Islandi irinad
Tere taas, armsad sõbrad! Tee mis sa teed, aga tuleb enesele paratamatult tunnistada tasapisi süvenevat GO-sõltuvust. Kui esimesed kirjad said kirjutatud tugeva käevärina ja arglike konjakilonksude varal, siis täna juba tahan ja nõuan! Ja mitte konjakit, vaid uut GO Reisiajakirja, mida lugeda ning kuhu kirjutada!
Kui lugejate seas olema juhtub daame ja härrasid, kes ootavad eelkõige Islandi looduse lummavate värvigammade, õhtuvarjude vallatute mängude ning tuulevaikse fjordi taevaste peegelduste kirjeldusi, siis kahjuks tänasest tekstist mitte midagi sellesarnast leida ei ole. Täna ma nimelt IRISEN. Täpipealt, sest mis õige eestlane ma oleksin, kui enese ümber vaid hääd ja paremat näeksin? Siin siis mu tänased, täpsemalt kaks irinat. Esimene kätkeb endas saare põhilist läbivat joont ehk „islandlasel on aega”. Teine lugu on pragmaatiline mõtisklus teisest Islandil levinud tavast, millest mul ka parima tahtmise juures ei õnnestu ei üle ega ümber hiilida.
Muusika telefonitorust
Valin lühinumbri. Vastatakse. Nonii, kiired poisid, pole midagi öelda! Torust kostab viisakas ja väljapeetud „H)(&*'''/j#¤%U#UKffgd5##¤!” Olles siin riigis juba mõnda aega elanud, saan aru, et see tähendab „Olete kõneootejärjekorras. Palun oodake!”. Ametlik toon lubab juba algul arvata, et tegemist on automaatvastajaga, ning algabki muusika. Ega midagi, eks ootame ja kuulame muusikat, mis mahe, sulnis ja... inisev. Kui olen juba viis minutit ja kaks muusikapala oodanud, muutub väike poeg arvuti taga silmanähtavalt rahutuks. „Issi, ikka veel pole muffigi!” Lähen kontrollin. Tõepoolest, arvuti ekraanil on tardunud asendis samurai, mõõk pea kohal püsti, ning veidi eemal mingi peletis, jalad õhus. Lohutan poissi nii kuis oskan. „Ära põe, kohe võetakse kõne vastu ja siis targad onud teevad asja korda! Ei-ei, issi on ka tark, aga... teise koha pealt. Issi oskab... eee... kuule, küll korda saab! Muide, hiire peksmine vastu lauda meile netiühendust tagasi ei too!”
Telefonitorust kostab uus muusikateos. Võib ka vabalt olla, et see oli juba. Mina sellel kiunumisel vahet ei tee, saati veel taolise olematu saundiga. Muutun ka ise veidi murelikuks, sest pool tundi tagasi pidin arvutis inimesega kohtuma, et tähtis tööjutt... mis? Pool tundi? Siis pool tundi olen juba kõnejärjekorras oodanud?! Samas tuleb tunnistada, et äsja alanud pala kuidagi sütitab. Üritan pojasse tiba positiivsust delegeerida, tehes muusika rütmis mõned kohmakad gangnam-staili-liigutused, mis paraku mingit positiivset tulemust ei anna. Poiss vaatab mind kui idiooti. „Hei, noorperemees! Ega nüüd siis veel maailmalõpp pole, eks ju! Küll su samurai veel sellele peletisele... ja-jaa, sorri, sellele robot-transformerile uut ja vana teeb!” Telefonis alustab täiesti ehtne Rammstein, kui mu kõrv mind ei peta!
Kella ma vaadata ei taha ja köögist kostab „Sööma!”. Vantsime kõik riburada kööki ning seal ma siis juba istungi, ühe käega suppi kühveldades, teisega ootejärjekorras oodates. Mingil ajal on seegi periood päevast läbi ja jälle ma kella vaadata ei taha. Sest mäletatavasti esimese loo kõlades polnud Tiiu veel supi jaoks kartuleidki koorima hakanud, nüüd aga olid juba nõudki puhtaks pestud ja puha. Olemist ei teinud paremaks ka Rihanna, mis oma rütmidega luba küsimata mulle otse kõrva trummeldas. Löntsisin elutuppa, mööda apaatsest pojast ning põrandale kukkunud hambatikust. Nüüd vaatasin kella. Võpatasin! Tõsiselt võpatasin! Ning siis hakkasin järsku kuulma läbi oma krampis, higise ja valutava vasaku kõrva mingit uut heli. Mingit piiksumist! Ja see piiksumine tuli... arvuti juurest! Läksin asja kaema ning esimene asi, mida ma ekraanilt nägin, oli ilma peata robot-transformer! Samurai aga oli juba hoopis teistele jahimaadele siirdunud! Aga mis peamine − pilt LIIKUS! Aga see jällegi omakorda tähendas, et... netiühendus oli vahepeal iseeneslikult taastunud!
Telefonis hakkas mingi väga huvitav vana Genesise töötlus. Polnud varem seda kunagi kuulnud... ega kuulanud nüüdki! Astusin otsustavalt kõneootejärjekorrast välja, virutasin telefoni diivanile, avasin teleka ning asusin jäigastunud vasakut kätt masseerima. Ei saanud telekale keskenduda, sest mõtted olid mujal. Nimelt kella järgi umbes poolteist tundi tagasi tuli telefonist üks päris lahe Adele’i lugu, selline totaalne bluusikas. Meenutas nagu veidi isegi Janis Joplinit! Ei tea, äkki peaks sellest oma õpilasbändile mingi laheda sätungi tegema...
Koosolekud Islandi moodi
Ja nüüd teine mõtisklus teemal, mis mulle kui endisele nõukogude inimesele ilmselget tuska teeb. Tahaks rääkida oma töö seniavaldamata aspektist ehk kokkuvõtvalt siinse rahva võimalikult suurest koosolekulembusest. Koosolekuid korraldatakse igal võimalikul ja võimatul juhul. Teiste asutuste nimel rääkima ei hakka, küll aga meie kooli nimel. Kohalikus elus eestlaste harjumuspärases mõistes tegelikke probleeme ei esine. Olen siin elanud juba üle kahe aasta ja ausalt öeldes pole siin täheldanud üldse midagi sellist, mida võiks probleemiks nimetada. Linnalehtki võiks ilmuda kord nädalas ja koosneda kahest rubriigist: palju Atlandilt kala saadi ja kes vahepeal ära suri. Noh, miks mitte ka mõõduka lisana kultuurirubriik, sest meil on ikkagi Põhja-Islandi sümf, mis kindlasti pole kehvem kui ERSO, ning terve hunnik tõeliselt häid islandi poplauljaid/-bände. Aga ok, teemasse tagasi. Tänaseks olen osa võtnud lugematutest koosolekutest ning üha enam veendunud, mis on peamine vahe lääne- ja idaeurooplase vahel.
Lääne-eurooplane võib tundide viisi teha ettekandeid mittemillestki, vaielda mittemillegi üle ja erutuda mittemillegi peale. Meie, idakad (just, mitte idikad!), oleme elanud justkui päris elu. Päris elu oma ehedal kujul. Oma pärismurede, ehedate rõõmudega ja pärisprobleemidega! Aga samas tõepoolest mõistan siinset arenenud ühiskonda. Sest ok, probleemid peavad olema, see on selge! Aga hoopis keerulisem on siis neid probleeme leida! Järelikult, mis on lahendus? Õigus, probleemid tuleb ise välja mõelda! Mäletan, et kunagi ammu sai koosolekul arutatud kolm tundi järjest teemal, mis suuna edaspidiseks võtame. Variandid olid kollaboreerumine ja mingi muu eerumine. Ma ei mäleta, kumb suund tulise vaidluse tulemusel jõusse jäi, aga mäletan selgesti koosolekule järgnenud päeva.
Õpilased tulid tundidesse ja õpetajad õpetasid neid. Täpselt nii, nagu aastakümneid varem ning ka aastakümneid hiljem. Mõnus oli tõdeda, et õnneks kollaboreeruti ja niisama eeruti vaid need hüsteerilised kolm tundi. Ning juba järgmine päev võis rahulik töö jätkuda. Isegi ei mäletatud eilset. Vahepeal on palju taolisi koosolekuid olnud − küll on kiiremas korras vaja põhikirja kardinaalselt muuta, küll ei kõlba enam laste riigieksamiplaan mitte kuskile... Aga olles juba kogenud olija, ei erutugi ma enam sellistest tühispasmidest! Sest tean, et juba järgmisel hommikul tõuseb taas idast päike ühes terve mõistusega meie kõigi üle ning kõik laskub oma endistesse turvalistesse rööbastesse. Lapsed tulevad jälle ja meie õpetame jälle. Osast saab asja, osa jätavad pooleli. Ja linn maksab meile palka. Just nii, nagu kogu aeg on olnud ja nagu ta jääbki.
Kohtumiseni taas sügisel!