Kultuurne Motobande trolliredelil

Reisimisele keskendunud väljaannetes, portaalides ja blogides on koostatud lugematul arvul edetabeleid maailma kauneimate või põnevaimate teede kohta. Ilu ja adrenaliin on subjektiivsed mõisted, kuid ühes asjas on eranditult kõik hindajad ühel meelel: Norra fjordide vahel looklev Trollstigen täidab iga mägesid armastava mootorratturi julgeimadki unistused.

Reisimisele keskendunud väljaannetes, portaalides ja blogides on koostatud lugematul arvul edetabeleid maailma kauneimate või põnevaimate teede kohta. Ilu ja adrenaliin on subjektiivsed mõisted, kuid ühes asjas on eranditult kõik hindajad ühel meelel: Norra fjordide vahel looklev Trollstigen täidab iga mägesid armastava mootorratturi julgeimadki unistused.1. juunil alustas Rahvusooper Estonia eest oma kuuendat heategevuslikku motorännakut Kultuurne Motobande. Enne starti anti Tobiase Seltsile üle heade toetajate abiga kogutud 3486 eurot, mille eest renoveeritakse Hiiumaal asuva Rudolf Tobiase majamuuseumi üheksa akent, et tagada sealsele ekspositsioonile vajalikud säilimistingimused. Seejärel võttis Kultuurne Motobande suuna Viljandi poole, kus Vabaduse platsil esinesid lastekaitsepäeva puhul korraldatud tasuta kontserdil Triinu Taul, Tiit Sukk, Marju Varblane, Siim Rikker, Roland Puusepp, Ago Anderson, Tõnu Kark, Larianna Holm, Mart Mikk ning ansambel „Ajaratas Halastamatult Veereb − Ei Teda Peatada Saa, Eriti”, koosseisus Elmar Liitmaa, Tanel Talve ja Kait Lukka. Pärast kontserti said helkurvesti selga 700 Mulgimaa last, et nad liikluses paremini nähtavad oleksid. Ja kes soovisid, kogusid kollastele vestidele hulga armastatud näitlejate ja muusikute autogramme. Eesti kultuuriobjektide toetamine ning lastele helkurvestide kinkimine ongi kaks lahutamatut nähtust Kultuurse Motobande missioonist. Missioon täidetud, sõideti Paldiskisse, kust öine laev viis Kultuurse Motobande DFDS Seaways lahke abiga Kapellskäri sadamasse Rootsis. Põhilise osa selle laevaliini reisijatest moodustavad rekkajuhid, kelle esmaste vajaduste peale mõeldes pole põhiliseks atraktsiooniks mitte karaokebaarid ega parfüümipoed, vaid hoopis rikkalik ja maitsev buffet-stiilis õhtu- ja hommikusöök, mis kuulub kajutikoha hinna sisse. Kui plaanis minna Stockholmist kaugemale, peitub märgatav ajavõit juba ainuüksi kesklinna ummikuid vältides. Teenindus on väga sõbralik, kajutid avarad ning kaasreisijad valmis igal sammul juhendama ja aitama. Kuna ülemäära palju sellise laevaühenduse olemasolust ei teata, tasub seda Skandinaavia-reisi planeerides igal juhul alternatiivina kaaluda, vt www.dfdsseaways.ee. Pühapäev, 2. juuni: kilomeetrite „tootmine” Kuna olime seadnud eesmärgiks läbida kümne tunniga 685 kilomeetrit ilma lõunapausita, oli mõistlik esimese hooga sõita puhanud pea ja Olerexist tangitud bensiiniga võimalikult kaugele. Valisime kõige otsema ja kiirema tee läbi Västeråsi, Karlstadi ja Charlottenbergi. Veel enne Norra piirini jõudmist pidime tegema lisapeatuse, et vihmariided selga ajada. Tuju sellest ei langenud, keegi ju sel hetkel veel ei teadnud, et viimased sõidutunnid mööduvad korralikus vihmas. Kella kaheksa paiku õhtul saabusime ligumärgadena Lillehammerisse, kus ootas ees õhtusöök ja Norra suuremates majutuskohtades üllatavalt harva esinev nähtus nimega saun. Clarion Hotel Hammer sai ööbimiskohaks valitud lisaks sauna ja garaaži olemasolule veel seetõttu, et esmapilgul kallimapoolse hinna sees sisaldus buffet-õhtusöök, mis üsna kalli hinnaskaalaga riigis osutus väga mõistlikuks otsuseks. Pealegi on sellise suurusega rühma ning nädala alguse puhul võimalused hinnaläbirääkimisteks üsna märgatavad. Hotelli kodulehekülg on suhteliselt pikk ja lohisev, lihtsam oleks kirjutada otsingumootorisse pelgalt Clarion Hotel Hammer. Vaatamata nõudlikule sõidupäevale jätkus osas veel piisavalt energiat põgusaks jalgsimatkaks, et avastada kunagist olümpialinna, kuni saunas pehmeksleotatud kered üksteise järel auga väljateenitud puhkusele heitsid. Esmaspäev, 3. juuni: mootorratturi unelm Enne reisi sai järele uuritud, kui palju tekitavad meie algselt kavandatud marsruudile takistusi vaid nädalapäevad varem sedasama kanti tabanud mäetippude liig kiirest sulamisest ja paduvihmadest põhjustatud tulvaveed. Peale üksiku tee- või sillaremondist tingitud kiirusepiirangu ning mõne tühise ümbersõidu ei andnud miski märku hiljutisest looduskatastroofist. Ottast vasakule keeranud, jätkus sõit piki tormakate jõgede Sjoa ja Visa kaldaid ülesvoolu, vaated muutusid üha mõjusamaks ja temperatuur järjest jahedamaks. Peagi kõrgus Kultuurse Motobande ees valge vaibaga kaetud Jotunheimeni mäeahelik, kus oma 2469 meetriga uhkeldab Põhja-Euroopa kõrgeim mäetipp Galdhøpiggen. Et tegemist oli motomatkajate, mitte alpinismihuvilistega, keerasime paremale Geirangeri suunas ja jäime mõnesaja meetri pärast teeveerel otsekui kokkulepitult pikas rodus seisma. Olime teadlikud, et lõiguti on riiklik maantee number 63 liiklusele avatud vaid maikuust novembrini, kuid et teeäärsed mägijärved olid juuni alguses jääkaane all ning teede ääres kõrgusid sahkade poolt läbilõigatud lumevallid, ei osanud keegi aimata. Termomeeter näitas kasinasti pluss nelja! Paksemate kinnaste ja jopedega varustatud ratturid alustasid muretut lumesõda, enamus tegeles siiski riietumisega, meenutades sootuks valedesse ilmastikuoludesse sattunud sõjavange mõnest ajaloolisest dokumentaalfilmist. Kõik hilbud, mis kaasas olid, said selga pakitud, rekordtulemuseks kujunes ei rohkem ega vähem kui seitse T-särki! Kõrgust oli vaid kilomeetri jagu, kuid kuna olime peadpidi pilvedes, kostitasid trollid meid sissejuhatuseks millegi lörtsisarnasega, mis jättis tagarehvidest maha talve hakule omased jäljeribad, sundides vaistlikult aeg-ajalt jalaga teepinna libedust kontrollima. Algas meeleolukas ja kurviderohke laskumine koos arvukate pildistamis- ja ahhetamispeatustega, igaüks omas tempos. Kui kõik lõpuks all orus külmast konksus sõrmi lõõskava päikese käes soojendades kokku said, olid näoilmed tulvil erilist energiat. Meie ees laius uskumatult kaunis Geirangeri fjord ebaproportsionaalselt suurte reisilaevadega, mis olid tuhandeid turiste kruiisidele meelitanud. UNESCO maailmapärandi nimistus olevat Geirangeri on korduvalt nimetatud maailma kauneimaks fjordiks, järsud mäenõlvad ja nendelt alla pahisevad kosed, millest tuntuim kannab teenitult nimetust Seitse Õde, on kujundanud sellest paigast Norra ühe tähtsaima turismiatraktsiooni. Kaua ei olnud ette nähtud kogu ilu nautida, ka laevasõit ei ahvatlenud – olime seda piisavalt kogenud oma eelmisel reisil Ahvenamaale. Asusime Trollstigeni teisele etapile, sedapuhku kurvitasime ülesmäge ja hullamist jätkus kuhjaga. Taas saime kogeda mõningast temperatuurilangust, ehkki teine redel ülearu kõrgele ei viinudki, pigem kulges sõit pooleteisekilomeetriste mägede vahelisel platool. Lumised tipud sulasid täiega ja lasid oma mahlasid üle käänuliste teede alla fjordide poole voolata. Peagi saabusime väiksemates rühmades Eidsdali sadamasse, kust iga poole tunni tagant suundus praam Lingesse. Erinevalt Soome riigimaanteedest olid siinsed praamisõidud tasulised (sõltuvalt vahemaast 7–8 €, www.fjord1.no). Randudes keerasime paremale, jätkates mööda teed number 63 Isterdaleni suunas, ja tasapisi, lausa märkamatult kruttis kõrgusenäit taas 1000 meetrini. Tegime põgusa peatuse mullu avatud infopunkti juures, kust viis trepp vaateplatvormile. Kuid kuna ilm pilvepiiril kiskus juba üsna õelaks, jätsime edasi-tagasi umbes kilomeetri pikkuse jalgsimatka lihtsalt vahele. Kuuldavasti näeks sealt selge ilmaga unustamatut vaadet kogu Isterdaleni orule ja Trolliteele. Vaatamise asemel võtsime ette laskumise kuulsaimast trolliredelist, mida ikka ja jälle kõikvõimalikel „kõige-kõige”-lehekülgedel igast rakursist eksponeeritakse. Teekatet vaheldumisi niisutavad vihma- ja jääpiisad lisasid adrenaliini, kõrgustest allapahiseva Stigfosseni joast üleviiv ajalooline sild sundis veel kord rattaid tee äärde parkima. Kogu see 9-protsendise kaldega ja ühtteist 180-kraadist kurvi pakkuv eriskummaline teelõik ehitati valmis kaheksa aastaga Norra kuninga Haakon VII initsiatiivil ning avati liikluseks juba 1936. aastal. Põhimõtteliselt jaguks kirjeldatud elamustest ühe mootorratturi unelmate päeva sisustamiseks täielikult. Kuid see ei olnud veel kõik, kuna Møre og Romsdali maakonnal on pakkuda veel teinegi unustamatu kogemus – Atlanterhavsveien. Väikseid ookeani pillutatud saari ühendav kaheksa kilomeetri pikkune Atlandi tee avati 1989. aastal tasulise magistraalina, kümne aastaga olid kulud kaetud ja 122 miljonit Norra krooni maksnud sillast sai riikliku tähtsusega turismitee, mida on tituleeritud Norra sajandi ehitiseks ja ajalehe The Guardian poolt lausa ilusaimaks teeks terves maailmas. Sinna jõudmiseks oli vaja jätkata kuni Åndalsnesi linnani, kust tee number kasvas ühiku võrra: 64. Siis praamisõit Åfarnes-Sølsnes, Fannefjordi alt kulgeva tunneli kaudu Eide suunas, ühes kohas tasulist tunnelit tühise ringi abil vältides. Väsimus oli selleks hetkeks meeled üsna tuimaks teinud, kuid kuulsusrikast trassi ja eriti selle keskosas asuvat riukalikku Storseisundeti silda nähes kerkisid emotsioonid juba ei tea mitmendat korda päeva jooksul lakke. Ööbimiskoha ja õhtusöögini Averøy saarel oli selleks hetkeks jäänud 30 kilomeetrit, kokku kogunes neid kümne tunni sisse ligemale 500. Teisipäev, 4. juuni: paradiis Sveggvika on Atlandi ookeani sopp, kuhu kevaditi satuvad vaalad ja pringlid, troopiliste hoovuste mõjul püsib veetemperatuur aasta ringi sealsete laiuskraadide kohta oluliselt soojemana. Ja läbipaistva vee ääres paitab külaliste kõrvu ... sulaselge eesti keel! Anette ja Jaanuse toimetamistest Averøy saarel on meie meedias aeg-ajalt juttu olnud, kuid oma silmaga seda fantastilist ööbimis-, kalastamis-, sukeldumis- ja kajakikeskust näha ületas kõik ootused. Erandina seniste Kultuurse Motobande rännakute seas peatusime samas kohas kaks ööd järjest, mistõttu igaüks võis ise valida, millega ta enda vaba päeva sisustas: puhkamise, jalutamise, mototurismi, sukeldumise, kalapüügi või kajakisõiduga. Sinna vahele mahtus hulk maitsvaid söömaaegu, kus aukohal oli loomulikult värskelt püütud mereannid, millele sukeldumishuvilised mootorratturid kammkarpide näol pidevalt lisa toimetasid. Kirsiks tordil oli Anette valmistatud spetsiaalne Kultuurse Motobande kuuenda hooaja tort. Ööbimine Sveggvikas on viiekohalistes majakestes ja värskelt renoveeritud korterites. Sarnaselt Skandinaavia suusakeskustega saab voodiriideid koha pealt üürida või ise kaasa võtta, samuti aitab raha kokku hoida, kui elamine enda järelt ise ära koristada. Koht, mis väärib ilmtingimata avastamist ja lausa eestikeelne koduleht avaneb aadressil www.sveggvika.no. Kolmapäev, 5. juuni: tunnelid Nahaalused rasvavarud taastatud, jätkus rännak sügavale mere alla ja keset Kristiansundi järsult üles maa peale tõusva tasulise tunneli kaudu. Nii nagu praamidegi puhul, makstakse siin sõiduki, mitte reisijate arvu pealt, näiteks mootorratta puhul tuleb kassasse jätta 9 €. Teekate oli siiani olnud kadestamist väärt, sellele vaatamata kehtib pea kogu riigis kiirusepiirang 80 kilomeetrit tunnis ja mis kõige üllatavam: sellest peetakse korralikult kinni. Tundub, et norrakad on aru saanud, et kiirustamiseks põhjust ei ole: kui autod rodusse satuvad, siis nad seal ka rahulikult püsivad – igati sümpaatne. Ajapikku hakkasid ekstreemsused seljataha jääma ning kurvid ja kõrguste vahed leebemaks muutuma. Kristiansund-Oppdal-Tynset-Tolga-Trysil oma rohkete tunnelitega on samuti väärt elamus, ehkki sekka sattus paar järskudest temperatuurikõikumistest räsitud paarikümne kilomeetri pikkust asfaldilõiku mäestikuplatool, mis paljudes tekitas assotsiatsioone armsa kodulinnaga. Meie viimaseks sihtkohaks oli Vasaloppeti stardipaigana tuntud Sälen, täpsemalt Lindvalleni suusakeskus, www.skistar.com. Ööbimisime kümnekohalistes majades, kus kordus tuttav trall nii linade kui ka koristusega. Tralli aitas ilmestada Siim Rikker oma ajaloolisel lõõtspillil, mis oli kogu reisi vapralt kaasa teinud ühe Harley-Davidsoni mahukas tagakohvris. 550 kilomeetrit ilma lõunasöögita kümne tunni peale jaotatuna hakkas kujunema tavaliseks rütmiks. Neljapäev 6. juuni: ettevalmistused kohtumiseks argipäevaga Hommikuvõimlemise asemel käisid kaks BMW R1200GS-i ära päris suusamäe tipus, kasutades selleks kruusast rada tõstukite all. Toad läikima löödud ja hommikueine Gustav Grill och Bar’is manustatud, ootasid meid ees tühised 470 kilomeetrit Kapellskärini. Et aega oli kuhjaga, tegime kohe alguses pikema peatuse otse tee ääres toimunud külalaadal, kus oli välja pandud aukartustäratav hulk armastuse ja hoolega renoveeritud Ameerika autosid, üritust saatis ehe rock’n’roll kohaliku Elvise esituses. Üsna pea pärast Sälenist lahkumist hakkasid pinnavormid tasanema ja ehkki loodus ümberringi oli endiselt äge, tõrkus aju seda kõike kaunina fikseerimast. Kapellskäris õnnestus teha põnev ühispilt otse kai ääres seisva DFDS Seawaysi laeva taustal, väljumiseni jäänud aeg sisustati vastastikku üksteise rohelistele vestidele mälestuseks autogramme jagades. Reede, 7. juuni: lõppakord Rekkamehi tunneb üldjuhul lihtsa vaevaga ära nende kummaliste jalanõude järgi, päevinäinud plätudest kuni äralõigatud kannaosaga tänavakingadeni välja. Eks siin ole teatav paralleel motomatkajatega täiesti olemas, kuna pikal teekonnal peab kogu varustus olema eelkõige võimalikult mugav, vastupidav ja turvaline. Kõhud head-paremat täis, tegime hommikul veel ühe foto ja algas sõit järjepanu kahaneva kolonniga Eesti eri nurkade suunas, kes Viljandisse, kes Tartusse, kes Jõhvi, kes Tallinna. Kilomeetreid sai kokku läbitud 2600. Kes ei ole kunagi varem kogenud, mida kujutab endast kümme tundi järjest ratta sadulas veeta, siis soovitan ette võtta ühepäevane väljasõit marsruudil Tallinn, Rapla, Türi, Viljandi, Karksi-Nuia, Lilli, Rūjiena, Valmiera, Cēsis, Sigulda, Riia ja sealt mööda suurt teed Pärnu kaudu tagasi. Ei teeks paha, kui kolmandiku sellest ajast sajaks vihma. Lubada tasuks endale vaid piisavalt vett ning veresuhkru taseme tõstmiseks paar müsli- või šokolaadibatooni kummagi pooletunnise peatuse jooksul. Kui sinna juurde mõelda taustapilt, mis moodustub hingematvalt kaunitest Norra fjordidest ja mägedest, oleksitegi justkui Kultuurse Motobandega trolliredelitel ära käinud!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga