Reisid nõukogudemaalt imedemaale
Ühelt poolt oli nõukogude ajal meie ees suhteliselt lihtsalt ja odavalt avatud kuuendik kogu planeedist, teisalt oli arenenud maailma pääsemine otsekui Viking Loto jackpot. Välismaa oli nõukogude inimesele midagi imedemaa taolist. Šeremetjevo või Bulkovo rahvusvahelisest terminalist startiv reisilennuk TУ oli midagi samasugust nagu võluvaip araabia muinasjuttudes. Soome vahet sõitev reisilaev „Georg Ots” oli peaaegu et müütiline valge laev.
Teatava üllatusega avastasin hiljuti, et nõukogudeaegne välisturism on kujunenud paljudele inimestele, kes ise kunagi – olgu jumal tänatud – nõukogude ajaga kokku pole puutunudki, suisa omaette uurimisteemaks. Näiteks Kanada ajaloolane Ann Gorsuch on esinenud sel teemal paljudel rahvusvahelistel konverentsidel, avaldanud artikleid ja raamatu „All this is your World: Soviet Tourism at Home and Abroad after Stalin”. Ta räägib asjadest, mis meile, nõukaaegsetele, ju üldjoontes teada. Näiteks sellest, et kõik turistid esindasid pro forma Nõukogude Liitu ja neid valmistati selliseks ideoloogiliseks esindamiseks spetsiaalselt ette. Reisijuhtides oli kirjas, kuidas ja mida turist võis teha, millistes muuseumides käia. Välissõitudele eelnesid kahe kuni nelja päevased seminarid Moskvas, kus tutvustati väga põhjalikult külastatava riigi ajalugu, majandust, kirjandust, muusikat. Sealjuures lisati ideoloogiline pool sellest, mida nõukogude inimene sellest kõigest peaks arvama. Õpetati vastama poliitilistele küsimustele: küsimused tuumarelvade kohta, Saksa küsimus, rahvusvaheline noorsooliikumine, kaasaegne kirjandus ja kunst jne. Instruktsioonid ja ideoloogiatöö jätkusid ka siis, kui juba välismaal kohal oldi – vastuvõtud N Liidu saatkondades, kus tutvustati käitumisnorme sellel maal, lilledepanekud poliitiliselt ettemääratud paikadesse jms.
Teatava kummalisusena võib nimetada, et ka ameeriklased valmistasid oma kodanikke ette kohtumiseks sovettidega. Külma sõja aegadest on olemas selline brošüür nagu „Communicating with the Soviet People: Suggestions for American Tourist and Students”.
Välismaal oli nõukogude inimesele oma saatanlik tõmme. Sinna saamise nimel oldi valmis astuma parteisse, esinema propagandaettekannetega teaduskonverentsidel ja kirjutama koju jõudes aruandeid KGB-le. Välismaale saamine ülendas ja alandas inimesi ühekorraga. Ühelt poolt olid sa väljasõiduviisa saamisega just kui tõstetud „äravalitute” seltskonda. Teisalt pidid alanduma Süüria turul kummiloomade müümiseni, et teenida veidigi lisaraha nappidele ametlikult vahetatud dollaritele. Välismaalt naastes vaatasid sugulased su poole alt üles, kui sa tõid neile heliplaate või kuluvaid teksaseid. Teisalt tuli suure kodumaa piiri ületades peita „salakaup” püksivärvli või rinnahoidja vahele ja teha tollis nägu, et terves N Liidus pole sinust süütumat kodanikku.
Huvi omaaegsete reisimisvõimaluste vastu on mõistetav. Soome noored viisid hiljuti läbi turismimatka mööda Helsingi linnas olevaid külma sõja objekte. Nõukogudeaegsete militaarobjektide külastamine on ekstreemturismina endiselt populaarne paljudes endistes idabloki maades.
See huvi ja nostalgia on tervitatav, sest selle kaudu avaneb ka toonane aeg ja süsteem.
Tiit Pruuli