Salapärane avastus Bulgaarias

Reisi kavandades on alati oht, et kõik saab olema tavapärane − käid ringi mööda Colosseum’e ja Louvre’e, saamata osa päris maailmast ja hingamata sisse tegelikkusele vastavat õhku. Turist, see kurivaim, on igal pool tuhandekesi kohal, piirdelint muudab isegi elusa inimese eksponaadiks, sa oled vangis üldtuntud taieste keskel, viskled nagu kala reisiraamatu kaante vahel. Juhan Voolaid kirjeldab teekonda Bulgaaria salapäraseima objektini.

Reisi kavandades on alati oht, et kõik saab olema tavapärane − käid ringi mööda Colosseum’e ja Louvre’e, saamata osa päris maailmast ja hingamata sisse tegelikkusele vastavat õhku. Turist, see kurivaim, on igal pool tuhandekesi kohal, piirdelint muudab isegi elusa inimese eksponaadiks, sa oled vangis üldtuntud taieste keskel, viskled nagu kala reisiraamatu kaante vahel. Juhan Voolaid kirjeldab teekonda Bulgaaria salapäraseima objektini.

Toksisin seega enne Bulgaariasse minekut Google’isse igasuguseid märksõnu, mis pidid paljastama selle maa salapärasemat külge, andma aimu objektidest, mis jäävad sissetrambitud rajalt kõrvale, ning mind saatis edu. Ühtäkki märkasin pilti, kus kauge mäe otsas seisis UFO-taldriku sarnane ehitis, mille kohta ei olnud poes müüdavates reisiraamatutes sõnagi, all kiri „abandoned UFO building” (’mahajäetud UFO-hoone’). Oleksin ju veelgi uurinud, asjaolusid täpsustanud, ent ettevalmistustega läks nii nagu ikka, kõik jäi viimasele hetkele ning üleüldise rabistamise käigus ei saanudki ma teada, millega on tegu. Olime Bulgaarias juba tükk aega olnud, käinud Sofia free tour’il ja kolanud Veliko Tarnovo kitsastel tänavatel, kus munakividel on rohelised rõngas silmad ja nad teevad näu!, kui järsku peatasin kusagil külavaheteel auto ja osutasin näpuga kaugusse. Seal ta oligi, kõrgel mäe otsas -– UFO-hoone. Google Mapsis olin ehitise täpse asukoha välja vaadanud, ent kuna see info vedeles koos sülearvutiga hotellis, otsustasime lihtsameelselt, et sõidame mäe otsa kohale silma järgi. Mõtlesime, et hoiame hoonel silma peal ja pürime sinnapoole, küll tee meid kohale viib, ega me džunglis ei ole. Tee keerutas, muutus aina kitsamaks, puud katsid vaatevälja, mäed jäid ette, ning peatselt polnud meil õrna aimugi, kus me oleme. „Tundub, et sinnapoole!” ütlesin ristmikul ja rullisin rooli, kruus kraapis punase laenu-Dacia põhja, gaas, mida ma andsin, undas kapoti all ja auto aina tõusis mägiteel. Kurvid olid juba päris ohtlikud, puud kummardasid oma sassis pead madalale tee kohale, vastutulijad jäid ära ning siis jäime seisma kõrge rohelise traataia ees, mis takistas edasisõitu. Metallvärav kääksatas ning meie ette ilmus keskmist kasvu mees, ei karm, ei lahke, sõjaväelase hoiakuga, küljel rippumas püstolikabuur. Me ei saanud üksteisest aru. Tema ei osanud inglise ega vene keelt, mina aga neid, mida tema. Kordasin fraasi „UFO-building” ja näitasin käega üles mäetippude poole, mees kehitas õlgu. Joonistasin õhku mäe ja selle otsa taldriku, aga tema jäi endiselt tummaks ja laiutas käsi. Viimaks meenus mulle, et kaardil oli ju selle koha nimi kirjas, kus imeline ehitis paiknes – nime meelde jätta ei olnud võimalik, sest see lihtsalt ei jäänud pähe – otsisin kaardi välja ja osutasin õigele kohale. „Buzludža,” laususin ma, mees kummardas lähemale ja pani näpu Shipka kurule. „Sealtkaudu saab?” küsisin eesti keeles ning püstoliga mees noogutas. Shipka kuru kaudu tõesti sai, väike tee pööras suure pealt ära, silt näitas „Buzludža”, kõik klappis. Sõitsime 16 kilomeetrit kehva kitsast asfaltteed, auklikku, millel vedeles oksarisu, paaris kohas peaaegu tüvi. Varjud vilkusid, üleval puude kohal paistis päike, ühtegi vastutulijat selle maa jooksul me ei kohanud, ei ühtki maja tee ääres, mitte midagi − ainult meie, mets ja tundmatusse vonklev tee. Mets lõppes ja me peatusime avaral platool üsna mäetipu lähedal. Laiad muruplatsid, avarad vaated, hallid, maja mõõtu kivikäed paistsid maa seest välja, hoides peos samast materjalist tõrvikuid, nende taga mäetipus seisis igatsetud UFO-hoone. Jätkasime sõitu, tee väänles mäkke, metsatukas nägime oma suureks üllatuseks elumärke – mõnd hoonet ja hotelli – ning siis järsku keelumärk, vana, mahakoorunud värviga, roostes, justkui mittekehtiv, ümmargune lapats orjalikult kummargil. Pidasin auto märgi juures kinni ja tõmbasin käsipiduri peale. Mis siis nüüd? Kedagi polnud, ainult puud, rohutirts ja hein tema ümber, taamal mäelagi, millel paistis hiiglaslik UFO. Kõhklesin, sest ma ju üldiselt armastan korda ja austan igasugu märke, pean lugu seadustest, vihkan idioote ja nii edasi, aga seal, üksiku loppis keelumärgi ees, mis lahutas meid UFO-hoonest, mille juurde oli nii kaua ja vaevaliselt tuldud, lõin oma tõekspidamistes kahtlema. Kas inimene pidi üksikul saarel leiduvaid vanu liiklusmärke järgima? Kas leidus maailmas keegi, keda huvitas, kas me läheme praegu edasi või mitte? Ei. Oli ilmselge, et liiklusmärgi kunagi siia paigaldanud huvirühm oli hääbunud ajalukku, nende seadused enam ei kehti ning seega oleks meie edasiminematus olnud lihtsalt totrus. Viga, kui keegi selle üldse tegi, oli see, et märgipaigaldajad lahkudes oma risu ära ei koristanud, ei viinud kasutuks muutunud metalli kokkuostu. Mõtlesime nii, rahunesime ja sõitsime edasi. Mäe juuksed ehk puud lõppesid ning algas kiilas pealagi, tee vonkles ees halli maona minema, ent auto jäi jälle seisma, sest nägime uut ähvardust, uut keelumärki, mis polnud enam tühipaljas kahemõõtmeline vertikaalne kärbseseen, vaid midagi sootuks enamat. See oli plekist plakat, valge põhjaga, punase kirjaga, tõsi, lääbakile vajunud. Taas valgus meie peale jäme kahtluselaviin, jälle istusime, tõmbasime alahuule rulli ja mõtlesime, kõhklesime, vangutasime raskelt pead. Inimene ehitas kolossi, paigutas selle ette keelumärgi ja läks igaveseks minema. Kaua see keelumärk aga kehtis? Lasksin autoakna alla ja jõllitasin plekktahvlit altkulmu, jalg tuksumas gaasipedaalil. Tekst oli bulgaariakeelne: „Preminavaneto absoljutno zabraneno! Opasen obekt!” Küllaltki arusaadav, seda tuli möönda, korralik kodanik oleks seda lugenud ja tagasi pööranud, vaatamata sellele, et enne sai keelumärgile sülitatud. Kuid kas neil kahel märgil oli üldse mingit põhimõttelist vahet, mõtlesin ma, sest nende ülespanijad olid ju ühed ja samad inimesed, lahkunud ja keelud seega mittelugevad. Kas habetunud sell üksikul saarel oleks praegu tagasi põrganud? Ei oleks, selge see! Tagasipõrkamine oleks tema seisukorras olnud mõttetu ja siin oli seisukord sama, meie südamekallis koll, meie koloss, meie UFO-hoone oli käegakatsutavalt lähedal, viissada meetrit, mitte rohkem. Mu pilk püsis pikemalt sõnal preminavaneto ning siis valgus üle mu kaela soe laine. Eemaldasin sõnalt eesliite pre-, misjärel jäi järgi lihtsalt minavaneto. „Nad on mäe ära mineerinud!” hüüatasin. Mu kaaslaseks oli õrn ja habras naisterahvas, maa-aluste miinide täpne vastand, ja kuna me olime niigi võdisenud julgemise ülemisel piiril, siis keerasime jubeda eelaimduse ajel auto ringi ning sõitsime alla tagasi. UFO-hoone vaatas meile tuimalt järele, tema betoonist näos ei liikunud ükski lihas, tal ei olnud ei hea meel ega kahju, tal oli pisikesest punasest plekksipelgast ükskõik, mis eemale tõkkepuu juurde tekkis, seisis veidi ja siis otsa ringi pööras. Meie enesetunne oli see-eest pagana kehv, operatsiooni oli ju pikalt planeeritud, ootused olid suured olnud ja nüüd oli kõik läbi, roomasime „sumbuti jalge vahel” mäest alla. Auto liikus tõrksalt, mitte et mootoril oleks midagi viga olnud, küll aga juhil. Mõtlesin, et soh, selline mees ma siis olengi, selline, kes üksikule saarele unustatud märgiplönni ees põnnama lööb. Aga kui märk rääkis tõde – juhul, kui me teksti õigesti tõlkisime, mis oli aga ebatõenäoline – kui mäe sees olidki miinid? Sellisel juhul ei omanud tähtsust, et sildipaigutajad olid ajaloohägus lahustunud, sest miinid jäid ju alles. Peatasin auto esimese maja juures, mis siin vaatamata üleüldisele inimtühjusele leidus – see oli kahekorruseline halli krohviga kaetud hotell. Läksin sisse ja leidsin kuivalt sisustatud fuajeest leti tagant madala juuksepiiriga kuti. Ja jälle ei saanud me üksteisest aru. English? No. Russian? No. Lasin taas kätel käia, joonistasin õhku taldriku, näitasin mäge pidi ülespoole, tegin auto häält, tõmbasin käega üle kõri – kas võib edasi sõita või mitte? Kas elu või surm? Ja ma pigistasin sellelt keeleoskamatult lontruselt välja kaks sõna. „No problem,” ütles ta. Saanud sellisel moel kõikumakippunud vaimule tuge, pöörasime autonina taas ringi, möödusime roostes keelumärgist, mõne hetke pärast ka plekktahvlist ning olime seejärel UFO-hoonega omapäi mäe otsas. Tema, suur ja lapik, kõrgus üleval pikkade treppide otsas, piklik torn selja taga püsti nagu saba, mille tulnukad taldriku külge monteerisid, et maalastele oma sõbralikest kavatsustest liputamisega märku anda, meie auto tema ees nagu mittemiski, ebe, kärbsemust vanaisa kiilal pealael. Peatusime tee viimases otsas ja ronisime välja, meie ümber laiusid sillutatud platsid, mida ääristas lagendike viisi niitmata rohelist muru. Järsku sain aru, et ma kardan. Kui olin kodus arvuti taga lösutades mõelnud, et küll oleks hea, kui turistid vaatamisväärsuse ees mu ümber ei tungleks, et nad ei vehiks küünarnukkidega, ei lõksutaks minu poole oma proteeshambaid, siis nüüd, viibides reaalselt sellises olukorras, ei olnud asi üldse nii vahva. Ma ei tea, miks, aga betoonkoll ei tundunud lähedalt üldse sõbralik. Olime tema ees kuidagi kaitsetud, soe tuul puhus valjult, särk lopendas seljas, tunne oli rohkem ulmefilmilik, kui ma soovinud oleksin. Astusin pikka laia treppi pidi üles, kohutav vari pea kohal aina kasvas, uskumatu betoon-UFO lähenes. Tuul muutus aina valjemaks, järjest enam tundsin, et teen midagi valet, keelatut, ja et mingisugune nimetu õudus tungib mulle kohe kallale. Mu kaaslane, habras naisterahvas kaugel all punase autokirbu juures oli õige pisikeseks jäänud, seisime mõttetu hiiglasega vastamisi nagu mees ja koletis, tuul muutus täiesti hulluks, särk plagises vastu keha, tõmbasin soni sügavamale pähe, et seda minema ei puhutaks, ja mõtlesin, kui mõnus oleks, kui mul praegu mõni meessoost sõber kaasas oleks, selline hea julge ja tümakas sell, jämedate jalgadega, mis hästi maa küljes kinni istuvad. Aga ma ei löönud värisema, läksin majarajaka juurde, tegin pilti ja käitusin nagu turist muiste, hall kaar kerkis mu pea kohale nagu laululava oma, pisike kala oli eksinud haikala kurgu alla, nägin, et UFO sobimatult väikese ja tabalukuga suletud ukse eest on üks alumisi plaate ära. Kummardasin ja vaatasin ettevaatlikult trellide vahelt sisse, mõeldes, et kui mulle sealt keegi vastu vaatab, siis tuleb jooksu pista. Aga seest ei paistnud midagi, lihtsalt palju pimedust ja sekka veidike valgust. Kahel pool ukse kõrval olid seinale kinnitatud suured kivist tähed, osaliselt maha kukkunud, need rääkisid proletaarlastest, nende muredest ja heitlustest. Mõtlesin, et käiks tiiru ümber maja ja vaataks, kas saab kusagilt mujalt sisse, aga julgus sai otsa, sest tuul lõhkus puhuda nagu hull, kartsin, et mind uhutakse mäetipust taevalaotusse ja visatakse kusagil kaugemal vastu kaljusid lömaks. Taevane ventilaator sobis UFO-hoone õudustäratavasse komplekti hästi, tundsin, et betooni seest jälgis mind endiselt identifitseerimatu jubedus, mis soovis mu vasakut jalga alt ära näpistada, pöörasin ringi ja läksin ära alla auto juurde. Hotellis küsis perenaine meilt, mis me siis päeval ka nägime, kus käisime. Rääkisime talle UFO- hoonest, naine kuulas huviga, aga ei saanud aru, mis imemaja see selline küll oli. Alles siis, kui mainisime Buzludža nime, lõi ta käe otsaette ning ütles, et see ei ole mitte UFO-de, vaid kommunistide hoone, mis 1980ndate alguses mäe otsa püstitati ja et igal suvel koguneb sinna 40 000 inimest, kes lehvitavad punast lippu ja karjuvad hurraa. Numbritoas läksin kohe internetti ja sain teada, et UFO-hoone tegelik nimi on Bulgaaria kommunistliku partei maja-monument, mis püstitati mäetippu 1891. aastal toimunud sündmuste mälestuseks, mille käigus pandi alus sotsialistlikule liikumisele. Maja-monument avati 1981. aastal kui kommunistide pidulik kohtumispaik, kus parteiliidrid võtsid vastu välismaiseid aukandjaid ning peeti tähtsaid tseremooniaid. Võimuvahetusel 1980ndate lõpus jäi maja omanikuta, sest uut valitsust ehitis enam ei huvitanud, see hakkas lagunema ja seda rüüstati ulatuslikult. Vaatasin ka järele, mida tähendab „Preminavaneto absoljutno zabraneno!”, vastus oli „Läbikäik rangelt keelatud!”, ei mingeid miine. Tagasi Eestisse jõudnud, omandas mäe otsas defineerimata jäänud õudus nime. Mind oli rünnanud kommunismituul, mille muutuste tuul omal ajal mägedesse puksis ja mis ulgus nüüd üksi, tigedalt ja solvunult ümber mahajäetud kolossi, mis ajaga muutus kalossiks. Ja mina – mina olin saanud, mida olin palunud – turistidest vaba vaatamisväärsuse, erutava seikluse, parima asja oma Bulgaaria reisil. http://en.wikipedia.org/wiki/Buzludzha http://buzludja.com/history

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga