Jalgpallifännid Mehhikost, Peruust ja Colombiast tõid Venemaa linnadesse fiesta. Kas MM, mida mitte keegi eriti ei oodanud, suutis muuta maailma arvamust meie idanaabrist?
Kas arvate, et jalgpallimaailmas käis igaüks, kes vähegi keegi on, Venemaa MMil? Eksite. Kui tavaliselt üritavad jalgpallisõbrad, piletiga või ilma, kas või paariks päevaks suurvõistluste õhku nuusutada, siis jalgpalli MMile eelneva kuue kuu jooksul ilmnenud apaatia kummastas mind esialgu.
Kontekstiks − elan Inglismaal. Inglismaa üritas 2018. aasta turniiri korraldamise õigused hoopis endale saada. Samal ajal kui peaminister, prints William ja David Beckham otsusetegijaid moosimas käisid, paljastas Inglise meedia FIFA korruptsiooniskandaali. Seejärel kaotas Inglismaa hääletusel Venemaale.
Niisiis on viimased kaheksa aastat Albioni saarel Venemaa MMi ja ka Venemaad ennast äärmiselt negatiivselt kujutatud. Lisaks poliituudistele lisasid õli tulle Venemaa huligaanide kokkupõrked Inglismaa fännidega 2016. aasta EMil Prantsusmaal. Mäletatavasti tegid nende kahe koondise „toetajad” massikakluses Marseille’ kesklinna peaaegu maatasa.
Mitu Inglismaa löömameest lebasid pärast vägivallapuhanguid haiglavoodis lausa koomas.
„Kas sa Venemaale lähed?” uurisin ma pea kõigilt jalgpallikolleegidelt ja koondise toetajatelt.
„Ei, kindlasti mitte! Mul on muudki teha!” vastas enamik pealiskaudselt.
Mõni julges lisaks poetada: „Kui sinna inglise keelt rääkides minna ja veel hullem, Inglise koondise särk selga panna, siis sealt enam terve nahaga tagasi ei tule!”
Ühe Inglise suurklubi peaskaut, keda ma endale reisikaaslaseks värvata üritasin, võttis julguse kokku ja rääkis südamelt ära kõik, mida ta Venemaast ja venelastest arvas: „Kas sa tõesti usud, et Venemaast saab hea MMi võõrustaja? Ma tahan näha, kuidas näiteks Nigeeria koondis nende avamängus kohalike fännide poolt välja vilistatakse ja rahvas ahviliigutusi teeb − siis näeb terve maailm Venemaa õiget palet! See on rassistlik ja homofoobne maa ning mida rohkem maailma televaatajaid seda MMi ajal ise näevad, seda parem!”
Niisiis ei oodanud keegi seda MMi suure põnevusega. Pigem räägiti sellest, millises turniirifaasis Inglismaa välja kukub.
Või siiski? Rohkem kui 35 000 peruulast vaidleksid vastu. Peruule oli see esimene MM-finaalturniir 36 aasta jooksul. Neil ja enamikul teistel lõunaameeriklastel pole Venemaast sellist negatiivset kujundit nagu külmas sõjas otseselt vastasrindel asunud maades. Peruu, Kolumbia ja teiste sarnaste riikide kodanikud pääsevad erinevalt eestlastest Venemaale viisavabalt ning nende kujund riigist on pigem kompott vodkast, ilusatest naistest ja… karudest.
Maailma jalgpallifännid, ühinege!
Mina läksin Venemaa-reisi planeerides lihtsamat teed, vältides masse ning laes lennupiletihindu. Kõige parem viis Venemaale reisida on loomulikult Tallinnast! Mäletamist järgi maksin rongipileti eest vähem kui 20 eurot. Lisaks korraldasin elamise sugulaste juures, valmistades ennast juba ette kuulsaks ja ülimalt entusiastlikuks vene külalislahkuseks. Niisiis, üliväikese reisieelarvega MM. Huvitav, kuidas kümned tuhanded peruulased riigist, kus juba 300 eurot on pere kuueelarveks päris hea, lennupiletite ja Moskva hotellide eest maksid? Ent kohale nad tulid.
Lisaks Inglismaa koondisele olidki Lõuna-Ameerika koondised minu jaoks MM-i põhiline tõmbenumber. Nii Mehhiko kui ka Peruu treenerite hulgas oli mul kliente, kellele loomulikult edu lootsin, samuti Uruguay, Colombia ja ka Austraalia koondises. Tõmbenumbriks osutusid nad ka kogu maailma jalgpallisõpradele.
MM-i avamängule Venemaa ja Saudi Araabia vahel ma kahjuks ei jõudnud. Küll aga ei aidanud selle telepilt entusiasmi tekkimisele kaasa. Kõigepealt kõmu tekitanud etteaste popstaar Robbie Williamsilt, kes otseülekandes kaamerasse vaadates keskmist näppu näitas. Seejärel Putini kõne ja siis Venemaa ülekaalukas võit. Kõige tipuks president Putin ja Saudi Araabia kroonprints tribüünil vandenõulaslikult kätt surumas, FIFA president Gianni Infantino nende vahel istumas. Täpselt selline MM, nagu kõik pessimistid olid seda ette kujutanud. Või siiski mitte?
See legendaarne vene külalislahkus…
Just see on see mulje venelastest, millega MM-i väisanud tagasi kodumaale pöördusid. (Olen kindel, et mõni peruulane jäigi Venemaale!) Mitte Putin, rassism või homofoobia. Kui mingid suuremad intsidendid toimusidki, oskasid korraldajad need hästi ära peita, nagu raudse eesriide kool seda on õpetanud.
Kohalike arvates eksisteerib kaks Venemaad: MM-i aegne Venemaa ja normaalne Venemaa. Kui enne MM-i tegid venelased nalju stiilis „ja keda sa siis peale grupifaasi toetama hakkad” − Venemaa koondis oli osalejatest FIFA edetabelis kõige nõrgemal positsioonil −, siis mida aeg edasi, seda enam MM-palagan neid rõõmustas.
Latiinod panevad metroojaamad seisma
„Ma pole kunagi siin sellist rahvaste sõprust ja ühtsust näinud,” rääkis staadioni kohanäitaja Katja, kui üle tunni enne ühe mängu avavilet kohale saabusin ja temaga juttu puhuma sattusin. „Isegi miilitsad naeratavad! Tead, meie riigis on miilitsad kõige kurjemad inimesed, me isegi kardame neid! Aga kuna MM-i ajal on kõigi silmad meil, tahame näidata, et see, kuidas Venemaast maailma meedias räägitakse, ei ole kõigi venelaste igapäevaelu ja ideoloogia.”
Loodan, et Katjale jäi pärast sellist avameelsuspuhangut töökoht ikka alles! Aga tõsiselt rääkides tunnen, et MM tõi muutuse just väiksemate linnade ellu. Moskva ja Peterburi on niigi trendikad ja piisavalt globaalsed metropolid. Näiteks Samara, umbes miljoni elanikuga linn Kasahstani piiri ääres, kuhu Venemaad väisav välismaalane niisama ei satu.
Kui nõukogude ajal olid metroojaamad proletariaadi paleed, siis ka MM-i väisavad latiinod ei jätnud neid tähelepanuta. Kas olete kogenud hetke, kui tuhanded värvilistes särkides jalkahullud ühes rütmis liiguvad, hingavad ja laulavad? Juba ainuüksi selle nimel tasub suurvõistluste ajal ühistransporti kasutada.
Kui Brasiilia Moskvas Serbia vastu mängis, leidis metroos aset kõige ebavenelikum käitumine, mis üldse võimalik. Tuhanded Brasiilia fännid kanaarikollastes särkides ning trummide, vilede, näomaalingute, koomiliselt suurte mütside, sallide ja kogu muu butafooriaga panid tipptunnil metroojaama seisma, lauldes: „Brasil ole-olee-oleee!”
Kui tavaliselt ajaks selline „idiootlikult rõõmus” käitumine ilmselt kuhugi kiirustaval tavavenelasel harja punaseks, siis jäi enamik ilmselt töölt tulevaid moskoviite lihtsalt seisma, andsid lava brassidele ja filmisid seda haruldast vaatemängu. Nagu oleks Rio karneval koju kätte tulnud! Kui see pole MM-i vaim, siis mis on?
Mehhiko fännid ei jäänud brassidele alla. El Tri poolehoidjaid oli Venemaal ilmselt sama palju kui peruulasi ning igas linnas, kus rohesärgid mängisid, täitusid peaväljakud sombreerokandjatega, skandeerimas: "Mehhiko, Mehhiko!"
Kui Mehhiko oma avamängus Moskvas Saksamaa alistas, sai metroojaamast jällegi spontaanne peosaal. Mehhiklased laskusid tuhandetes trepist alla, jalgpallisalle peakohal keerutades ja lauldes. Täiesti uskumatu tunne on selle rahvahulga keskel olla isegi siis, kui vastav riik sinus mitte mingeid tundeid ei tekita.
Lisaks tõid Ladina-Ameerika fännid endaga kaasa tänavapeod. Pärast võitu Saksamaa üle sattusin mööda kõndima Moskva tänavast, kust kõlaritest kostis Mehhiko popmuusikat, suur hulk inimesi oli spontaanselt tänava kinni pannud ning vähemalt üks inimene tantsis lausa auto katusel, ümber veel sajad tantsuhoos vutifännid. Tundub, et Putini Venemaa on ikka väga vabameelne!
Kontrast halli argipäevaga
Tulles tagasi Samara juurde, siis just sealsetel elanikel tundus olevat lausa väga kahju, et MM igavesti ei kesta. Näiteks Brasiilia–Mehhiko mängu võõrustamine, kujutan ette, oli ilmselt üks linna lähiajaloo kõige värvikamaid sündmusi. Nii mõnedki kohalikud noored, nende hulgas vabatahtlikud, kohtusid ehk esimest korda sellise mitmekesise rõõmsa rahvamassiga. Mina mäletan oma noorusest näiteks kindlasti Šotimaa tuhandeid ruudulistes seelikutes vutifänne Tallinnas ja atmosfääri, mille nad kaasa tõid.
Samara oli omal ajal suletud linn, keskendunud kosmosetööstusele ning NSVL-i ambitsioonidele selles ameeriklastest parem olla. Seetõttu meenutab ka Samara staadion õhust vaadatuna kosmoselaeva (seda tulnukate lendavat taldrikut, mitte venelaste raketti).
„Praegune Samara atmosfäär pole selline, nagu meie seda iga päev kogeme,” räägib sealne staadioni kohanäitaja, kahekümne ringis noormees, heas inglise keeles. „Jah, suvel on siin küll palju teha, meil on rand, tööd on, aga nendel nädalatel on Samara hoopis teistsugune. See on peolinn. Nagu Mehhiko fiesta. Teie lähete ära ja meie jääme siia ning seda kõike poleks nagu olnudki. Jätkub normaalsus.”
Tõeline vene melanhoolia. Kuulen sõpradelt, kuidas nende vene Airbnb võõrustajad on neisse nii kiindunud, et ei tahagi neid koju lasta. Mõned eestlastele üsna tuttavad kombed tunduvad võõramaalastele veidrad, ent ka südant soojendavad:
„Minu võõrustajapere vanaema sai teada, et me tuleme Mehhikost pärast pikka lendu, ja saabudes ootas meid ees täielik pidusöök! Tervitusnaps, pirukad, soe liha, kartulid, ahjupraad, magustoit, veel napsi… Kui paari päeva pärast hakkasime ära minema, tuli võõrustajal lausa pisar silma, ta palus meil veel kord maha istuda, pits vodkat juua ja soovis meile kõike paremat MM-iks ja meie ülejäänud eluks ja et tuleksime ikka Venemaale tagasi ja temaga ühendust võtaksime! Nii armsad inimesed!”
Ehkki keskmine venelane võib esmalt tunduda tõrges ja isegi kuri, mõjub neile just latiinolik soojus. Ulata siira naeratusega terekäsi ja saad vastu kallistuse. Peruulased, mehhiklased, colombialased ja brasiillased tõid ilmselgelt paljude venelaste hinge soojuse. Tunne on vastastikune.
Veel kujunes vene kultuurist MM-i suureks hitiks kokošnik − kaunis kullaga ehitud tanu, mida vene naised kannavad rahvariide osana. Näiteks Colombia arvukad glamuursed naisfännid tegid nendega staadionil ohtralt selfisid ja viisid need ka koju kaasa. Tegu on tõepoolest ilusa aksessuaariga, mis üllatuslikult jalgpallikontekstis ilma tegi.
Veel kord naisfännidest rääkides − kas keegi pani tähele Iraani toetajaid? Veel mõni aasta tagasi ei lubatud Iraanis naisi isegi jalgpallistaadioni lähedusse. Esimest korda 37 aasta jooksul tehti sellele reeglile Iraanis endas erand, kui naised lubati suurelt ekraanilt otseülekandele kaasa elama.
Kuid MM-il kohtusin juhuslikult mõne Iraani naisfänniga, kelle jaoks on see üks väheseid võimalusi oma koondist mängimas näha. Kuna lipuvärvid on sarnased, võinuks neid vabalt pidada mehhiklannadeks: koondise särgid, näomaalingud, kunstlilledest pärjad, teksad ja tossud. Lisaks võis Iraani mängudel näha hulka plakateid, mis nõudsid iraani naiste staadionile laskmist. Oma iraani sõprade põhjal teadsin, et Iraan on konservatiivne vaid pinnapealselt, kuid Venemaa MM oli Iraani naistele omamoodi samm edasi.
Natuke kurb on siiski näha, et vaatamata geograafilisele lähedusele saabus Euroopast Venemaale väga vähe fänne. Prantsusmaa, Belgia, Inglismaa, Horvaatia… Ühtegi võistlusel viimase nelja hulka jõudnud riiki ei saatnud linna kihama panev fänniarmee, samal ajal kui peruulased ja mehhiklased panid huugama mitme aasta säästud, et kohal olla. Ent mulle tundub, et Venemaa MM saavutas siiski midagi olulist − need, kes kohale tulid, said aru, et venelasi ei maksa karta. Nad pole mingid müütilised Putini ajupesu all kannatavad robotid või nahktagis mafioosnikud, vaid toredad, sõbralikud, abivalmis ja peoaltid, kui Ladina-Ameerika rütmid mängima panna! Lisaks on mul hea meel, et kõigil minu teistelt mandritelt kohale sõitnud tuttavatel oli positiivne kogemus ja kardetud rassism ei osutunudki probleemiks. Minu itaallasest kolleegile Marcole meeldis MM ja Venemaa nii väga, et ta otsustas ühe mängu asemel lõpuni jääda.
Millised on Inglismaa vutifännide arvamused MM-ist ja Venemaast nüüd? Kas Putini mainekujundusprogramm kandis vilja? Pärast poolfinaali jõudmist on Inglismaa
jalgpalliliidus jälle hakatud vaikselt mõtlema MM-i korraldamisõigusele kandideerimise peale. Pärast Salisbury novitšokijuhtumit on aga viimnegi kui positiivne mulje
Venemaast taas maatasa tehtud.
Tekst ja fotod: Malle Koido