ANU KAALU MÄED

Aastatel 1967–1996 Estonias laulnud ooperisolisti Anu Kaalu peeti 1980. aastail üheks eesti enim gastroleerivaks klassikalise muusika esitajaks. Anu Kaal oli vaieldamatu staar – NSV Liidu rahvakunstnik, Eesti NSV Ülemnõukogu rahvasaadik, Rahvaste Sõpruse ordeni kavaler. 1971–1972 õnnestus tal teisel katsel saada õppima Itaaliasse, laulukooli La Scala juures. Kuhu veel oleks nõukogude ajal olnud mõeldav jõuda?

Aastatel 1967–1996 Estonias laulnud ooperisolisti Anu Kaalu peeti 1980. aastail üheks eesti enim gastroleerivaks klassikalise muusika esitajaks. Anu Kaal oli vaieldamatu staar – NSV Liidu rahvakunstnik, Eesti NSV Ülemnõukogu rahvasaadik, Rahvaste Sõpruse ordeni kavaler. 1971–1972 õnnestus tal teisel katsel saada õppima Itaaliasse, laulukooli La Scala juures. Kuhu veel oleks nõukogude ajal olnud mõeldav jõuda?

Anu Kaal esines nii omaaegsetel kuulsatel festivalidel („Moskva tähed”, „Kiievi kevad”, „Taškendi kuldne sügis”, Kišinjovi „Mertsišor”) kui ka Nõukogude Eesti kultuuripäevadel (Süürias, Ukrainas, Prantsusmaal, Venemaal), NSV Liidu kultuuripäevadel (Madagaskaril, Rootsis, USA-s, Kanadas, Jaapanis, Islandil ja mujal), ringreisidel koduteatri Estoniaga (Bulgaarias, Rootsis, Soomes, Kasahstanis), paljudel sooloõhtutel (Leningradis, Moskvas, Riias, Batumis, Minskis, Jerevanis, Omskis, mitmel pool Siberis jm), lisaks külalissolistina arvukatel ooperietendustel mitmel pool liidus ja välismaal. Avalike ja pidulike töiste ringreiside kõrval olid Anu Kaalul ka oma isiklikud armsad reisid. Olid alpinismi- ja mägimatkareisid, olid perereisid. Nendest kõigist ma praegu Muusikaakadeemia õppejõuna töötava Anu Kaaluga rääkima läksingi. Olin ju lavalt näinud ja ajakirjandusest lugenud, et omaaegne koloratuursopran on särav mitte ainult oma hääle, vaid ka oleku poolest. Aga tunnistan, et kohtudes Anu Kaaluga (sünniaasta entsüklopeedias on kindlasti ekslikult antud 1940), olin ikka tõsiselt üllatunud – milline sädelev elurõõm, milline positiivne eluvaade. Milline ilus hommikuvestlus meil oli. Algus Eestis ja Elbrusel Anu Kaal mõtiskleb, et ju ta sattus alpinismi juurde juhuslikult, aga samas – „öeldakse ju, et juhuseid ei ole, ju kõik pidigi just nii olema”. 1956. aastal pandi Eestis alus alpinismile tänapäevases mõttes. Siis õnnestus meie alpinisminduse isal Peeter Varepil hankida kuus kohta alpilaagrisse „Baksan”. Läbinud alpilaagris õppeprogrammi, tõusid 28. juunil 1956 viis eestlast 3800-meetrise Azau-Bashi mäe tippu. Teiste seas oli tipus ka ehitusinsener Hillar-Kalev Kaal. Just seda tõusu peetakse süstemaatilise mägironimise alguseks Eestis. Kaks aastat hiljem läksid kaks keskkooliplikat Tallinna Kalevi turismiklubisse. Anu Kindlam ja ta sõbranna Helle Silla sattusid turismiklubisse juhuslikult just päeval, kui seal tegutsesid 1957. aastal moodustatud alpinismisektsiooni alpinistid, kes kutsusid huvilisi pühapäevaks Glehni torni ronima. Anu: „Mina läksin, aga seal oli peale minu veel ainult üks inimene – Hillar-Kalev Kaal. Rääkis, mismoodi kaljuronimine käib, ja näitas siis mulle „kolme punkti seadust” ja muud. Ja nii see kõik meil algas.” Alpinism oli tollal väga väikese seltskonna lõbu. Selles oli uudsuse võlu, eksootikat. Alpinism tõmbas huvitaval kombel ligi mitte lihtsalt tugevaid ja osavaid inimesi, vaid haritud seltskonda, nii et Venemaal nimetati seda lausa „akadeemikute spordiks”. Anu: „Ühiseks nimetajaks oli nendel inimestel seiklus- ja uudishimu. Need, kes tulid, need ka jäid selle harrastuse juurde. No mõtleks – Kaukaasia, Pamiirid. Mõnes mõttes oli Saaremaale raskem sõita kui mägedesse. Saaremaale minekuks oli ju vaja taotleda piiritsooni luba,” ütleb Saaremaa juurtega lauljanna. Algusaegadel asusid kohe tihedalt koostööd tegema Baltikumi alpinistid, eestlased käisid kaljuronimist treenimas näiteks Lätis, koos korraldati mägilaagreid. Anu tunnistab, et ega Eestis mingit korralikku alpinismiõpet korraldada ei saanudki, harjutamas käidi Rannamõisa kaljul, Glehni tornis ja Naagel, mõnikord tehti Pirital või mujal jäätrenni. Küll aga tegi Anu oma seltskonnaga füüsilise koormuse saamiseks pikki suusamatku mööda Eestit. Anu päris mäed algasidki juba samal, 1958. aastal, kui sõideti paariks-kolmeks nädalaks Elbruse alla õppelaagrisse. „Elbruse tippu mina ei jõudnud, aga Prjut-11 oma 4200-meetrise kõrgusega oli algajale ka juba suur asi. Meie rühmas olid teiste seas ka pedagoogikateadlane professor Lembit Andresen ja minu hilisem õppejõud muusikakoolis Aino Villand.” Samal aastal käisid eesti mehed esimest korda Elbruse tipus, Kalev Kaal teiste seas, kusjuures nii ida- kui ka läänetipus. Anu kiidab oma kaaslasi: „Mul on alati kaaslastega vedanud. Lembit Andresen ja Rein Eek, kes olid minuga ühes svjazkas, võtsid alati suuremad seljakotid. Minu kott on olnud ikka nii 17 kilo. Ma tean, et mu kadunud abikaasa läks 33 kiloga. Meil olid ju kõik need konservid-värgid kaasas, sublimaadid hakkasid tekkima hiljem.” Estonia Uurime Kaalude perekonna reisialbumeid. „Ja nüüd vaatame korralikku albumit, nii nagu Kalev neid teha armastas,” tõstab Anu lauale Estonia ekspeditsiooni korrektselt paigutatud fotomaterjalid. 1960. aastal läksid eestlased Pamiiri, kus vallutati 6211 meetri kõrgune mäetipp Taga-Alai ahelikus ja mis sai nimeks Sovetskaja Estonia. Ekspeditsiooni ülem oli Peeter Varep ja tõusu juht Kalev Kaal. Anu sel reisil kaasas ei olnud. Tegu oli Eesti-Läti paarisekspeditsiooniga. Lätlastel oli tollal järgualpiniste juba rohkem. „Neile anti siis esmavallutamiseks seitse meetrit kõrgem tipp kui eestlastele,” naerab Anu. Sellest, mis juhtus eestlastel tipust laskumisel, kuulis ta alles tagantjärele. „Grupp sattus lumepilve sisse ja eksis. Neil oli külmööbimine. Mäletan hästi, kuidas abikaasa rääkis pärast, et nii külm oli, et oli mõelnud, et kätega peab saama edaspidi veel tööd teha, ja pani käed sügavale põue. Aita Lumiste-Eegil olid käed külmunud, Hillaril ja veel ühel mehel jalad ja sõrmed. Alla jõudes viidi nad kolmekesi Oši haiglasse. Pärast läksime veel sinna Pamiiri koos tagasi.” Peeter Varepi kirjutatud kokkuvõte kaljulõhes veedetud ööst: „Koopasse varju mahtus tihedalt kokku surutuna üksteist inimest, neljal meist – Hillar Kaalul, Albert Sulel, Jukk Raudsepal ja minul − tuli öö veeta väljas, püstisesse lumeseina kirka abil uuristatud urus. Öö oli külm, sadas mannasarnast lund. Külmumisoht, mitmel algava mägihaiguse tunnused: apaatsus ja iiveldus. Hea oli, et raskele olukorrale vaatamata säilitasid kõik alpinistid rahu ja külma vere, keegi ei hädaldanud ega sattunud paanikasse. Iga viieteistkümne minuti järel kontrollisime vastastikku üksteise sõrmi ja varbaid ning üldolukorda. Need, kel oli sooje riietusesemeid seljas rohkem, jagasid neid teistega. Tugevamad, nagu Väino Lepasepp, soojendasid oma põues nõrgemate käsi ja jalgu.” Hommikul, pärast lõpumõtetega ööd – polnud ju teada, kui kaua lumesadu ja nullnähtavus võib jätkuda – ilm siiski selgines. Luurerühm saadeti välja ja peagi saadi aru, kus ollakse ning kuidas alla saada. Mitmed olid laskumise lõpuks nõrkemise piiril. Hillar Kaal jäi lõpuks ilma oma väikesest varbast. Küsin Anu Kaalult, kas ka temal on mägedes halbu hetki olnud. „Ükskord oleks peaaegu jäänud mudalaviini alla, kui oleks telgi natukene rumalamalt üles pannud. Olime hommikul päris ehmunud, kui nägime, mida laviin me laagri kõrval teinud oli. Kõrgusekartust ei ole mul kunagi olnud. Aga koopaid ma kohe üldse ei armasta.” Mäed ja muusika Anu kaks armastust – mäed ja muusika – liitis režissöör Irene Lään kokku dokumentaalfilmis „Vahemäng juulis”, mille tõi 1983. aastal välja Eesti Telefilm. See on film kaunist muusikast ja enese proovilepanekust. „Inimese loomuses on teha ja näha seda, mida pole nähtud ja mida pole tehtud. Ületada ennast on inimloomusele väga iseloomulik omadus,” ütleb Anu Kaal ses filmis. Filmimiseks sõideti Põhja-Kaukaasiasse, Baksani jõe orgu Kabardi-Balkaariasse. Baaslaager ehitati tsivilisatsioonist eemale, kuhu kogu filmikola tuli hea mitu kilomeetrit oma küüru otsas vedada, kuus tundi üks ots. Aga film tuli vahva, Mozart ja Pergolesi sobituvd kenasti mägiste ja uduste kaadrite vahele, taustaks flöödimäng Samuel Sauluselt. „Tahtsin sealt rododendronit kilekoti sees ära tuua,” teatab Anu, „kahjuks ei õnnestunud.” Ses filmis on mõtteid, mis kõlbaks avaldada igas tsitaadiraamatus. Näiteks see: „Mägedes ei saa loota ainult iseenda, vaid rohkem sõbra peale. Aga see sõber loodab samamoodi sinu peale.” „Läksin enne filmimist üleni paiste,” muigab Anu. „Varem polnud sellist asja olnud. Arst oli meil kaasas, andis tablette, mis viiksid vee organismist välja, aga organism naeris selle peale. Filmiti siis nii, et see väga näha ei oleks.” Vaatame pilte – moodsad päikeseprillid, ilusad telgid. „Jah, meil oli punane telk. Naersime ise, et nagu Claudia Cardinale filmis „Punane telk” (http://www.imdb.com/title/tt0067315/).” Teised kultuurid Anu käis Kaukaasia mägedes kaks aastat järjest: 1958 Elbruse all ja 1959, keskkooli lõpuaastal, Adõl-Su’s. „Kodus tulid väikesed pahandused, isa ütles, et nii ikka ei saa, kas sa ei kavatsegi minna ülikooli. Oli küll nii jah, et tahtsin augustis minna mägedesse, aga muusikakooli eksamid olid juulis. Mõtlesin, et kui sinna sisse ei saa, jääb ka mägedesse sõitmata, et siis pean minema Tartu ülikooli eksamitele augustis. Juhtus nii, et sain sisse ja sain ka laagrisse.” Kui tütar Teele oli 13, käidi 1978 perega Kesk-Aasias Pamiiris Fani mägedes, kus matkati kaks nädalat jalgsi Marguzori järvede ümber. „Vapustavalt ilus,” annab Anu kohe alustuseks reisi põhitooni kätte. „Üks järv oli lilla nagu tint, teine täiesti roheline.” Anu imetleb abikaasa Kalevi fotografeerimiskirge: „Talle meeldis väga pildistada koloriitseid inimesi.” Lappame fotoalbumit, millel piltide all põhjalikud allkirjad. Näiteks: „Mehe vasak käsi paistes ussi hammustusest. Ootavad, et ise üle läheb. Majal neli seina, ukse asemel kotiriie, tulease nurgas.” Ühe pildi alla on albumisse kirjutatud: „Siin võib rahulikult puhata, ilma et võiks kilomeetri jagu alla libiseda.” Anu Kaal meenutab reisielamusi: „Jõudsime Samarkandi. Meile pidi keegi vastu tulema, kellelt pidime öömaja saama, ja muidugi ta ei tulnud. Käisin Registani väljakul nukra näoga ringi ja siis tuli üks vanamees ligi – mis viga? Seletan, et vat niuke viga. Tema vastu – tule minu juurde. Ma siis, et ei tule ja pealegi, me oleme kolmekesi.” Tuli välja, et ta oli Registani aednik, roosikasvataja Muhtar Urumov. Ja magasime seal „minareti all” tema hoovis imeväikeses aias. 50% sellest aiakesest oli meie asemeks. Magasime nii, et taevas oli pea kohal, roosid lõhnasid ümberringi.” Uurin, kas olulisi kultuurišokke või võõra kultuuri mittetundmisest juhtuvaid pahandusi ka ette tuli. „Esimesel aastal, kui jõudsime Naltšikisse, öeldi kohe – „В трусах не обслуживаем!” Aga meie meestel olid ilusad tirooli püksid – seda pandi Kaukaasias ikka pahaks. Naistel ei tahtnud nad ka pükse näha, aga sellega harjuti ruttu, linnapildis ei erinenud Kesk-Aasias inimesed peagi muudest Nõukogude Liidu linnadest millegagi.” Kas Nõukogude Kesk-Aasias mingit islami hõngu ka tunda oli? „Avalikult üldse mitte, kõik oli ikka väga sovetski,” kinnitab Anu Kaal. „Kui ise tundsid nende teemade vastu huvi, siis võis midagi vaikselt avaneda. Ulugh Begi (eesti keeles Ulugʻbek) observatoorium oli neil küll kogu aeg au sees, aga vana kultuuri detaile pidi ise kokku korjama, ajaleheputkast neid ei leidnud. Kalev armastas muuseume. Abikaasa soovitus oli mulle alati, kui ma Venemaal kontsertreisidel olin – mine käi Краеведческий музей’s. Kontsertreiside ajal sai ikka ise natuke lonkida. Kui just ei viidud kohustuslikult Lenini muuseumisse.” Küsin, kas Anu Kaal kui ilu keskel elanud ja töötanud inimene ei tundnud Venemaal ja Kesk-Aasias rännates mõnikord „esteetilist kompleksi”. „Juhtus sedagi,” tunnistab Anu kiiresti. „Kord Kesk-Aasias istusime bussis ja kui minu ees üks vanamees oma turbani lahti tegi – issand, mis sealt siis lendas! Tundus, et kohe olen ka ise tinge täis, aga kõik läks õnneks. Eks oli neid hetki ka, kus mõtlesin, et tahan koju. Ja no seesama Kesk-Aasia muusika, pidev, vali ja ühetooniline, see hakkas mulle ka väga närvidele. Ja samas kui üles mägedesse jõudsid, siis milline ilu, siis oli tunne, et issand, kui tühine on see kõik, mille pärast me all jageleme, mille pärast kakleme.” Tööreisid Uurin, et kuidas see kontsertreisimine Vene ajal välja nägi. „Eks need rahvakunstnike tiitlid lugesid tollal ikka väga palju,” möönab tunnustatud laulja. „Ses mõttes ei olnud mul tööreisidega probleeme, aga polnud ka midagi erilist. Alati võeti venepäraselt soojalt ja hästi vastu. Ja kui ise oled sellises eas nagu mina toona, jumala pärast, see ei ole ju raske! Mäletan üht üksinda reisimist Volga-äärsetes linnades. Kuibõševis tuli lennukile vastu sõjaeelne buss. Ja õues oli väga külm. Bussijuht pakkis mu puhvaikade sisse, et ma ära ei külmuks. Jäime mitu korda tee peal seisma, jälle putitas seal mootori juures midagi... Seal olid vanad kaupmeeste majad – arhitektuur oli selline, nagu öeldi – õllevaht voolab rõdudelt alla! Aga süüa oli ainult kommi ja tangu. Koogid, sefiiritordid – muud ei olnud! Mõtlesin, et iialgi enam ei söö magusat. Nende soolokontsertide repertuaar oli tavaliselt ikka klassika. Kui viidi tehase või kombinaadi tsehhi laulma, siis ega nende 20-minutilise pausi ajal ikka aariaid ei laula. Sobisid mingid tuntud viisid või rahvalaulud. Ühes sõjaväeosas laulsin Rahmaninovi kurba romanssi, mille sisu oli selline – armusin oma kurbuseks ühte tavalisse mehesse ja too anti nekrutiks. Publik röökis naerda, kuigi tegelikult oli nii kurb lugu. Sealt sain ikka õppetunni, et vali hoolega, mida ja kus laulad. Kontserte liidu sees korraldas Sojuzkontsert, välismaale Goskontsert. Nemad tegid plaane, pakkusid esinemisi välja. Jalta, Simferoopol, kinnine linn Sevastoopol, Odessa – seal olen laulnud mitu-mitu korda. Tol ajal toimusid kultuuridekaadid, kultuuripäevad – nende raames käisime samuti palju ringi. Pikk reis oli Teo Maistega, kus olime grupis koos rahvatantsijate ja ‑muusikutega ning sõitsime kuu aja jooksul läbi terve Prantsusmaa. Ükskord Usbekistanis pandi meid elama partei ja valitsuse hotelli. Lauad olid puuviljadest lookas, aga välja meid lasta ei tahetud. Volgadega veeti ringi, inimestega suhelda ei lubatud. Proovisime ikka välja saada. Laulmise mõttes olid Riia ja Leningradi teatrid ikka südamelähedased. Saalid on just parajad, inimhääl suudab ennast heas mõttes maksma panna.” Oma imelisemate reisikohtadena nimetab Anu Kaal Taškenti, Samarkandi ja sealset Registani väljakut ning Hiivat. „Hiiva tundus mulle isegi kõige huvitavam, see ei olnud nii turistlik, kuigi turiste oli tollal ju üldse vähe.” Vaatame pildialbumit, korraga hüüatab mu vestluskaaslane: „Buhhaara, 6. sajand – oh, kui ilus!” Vaatame edasi: „Oo, ja idamaa saun!” „Ja siin: tõusvad serpentiinid – eeslid lähevad mööda neid üles, uskumatu, kuidas need loomad suudavad...” Võõra inimese reisipiltide vaatamine muutub tihti üsna ruttu tüütuks. Anuga Kaaluga koos mitte. Kõik paberpildid muutuvad mälupiltideks ja siis elavateks emotsioonideks. Kõik emotsioonid esitatakse ooperilaulja koolitatud laulval häälel. Kõiges selles on kadestamisväärselt palju ehedat kirge. Nagu Verdi „Traviata” Violetta, mida Anu Kaal on maailma eri lavadel esitanud üle saja korra. Mis neil paljudel reisidel eriti meelde on jäänud, mis eriti meeldis? „Mägede avarused ja kõrgused. Neil on esteetiline väärtus igas mõttes. Imelised on alpiaasad. Mõnikord on taimestik nii tihe, et kirkaga tee teed... Või kui jõuad sinna üles, kus on eedelveiss ... Või kuidas päike mägedes hommikul tõuseb... Jah, loodus meeldib mulle ikka väga. Kesk-Aasia meeldis mulle ka. Mitte et ma oleksin tahtnud sinna jääda või seal elada, aga see pakkus mulle huvi, sest kultuur oli nii-nii erinev. Kahjuks ei ole ma korralikult Siberit näinud, seal olen ma käinud ainult linnades.” Reisimist oli töö pärast isegi piisavalt palju, miks pidi Anu Kaal veel omapäi ringi hulkuma? „Need olid ikka erinevad elamused, mille järgi me käisime. Kas või näiteks pikad rongisõidud – praegu ei kujutagi ette, et kuskil pakipolka peal magad. Ei võetud ju piletit mitte platskaarti, vaid ikka üldvagunisse. Mingi dress pandi Tallinnas selga ja pessu pandi see, kui Kaukaasiasse jõuti. Mis seal ikka.” Mis tahes reisil pead olema valmis selleks, millises seltskonnas oled. Öeldakse ju, et intelligents on kohanemisvõime. Kui on teadmine, mille peale sa lähed, siis naudid. Veteranid Kuigi paljud neist on juba taevastel matkateedel, käivad eesti alpinismile aluse pannud veteranid endiselt regulaarselt kord kuus koos. Nii-öelda veteranina on Anu Kaal käinud telkidega Põhja-Norras laplaste juures. Ta on vaadanud koos Väino Areniga Tuneesias kaameleid ja elab kaasa tütre off-road-seiklustele. „Kuni 68. eluaastani olin ma käinud ainult hambaarsti juures. Nüüd olen ikka mõne asja pärast pidanud tohtrit külastama, aga usun, et päris mitu kilomeetrit jõuan veel maha marssida.” Lepime lahkudes kokku, et võtame peagi mõne uhke matka ette.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga