LONDON ja selle nurgatagused 1

Hall, udune, vihmane, pime ja sudune linn – see ei ole London, vaid haruharva tõeks osutuv müüt vanadest iganenud võõrkeeleõpikutest. Tänapäeva London on värviline, kirev, spontaanne, jazzine, maailmatoiduhõnguline. See on pea Rapla maakonna suurune segasummasuvila, mille praegust kirevust poleks isegi Astrid Lindgren osanud ette kujutada.

Londoni metroo on maailma vanim metroo, mis võimaldab miljonitel inimestel päevas kiirelt ja mugavalt ühest punktist teise jõuda. Avati aastal 1863, tänaseks on metrood üle 400 km, kus igapäevases töös 270 jaama ja 11 liini, mille päevane inimvool ulatub 5 miljoni reisijani. Suurem osa Londoni metroo võrgustikust ehk üle 90% jaamadest asub põhja pool Thamesi jõge, kuna Lõuna-London on rajatud soisele alale ja maa-alune raudteede ehitamine osutus väga keeruliseks.

Lisaks metroole teenindavad Londonit  veel mitu muud maapealset ja katuste kõrgusel liikuvat liini: Overground ja DLR. Selliste transpordivahenditega sõites saab linnast päris hea ülevaate. Vägeva sõidu saab DLR-rongiga Ida-Londonis, mis sõidab enamasti katuste kohal, läbides Canary Wharfi ehk kõrghoonete piirkonna, jätkates sealt edasi sõitu Greenwichi suunas, sukeldudes Thamesi jõe alt läbi. Sügavaimal paiknev jaam ei asu aga Thamesi lähistel, vaid hoopis Loode-Londonis – selleks on 60 meetri sügavusel maa all asuv Hampstead.

Turistide seas üks populaarsemaid trajektoore on sõita Piccadilly liiniga Leichester Square’ilt Covent Gardenisse, mis kestab vaid 20 sekundit ja läbib ainult 260 meetrit ning mille eest tuleb välja käia 5 naela.

London on suure ajalooga linn, kus lugusid õhust, maa pealt ja maa alt leidub küllaga. Londoni metroost võib pajatada päevi, siinkohal mainin ära vaid mõne põneva fakti. Näiteks üks kummaline jaam on Aldgate’i jaam, mis on ehitatud alale, kuhu on maetud üle tuhande katku surnud inimese. Päris palju on jaamu, mis teise maailmasõja ajal leidsid kasutust õhutõrjevarjenditena, aga vähem tuntud fakt on see, et 3 kilomeetri pikkune Central Line’i tunnel Leytonstone’i ja Newbury pargi vahelisel alal muudeti sõja ajal hävituslennukite komponentide tehaseks, mille juurde kuulus ka väike oma raudtee salavõrk lennukiosade transpordiks. 1942. aastal töötas seal üle 2000 inimese.

Covent Gardenis asub Londoni transpordimuuseum, mis on kindlasti külastamist väärt, eriti kui reisite koos lastega.

Olen töötanud mitu aastat Londoni koolides autistidest lastega ja mu õpilaste üks läbivaid huvisid on Londoni metroo. Olen kohanud päris mitut õpilast, kes on võimelised kinnisilmi lugema ette õiges järjekorras kõikide liinide jaamad alguspunktidest lõpp-punktideni ja nad ei väsi vaatamast tundide kaupa videoid metroosõitudest.

Londoni metroo on paeluv, oled sa laps või täiskasvanu. Kel Londoni metroo vastu rohkem huvi, soovitan lugeda Nick Catfordi raamatut „Secret Underground London”. Ja mis võiks olla sellise raamatu lugemiseks parim paik kui mõni vana mahajäetud metroojaam, mis leiab tänapäeval kasutust restorani või baarina!

Punaste bussidega metropolis

London on tuntud oma kahekorruseliste punaste busside poolest. Linnapildis on need väga tähtsal kohal. Kiire transpordi kategooriasse need just ei kuulu, aga seiklust on neis omajagu. Minule meeldib bussidega sõita öösiti, siis kohtab seal sellist rahvast, keda muidu näeb vaid Hollywoodi filmides või Haruki Murakami raamatutes.

Paar aastat tagasi sõitsin ma tihti bussiga number 25 ja sellest võiks välja anda terve sarja raamatuid. Olen istunud poolteist tundi ummikuid läbides ülemisel korrusel esimesel pingil ülekaalus moslemi kõrval, kuulates tema kõvahäälset kinnisilmselt koraani laulmist-lugemist; olen kuulanud õpetussõnu Kings Crossi prostituudilt teemal, milliseid kliente vältida ja milliseid eelistada ning kuidas neid ära tunda; olen jälginud üht huvitavat 1940ndate moe järgi uhkesse ülikonda riietuvat igapäevast sõitjat, kes räägib kõigile kõrvalistujatele erinevaid lugusid oma minevikust, muutes iga kord oma päritolu, ametit ja nime; jne.

Seiklus ja põnevus, mis Londoni bussides saab, ei ole võrreldav hop on – hop off turismibussidega. Siinkohal soovitan sõita eheduse mõttes linnaliinibussidega. Ka turismipiirkondi läbivad linnaliinibussid, mis pakuvad ilusaid vaateid Big Benile, Thamesile, uhkele arhitektuurile ja tänavamelule. Näiteks bussid number 9 ja 11 sõidavad läbi tähtsamad piirkonnad, mida soovib näha esimest korda Londonit külastav turist.

Buss number 9 läbib Knightsbridge’i linnaosa, mis viib maailma ühe kallima kaubamaja Harrodsi juurde. Kui oled parasjagu Rapla kesklinnas oma kolmetoalise korteri maha müünud ega tea, mis selle rahaga peale hakata, siis hommikupoolikuga Harrodsi kaubamajas saab sellest kindlasti lahti. Osta paar hilpu ja kerge lõuna ning raha paigutamise küsimus ongi lahendatud.

Harrodsisse, mis on 184 aastat vana luksuskaubamaja, tasub minna küll, see on vaatamisväärsus omaette. Klaaskuppellaed, kunstiliselt paigutatud kaubad, ennenägematud suupisteletid – see kõik loob mulje, nagu oleksid sattunud 1960ndate filmi „Hommikueine Tiffany juures”, kus avastad, et sinu kõrval seisev daam, kes ülikalleid makroone välja valib, on Audrey Hepburn. Kujutlusvõimel Harrodsi kaubamajas pole piire.

Toidud

Roogade mitmekesisusega on Londonis nii nagu muusikaga – leidub kõike. Juba ainuüksi ühes linnaosas võib leida üle saja rahvusrestorani. Tunned, et täna tahad Somaalia roogasid, astud sisse Somaalia restorani, homme tahad pärsiapäraseid hõrgutisi, astud sisse järgmisesse restorani, eile einestasid Jaapani bufees, ülehomme tellid hotelli Kambodža take away. Kõik on saadaval, välja arvatud Eesti toidud. Minu andmetel praegu Londonis Eesti restoran puudub. Olümpiamängude aegu 2012. aastal eksisteeris luksuslik skandinaaviahõnguline Eesti restoran Verru Marylebone’i linnaosas. Koht oli üliedukas, aga kadus mõni aasta hiljem seoses peakoka Andres Leesmendi lahkumisega Eestisse.

Üks minu ja paljude teiste lemmiktoidutänavaid Haringey Green Lanes Põhja-Londonis pakub gurmeeturistidele lõputut naudingut. Siinseks domineerivaks kogukonnaks on türklased, kes on ääristanud terve pika tänava mitmekümne Türgi restorani ning otsatute puu- ja juurviljapoodidega. Tänavale sisse keerates võib juba tunda suud vett jooksma panevaid lõhnu. Parim piirkond Londonis, kuhu tühja kõhuga sattuda! Sealsed lihameistrid on lihtsalt võrratud – pole paremaid lambaliharoogasid kui neis Haringey restoranides. Iga paarisaja meetri tagant võib leida ka ahvatleva tordipoe, kus värskelt valmistatud tordid ostjaid meelitavad. Väljapaistval kohal sellises poes on lõputu baklavalett nõretamas suhkrusest siirupist, mis pistaatsiapähklite kihti katab. Parim maius, et lõpetada suurejoonelist lõuna- või õhtusööki.

Linnaloodus

Kui oled suur botaanikahuviline, siis lausa peab võtma suuna Edela-Londonisse, kus ootab maailma vägevaim botaanikaaed Kew Gardens. Asutatud aastal 1759 ning võttes enda alla üle 121 hektari, on see maailmas suurim taime ja seente liigirohkusega botaanikaaed. Mis tahes aastaajal sinna ka minna, leiab sealt põnevat vaatamist ja ainulaadseid näitusi. Olen ise käinud seal erinevatel aastaaegadel, aga üks meeldejäävamaid käike oli veebruaris. Jah, veebruaris, kõige udusemal ja hallimal kuul, kus sealsed kasvuhooned olid täis sadu eri sorte orhideesid, kõik meeletus värvivalikus, mida muidu ühes kombinatsioonis ei kohtaks. Imeilus!

Richmond Park, mis ei asu Kew’ aedadest kaugel, on suurim park Londonis. Rajatud 17. sajandil Charles I poolt hirvepargiks. Hirvepark on see siiani – on võimatu mitte kohata vabalt ringi uitavaid suuri hirvekarju, mis sealset maagilist maastikupilti rikastavad. Ei ole mõtet aega raisata üliigavas Londoni loomaaias Regent’s Parki lähistel, sada korda suurema elamuse saab Richmondi pargist.

Põhja-London pakub vastu aga midagi hoopis teisest kategooriast – siin ootab Parkland Walk, kuuekilomeetrine jalutuskäik mahajäetud raudteel, mis viib läbi paikade, kuhu muidu ei satuks. Ilusa sügise pildistamiseks imeline jalutuskäik Alexandra palee juurest Finsbury pargini, mis läbib Stroud Greeni, Crouch Endi, Highgate’i ja Muswell Hilli. Seda jalutuskäiku sobib teha ükskõik mis aastaajal või millise ilmaga, vaadata ja näha on palju. Mina läbisin selle raja ilusal päikselisel sügispäeval, kus unustusse vajunud raudtee tunneleid ja käike kaunistasid värviliseks muutunud taimeväädid. Õhtuhämaruses võib see retk olla veidi hirmutav − pimedad raudteesillad ja ooteplatvormid, millest taimestik läbi kasvanud, väändunud puud, mis kujutlusvõimet toidavad, ja ringilendavad nahkhiired, mis on endale elupaigaks üle võtnud vana Highgate’i raudteetunnelid.

See raudteeharu avati 1860ndatel ja suleti täielikult sada aastat hiljem, mis tähendab seda, et tänaseks on see rongide ja reisijate poolt maha jäetud juba üle 60 aasta eest. Siiski on Parkland Walk taimestiku rikkuse poolest praeguseks üks liigirohkemaid loodusradu Londonis. Alates 1984. aastast on see vana raudteerada avatud kõigile huvilistele.

Iga geograafi jaoks on London oluline koht just sellepärast, et siin asub Greenwichi nullmeridiaan, mis juba aastast 1884 jagab maakera ida- ja läänepoolkeraks. Nullmeridiaan on hetkel nähtav Kagu-Londonis asuvas Greenwichi pargis laserjoonena. Mäekünka otsas asub kuninglik observatoorium põneva atribuutika ja meridiaanide ajalooga. Greenwichi park on ilus park, kus avaneb ka huvitav vaade Londoni kõrghoonetele Canary Wharfis ja suur kontserdisaal O2. Igati vägev park külastamiseks, kus päikselise ilmaga piknikku pidada, observatooriumi ja meremuuseumi külastada ning panna peale pikem pilk 1869. aastast pärit teed vedavale Briti laevale Cutty Sarkile. Kindlasti tasub jääda seal õhtupimedust ootama, mil klaasmajad süttivad linnatuledesse, pakkudes värvilist vaatemängu.

Muusika ja spontaansus

London on parim paik muusika õppimiseks, selle tarbimiseks või ostmiseks. Mõtle välja ükskõik mis instrument, mida õppida, ja Londonist leiad selleks mõne kiirkursuse. Sama lugu on ka pillide ostmisega. Muusikute jaoks kõrgelt hinnatud tänaval Denmark Streetil on ridamisi uhkeid pillipoode, kus teadjamehed nõu annavad ja instrumente ette mängivad. Seal tänaval võib mööda saata päevi lihtsalt poest poodi sisse astudes ja ennast sinna unustades. Denmark Street oma stuudiote ja poodidega hakkas kuulsust koguma 1950ndatel, olles lävepakuks Sohole, mis oli sel ajal tuntud ihuäri poolest. Denmarki tänava stuudiotega on seostatud väga paljusid kuulsaid muusikuid, sealhulgas Rolling Stones, David Bowie, Jimi Hendrix, Sex Pistols, Elton John jt. Ihuäri keskuses Sohos avati 1959. aastal praeguseks üks kuulsamaid jazziklubisid maailmas – Ronnie Scott’s. Öeldakse, et see pole õige jazzmuusik, kes pole oma eluajal Ronnies esinenud. Mina sinna esinema pole jõudnud, aga publiku hulgas olen olnud palju kordi. Väga hea akustikaga ruumid, jättes tunde, et hetkel käimasolev kontsert on ainult minu jaoks − nii personaalne ja intiimne on tee, kuidas muusika seal inimesteni jõuab. Hämarad, punaka valgusega ruumid, kuidagi vanaaegne miljöö, olevikust eemalolev kogemus. Kel soov sinna minna, siis soovitan piletid ette broneerida mitu kuud varem, tihti on kõik õhtud välja müüdud. Olgu siinkohal öeldud, et piletid on päris kallid, aga selle eest saab kogemuse, mida ei unusta kunagi.

Londonis leiab jazzi ja bluusi igaks õhtuks, ka kõiki muid muusikastiile. Camden – palju-palju pubisid, baare, lounge’e, kus elav muusika möödujaid sisse meelitab. Pea kõik sealsed baarid, lounge’id, jazziklubid võivad pajatada lugusid Amy Winehouse’ist, kes oli neis igapäevane külastaja.

Londonis saab elada spontaanset elu, mida mõnes väiksemas kohas ei saa ja just sellepärast mulle London ka kõige rohkem meeldib. Siin ei pea tegema pikki plaane, ei pea üldse tegema plaane, lihtsalt astud õhtul välja ja tuhised koos eluga mööda ööd. Lähed väikesele jalutuskäigule ja varsti avastad, et oled sattunud Highgate’i Woodmani pubisse funki ja souli peole, kus sul kõrval lööb tantsu Jude Law ja tunned ära hetkel mängiva saksofonimehe, kellest oli eelmisel nädalal BBC-s dokumentaalfilm. Teed järgmise väikese jalutuskäigu, kui äkki leiad end mitmeks tunniks Kentish Towni maleklubist Map Cafest saja-aastaste meestega malet mängimas. Teed veel ühe jalutuskäigu, misjärel hakkad ise kahtlema, kas oled kodus Eestis või endiselt Londonis. Oled sattunud Eesti disainerite peole Shoreditchis, kus laval on Villu Veski! Uskuge mind, iga jalutuskäik Londonis toob üllatusi. London on seiklus, mida ei pea planeerima, siin saab kergesti vooluga kaasa minna, et end järgmisel hetkel tundmatust sadamast taasleida.

Jones ja Royal Albert Hall

Ka parkides hulkumine võib elu tippseiklusi ette tuua, millest keeldumine on võimatu. Minuga on juhtunud kaks äärmiselt kummalist lugu, kus saatuslikuks said Hyde Park Kesk-Londonis ja Chestnut Park Põhja-Londonis. Ühel ilusal suvisel päeval pikutasin Hyde Parki murul ja lugesin raamatut, kui juhtumisi tuli minu juurde üks keskealine daam ja pakkus mulle kontserdipileteid. Mis piletid? Mis kontsert? Igal suvel on suured kontserdid Hyde Parkis, mis suurte tarade ja aedadega piiratud. Daam mainis, et kontsert algab tunni aja pärast, tal on pilet, aga minna ta ei saa. Ta hea meelega lihtsalt annaks kellelegi. Lõin oma raamatu kinni ja võtsin pileti vastu. Tom Jonesi kontsert! Miks ka mitte! Ikkagi mu ema lemmiklaulja. Tunni pärast sain kontserdialasse sisse ja mind juhendati istuma, kus kohe varsti ilmus mu ette valgete kinnastega härrasmees ja ulatas kergelt kummardades klaasi šampanjat. Selgus, et tegemist oli VIP-piletiga. Kontsert oli vägev ja ema siiani kade, et minu asemel ei olnud.

Teine uskumatu lugu juhtus 2016. aasta varakevadel, kui Chestnuti pargist läbi sammusin ja ühtäkki sattus minu ette mu trompetiõpetaja Mr Desmond. Ajasime veidi juttu ja ta teatas, et kooliõpilastega on suur esinemine tulemas, tal oleks paari trompetimängijat lisaks vaja ja kas ma ei saaks kampa lüüa. Vastasin, et ma pole küll Miles Davis, aga kui harjutada, siis koolilaste lood õpin vast ära küll. Tore, leppisimegi kokku. Kontsert toimuvat juunis. Kui hakkasime kumbki oma teed minema, siis hüüdsin järele, et kus see kontsert üldse toimub. Mr Desmond hüüdis vastu: „Royal Albert Hallis!” Jah, Royal Albert Hallis, ühes maailma kuulsaimas ja võimsamas kontserdisaalis sai mängitud trompetit kahel kontserdil 2016. aasta juunis. Ei usu, et selliseid hetki mitu korda elus ette tuleb. Või mine sa tea, peab lihtsalt Chestnuti pargis rohkem jalutuskäike ette võtma.

Nurgatagused

Üks parim viis Londoni varjatud nurgataguste ja salaurgaste tundmaõppimiseks on võtta mõni kiirkursus, mis viib sind ise kohale kummalistesse kohtadesse, kuhu muidu ei satuks. Mina sain vägeva seikluse kümnepäevasest joonistamiskursusest – Londoni öised interjöörid ja eksterjöörid. Grupi suurus oli üheksa inimest, kes olid enamasti kunstiõpetajad Londoni koolidest, lisaks kaks õppejõudu, kes seda kursust läbi viisid. Esimesel kohtumisel jagati meile kätte nimekiri üheksast kohtumispaigast. Igal hilisõhtul saime kokku Londoni eri nurgataguses, kus meid õpetati hetke tänavaelu, hooneid, pimedust, valgust ja suurlinna liikuvust joonistama. Pärast seda kursust oli mul joonistusplokis öised sketšid vanadest soolaladudest, Kings Crossi raudteejaamast, Saddlers Wellsi teatri lavatagustest, Shoreditchi tänavatest, vanast lagunenud ja mahajäetud pubi interjöörist, kaubalaevade pealelaadimisdokkidest jne. Minu arvates väga atraktiivne viis Londoniga tutvumiseks. Kel Londoni suhtes tahtmist rohkem kui ainult Big Beni, London Eye’d ja Thamesi jõge väisata, siis soovitan kindlasti panna end kirja mõnele „kummalisele” kursusele.

Eestis ei ole piisavalt kõrghooneid, et me kõik saaksime oma kõrgusehuvi rahuldatud. Londonis on selleks piisavalt võimalusi, siin ei ole ainult kinnisvarahinnad, mis on saanud ronida taevatreppide lõpmatusse kaugusesse, vaid siin saab neile hindadele ise järele ronida ja imelisi vaateid nautida. Kõige kõrgem hoone Londonis on Shard, mis jääb mõne meetriga alla meie Suurele Munamäele, aga sinna minekuks peab päris kopsaka summa välja käima. Tasuta pääsmega on aga kõrguste nautijatele vägev koht Walkie Talkie hoone Fenchurch Streetil. Tuleb vaid netis oma külastusaeg ette broneerida ja rohkem keerulist pole midagi. Üleval on suur talveaed, baar, kohvik ja restoran. Saab vabalt ringi jalutada, tihti mängib elav muusika, teatud kellaaegadel lastakse ka terrassile. Lahe koht.

Kui lastega Londonit külastada, siis ilmselt võiks peale London Eye olla huviorbiidis köisraudtee Emirates Air Line, mis sõidab Ida-Londonis üle Thamesi ja vanade kaubalaevade laadimiskohtade. Sõit ise on lühike, umbes 10 minutit edasi-tagasi, aga eriti õhtusel ajal pakub päris häid vaateid. Ida-Londoni dokkidepiirkond on iseenesest äärmiselt huvitava ajalooga. Üks kunagisi vaesemaid piirkondi Londonis, kus tehti rasket tööd ja elati viletsuses, on vanad kaubalaod nüüdseks ümber ehitatud hirmkallite korterite paradiisiks. Need on dokid, kus laaditi tühjaks suuri kaubalaevu, mis saabusid Aasiast tee ja vürtsidega. 19. sajandi lõpust East Endi slummidest, töömajadest ja vaesusest on hästi kirjutanud Jack London oma raamatus „Kuristiku rahvas” („The People of the Abyss”). Väga huvitav lugemine.

Tihti on nii, et meie, turistid, püüame liiga palju ette planeerida. Kui tuleme nädalaks või nädalavahetuseks Londonisse, siis üritame väikese ajaga võimalikult palju näha ja kogeda ning seetõttu jookseme ühe atraktsiooni juurest teise juurde, et midagi nägemata ei jääks. Olen isegi nii teinud, aga nüüd soovitan lasta ajal lihtsalt voolata omasoodu ning kaasa kulgeda – lõpuks koged võrreldes eelnevalt planeerituga niimoodi palju rohkem. Head kulgemist Londoni voolus!

Tekst ja fotod: Katre Luik