusime kolonel H. S. Chauhaniga. Paljudele meist ka vist päris esimene elus kolonel, kui ehk Jaak Tarien välja arvata, aga noh, viimasel polnud ka eriti vägesid. Juttu oli pikalt ja Venemaal oleks sinna kõrvale kindlasti ka viina  võetud. Olid ju jutud rohkem toostide moodi. Indias kahjuks suhtutakse alkoholi teatava leigusega. Samas mäemaksu maksime ilusasti ära.

Kolonel Chauhan päris muuhulgas, mida mõtleme mäele nimeks panna. Vastus oli lihtne − Rangston Gyathok. Ei hakanud seletama, et seitsmekesi ekspeditsioonil olles tekib tahes-tahtmata olukord, mille puhul grupijuht peab teatud arvu öid veetma üksinda telgis, kuna liikmete arv lihtsalt ei jagu kahega. Siis on aega juurelda, mispärast peaks olema Indias mägi nimega Eesti Vabariik 100. Meil on olemas Estonia mägi Pamiiris ja Indias Gya, mis tähendab „sada”. Kas mitte poleks see liialt egotsentriline või väikerahva armetu eneseupitus või hoopis teise maailmasõja eelse koloniaalalpinismi musternäide ajast, mil mägesid vallutati, asusid neil ju bastionid ja kontraforsid ning nimesid anti sõjameeste ja riikide järgi. Või hoopis seda, et ühed kartograafid nimetavad mäge Purdhukpo I, teised Mandaltang I ja kolmandad Unnamed Peak 6751, Kungzang, kõik lähemate suurte liustike järgi, mis asuvad tegelikult kümmekonna kilomeetri kaugusel. Või need, kes päris kaugelt vaatavad, kutsuvad hoopis Kunchang Kangri, ilma et oleksime leidnud sellele nimele selgitust. Kohalikel polegi mäele nime, sest oru seinad on järsud ning külast nad mäge ei näe.

Meiegi ekspeditsioonile anti kirjalik tõend loaga ronida mäele nimega The Unnamed Peak 6751. Rangston Gyathok on sada aastat iseseisvust ehk mis kunagi Ladakhis elavatel ja sinna naabrusest keele andnud tiibetlastel oli ja mis meil oleks võinud olla, kuid ei saanud tõeks. 100 aastat iseseisvust on vaade tulevikku ja võimalus edasi. See tuleb veel. Tiibeti keele ladakhi murrakus, mõeldes Eestile: Rangston Gyathok, sada aastat iseseisvust. Nimi, mille lõplikult saime kokku seatud Leh’is. Kolonelil oli ükskõik, teda need mõtisklused suurt ei huvitanud. Ta kutsus Indiasse tagasi − ronima.

Laskumine

Tipus olles nimedele ei mõtle. Mõtled vaid, kuidas sealt alla laskuda. Kuhu pagana päralt kinnitada köied mäel, millest iga tükk, mis ei ole kinni külmunud, pudiseb ja on mure. Ilmselt saab esimene laskuja järgmise kaheksa käest kõva kivisaju. Kinnitasime köied tipuharja all oleva rusuhunniku ümber ning laskusime paarikaupa. Natuke teistmoodi. Iga lõik tipust alla on isemoodi. Neli korda kinnitasime 60-meetrised köied nõlvale. Kõigepealt kaljudel ja siis üle lumega kaetud nõlva, mille all kavalad lõhed. Järsem laskumine läbi, jalutasime ülemisse laagrisse ning kuna oli alles keskpäev, siis tõelise jää- ja lumeõppuse käigus alla liustikule. Lumi oli eriline, pilvealune kiirgus oli jätnud lume pealmise kihi suhteliselt kohevaks, kohe selle all aga on jääd mööda voolav vesi. Kui oled hooletu, võib kergelt libastuda. Alla  kümneaastase alpinismikogemusega mehed tulevad vahepeal alla neljakäpukil. Lõpuks oleme lihtsama liustiku serval laagris. Eriti väsinuna, aga sama õnneliku näoga kui tipupildil.

Eesti kuru

Millal saabub rahulolu? Mitte tipust laskudes. Laskudes tead, et ees on veel 40 km raskete seljakottidega mägimatka kuni hobuserajani. Laskumine 4800 peale, sealt tõus 6000-meetrisele kurule, mida kaasas olevad kaks šerpat juba Estonian Col’iks ehk Eesti kuruks kutsuvad. Edasi kümme kilomeetrit kaetud liustikku. Kuru on tõke meie ja tsivilisatsiooni vahel. Vahepeal mäel olles olen seda korduvalt unes näinud. Mõtlen, kui libedalt läheb tõus kolmel üksteise külge seotud 60-meetrisel tugiköiel lumeseinal, mis kohati vööni lumega, mille all sügavad jalamilõhed. Natuke kõhedust ja natuke pingutust. Tegelikkus on lihtsam kui kujutlus. Kõige raskemaks osaks saab hoopis varustuskottide ülesvinnamine. Toit on suhteliselt otsakorral, see piirab meie päevi mäel. Peame kasutama varusid ja gaasi. Bensiinipriimust, seda kolmekilost junni ei raatsinud kaasa tassida. Seega jäävad ülejäänud plaanitud tipud kellelegi teisele.

Meid on tegelikult kaheksa

Mul oli saladus kotis. Ebausk ja võimalikud eelaimused ei lubanud saladust enne kurule tagasijõudmist avalikuks teha. Sir Chris Bonnington olla öelnud: „Ma ei usu eelaimusi. Otsustad, et aimus oli õige, kui sa õhtul oled elus, ja vale, kui oled  surnud....” Ju mu ebausk oli õige, olime elus ja meil oli kõik hästi. Võib-olla Allan  Valge tuhk seljakoti nurgas oligi meie paiza ehk see miski, mis meid kaitses ja hoidis. Mingil hetkel kristalliseerus mõte, et meie Eesti kuru 6000 meetri kõrgusel, justkui maa ja taeva vahel, on õige koht, kuhu Allan jätta. Laskusime tipust, jätsime hüvasti Karakorami mägedega ja pöörasime näo tagasi igapäevaellu, samas sõlmides kurul kokku ka mälestused Peruust aastal 2015. Elud, mis olid teel tippu, aga sinna kunagi ei jõudnud. Oli kurugi – Estonian Col − põhjast täiesti valge. (2015. aastal hukkusid Peruu mägedes ekspeditsioonil kolm Eesti alpinisti: Jane Riga, Tarmo Riga ja Allan Valge – toim.)

Enne koidikut on kõige külmem, just siis, kui baaslaager pole enam kaugel. Korraks hajusid pilved ja mänglesime mõttega ronida kuru kõrval asuva 6150-meetrise mäe tippu, ent siiski loobusime – taas kord aimus vist − ja laskusime siiski liustikule. Viimane kümme kilomeetrit oli raske. Lumesadu ja veel kord lumesadu. Juba eelnevatel päevadel kimbutanud sadu jätkus, pilvealune kiirgus muutis jääsillad pehmeks. Vajusime liustikku põlve ja puusani sisse. Passang Temba Bhutia, meie esišerpa Nepalist, pisike kui püksinööp, aga tugev kui härg, vajus viiel korral lõhesse. Seda oli rohkem kui terve eelneva ekspeditsiooni vältel kokku. Tagasiteel olime andnud ohjad tema kätte, ei olnud meist enam viimastel kilomeetritel rajaajajat ja puudus soov jäälõhedest välja ronida.

Õhtusöök baaslaagris oli jälle luksuslik, riis ja dal ehk igat sorti läätsed, lonks rummi kõrvale. Leh, tsivilisatsioon ja mälestus lahedast ekspeditsioonist ootas.

Mäe nimest

Google Map nimetab mäge Kunchang Kangri, allikas teadmata. India kaartidel nimi puudub. Eberhard Jurgalski nimekirjas „All mountains and main peaks above 6650 m” (www.8000ers.com) nimetatakse mäge Phurdukpo Kangri I, Günter Seyfferth veebilehel www.himalaya-info.org nimetab seda kui Unnamed Peak I Kungzang, entsüklopeedia „The Mountain Encyclopedia: AN A to Z” nimetab seda kui Mandaltang I. Selge, et tänu oma prominentsusele üle naabertippude ja tulenevalt sellest, et mägi paistab kaugele, on kartograafid andnud mäele erinevad nimed ümberkaudsete liustike järgi. Samas ei olnud seda kunagi ronitud ega ka mõõdetud. Võtsime esmatõusja õigusega vabaduse nimetada mägi Eesti vabariigi sünnipäeva auks nimega Rangston Gyathok, mis tähendab tiibeti keele ladakhi murdes ’sada aastat iseseisvust’.

Tekst: Kristja-Erik Suurväli | Fotod: ekspeditsiooniliikmed

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga