1977. aasta juunis pääses 17-aastane Heino Enden pärast ligi kolme aastat haiglaseinte vahelt välja. Spordipoisi võitlus tuberkuloosiga oli saanud õnneliku lõpu. Noor inimene on auahne ja tema kujutlusvõime on piiritu – ometi ei osanud tulevane maailmameister isegi kõige ilusamates unenägudes ette näha, et vähem kui aasta pärast sõidab ta Nõukogude Liidu juunioride koondisega Ameerika Ühendriikidesse.
Heino Enden ei taha peatuda pikemalt liidu juunioride koondise reisidel, jõuame kiiresti 1979. aastasse, mil kahemeetrine tagamängija käis esimest korda täiskasvanute koondisega kuu aja pikkusel Ameerika-turneel.
„Ikkagi täiskasvanute koondis ja ajakirjanduse tähelepanu oli suur. Lendasime Moskvast Los Angelesse, sealt edasi San Franciscosse. Lennujaamas ootas meid ees tohutu hulk kaameramehi. Meid paluti 10–15 minutit oodata, kuni teisest lennukist väljus Elizabeth Taylor. Saime aru, et üksnes meie pärast polnud ajakirjanikud kohale tulnud,” meenutab Enden 24 aasta taguseid sündmusi.
Kahju, et ühelgi nõukogude delegatsiooni liikmel polnud käepärast fotoaparaati (rääkimata tol ajal haruldasest videokaamerast) – seda pilti tahtnuks küll näha! Algatuseks panid telemehed paika meeskonna kõige koloriitsema kuju – 22-aastase ja 220-sentimeetrise Vladimir Tkatšenko, kel kaalu 140 kilogrammi. Tema kõrvale seati 47-aastane ja 163 sentimeetri pikkune näitlejatar. Et kõik oleks ehe ja ootuspärane, pidanuksid vägilane ja filmidiiva omavahel sundimatult vestlema.
„Sattusin seal kõrval olema. Tkatšenko haaras mu varrukast ja palus tõlgiks olla. Õnnestus Elizabeth Taylori kätt suruda ja temaga mitu minutit vestelda. Kahju, et keegi meist pilti ei teinud,” kahetseb Enden.
Vastupidiselt üldlevinud arvamusele võeti nõukogude sportlasi kõikjal väga soojalt vastu. „Saalid olid puupüsti rahvast täis ja alati tervitas lennuki kapten pardal olevat Nõukogude Liidu korvpallikoondist.”
Mängude graafik oli pingeline, aga lõpuks oli kolm vaba päeva New Yorgis. Mitte vaese vene turistina, vaid rikka mehena, kelle tengelpung sajadollarilistega vaevalt teksapükste tagataskusse ära mahtus.
„Mina sain näiteks turnee lõppedes kõige nooremana 1500 dollarit. Aga samas võistkonnas mängisid ka Sergei Belov, Anatoli Mõškin ja Stanislav Jerjomin – palju nemad veel võisid saada? Raha ei jagatud ju võrdselt, vaid vastavalt teenetele,” on Endenil kõik täpselt meeles.
Ajad olid muutunud. Näiteks tosin aastat varem maailmameistriks tulnud Jaak Lipso ei pidanud ennast sugugi professionaaliks. „Arvati, et me oleme professionaalid, aga me ei olnud seda! Välismaale minnes tuli kõigepealt tollist läbi saada ja siis kaup maha müüa. Tuli lahtiste silmadega ringi vaadata, mida kasulikku kaasa osta, siis tollist uuesti läbi saada ja siin see tavaar maha müüa. Ja vahepeal pidime mängima ka,” kirjeldab Lipso liidu korvpalluri rasket elu 60ndatel raamatus „Tomson. Päikesepoiss”. Enden oli enda sõnutsi selles valdkonnas üks väiksemaid tegijaid. „Aga suurärimehed müüsid lisaks kalamarjale fotoaparaate ja objektiive.”
Siinkohal ei saa me üle ega ümber legendaarsest Aleksandr Gomelskist, kes väikese vaheajaga oli koondise vanemtreener aastatel 1963–1988. Talle meeldis ise reisida (eriliseks lemmikkohaks oli Lõuna-Ameerika, kust ta 1967. aastal tõi kaitseminister Andrei Gretškole tänutäheks krokodillitopise!), aga ta hoolitses ka meeskonna eest. „Nii suurt raha, nagu tema välja ajas, pole olnud varem ega hiljem. Anatoli Mõškini väitel oli Vladimir Kondrašiniga (vanemtreener aastatel 1970–1976) võrreldes kümnekordne vahe.”
Raha teemal sai üldse palju nalja.
„Mehhikos olles jättis delegatsiooni juht oma diplomaadikohvri passide ja dollaritega bussi. Ütles doktorile, et too valvaks seda. Doktor, kes oli samuti vine all, hakkas kohvrit lahti muukima, mis ei õnnestunud. Hakkaja mehena pakkusin talle abi. Teise korraga õnnestuski õige kood tuvastada. Saime kohvri lahti ja jätsime sinna vaid mõned paberid. Delegatsiooni juht tuli rahulolevalt tagasi, ringutas mõnusasti, viskas pintsaku maha ja avas kohvri. Oleks sa kuulnud seda röögatust! Lendas bussijuhi juurde ja hakkas jalaga pidurit vajutama. Doktor võttis õnneks süü enda peale, kuigi delegatsiooni juhile polnudki tähtis, kes süüdi oli − raha oli ju alles. Vaesel mehel higi voolas ja näost oli ta veel tükk aega punane.
Ühes lennujaamas viskasime pärast registreerimist kõigi kotid lindi peale. Kui delegatsiooni juht märkas, et läinud oli ka tema diplomaadikohver, hüppas ta leti peale ja karjus tüdrukule: „I am багаж, I am багаж!” (’mina olen pagas’ vigases vene-inglise segakeeles – toim). Meie naersime, aga inimene oli jumalast närvis. Esines hoolimata olematust keeleoskusest nii veenvalt, et sai tuhandeid dollareid sisaldanud kohvri enne lendu tagasi.”
Endenil endal pole keeltega kunagi probleeme olnud. Vähemasti nendega, mida oli võimalik praktiseerida. Seetõttu pidi ta vähemtähtsatel võistlustel olema ka koondise tõlgiks. Tiitlivõistlustel kuulus delegatsiooni koosseisu lisaks massöörile ka mõni polüglott. Esimest korda läks keeleoskust vaja juba juunioride klassis Itaalias, sest vanemtreener Vladimir Obuhhov ei saanud inglise keelest üldse aru.
„Soojenduse ajal kutsus treener mind tõlgiks, et teada saada, kuidas me pärast mängu Rooma saame ja sealt edasi liigume. Mängueelne ettevalmistus jäi seetõttu veidi konarlikuks, aga huvitav kogemus sellegipoolest.
Ka vanemtreener Gomelski ei osanud minu ajal veel inglise keelt, selle sai ta selgeks vanuigi. Ameerikas olles ootasime tema igaõhtuseid „teleintervjuusid”. Näiteks küsimuse peale, kuidas meeldib teile Detroidi linn, vastas Gomelski: „Ameerika korvpallurid on toredad ja sitked ning hüppavad kõrgele” – selle lause oli ta pähe õppinud.”
1982. aastal tuli Enden Kolumbias maailmameistriks. Võõrapärane maa, teistsugune kultuur. Tutvusime koos Aleksandr Belostennõiga, särginööbid mõlemal mõnusasti lahti, parajasti pealinna kultuuriväärtusega, kui üks jõmpsikas paar kiiremat jooksusammu tegi ja Belostennõi suunas hüppe sooritas. Aga vargapoiss hindas oma võimeid üle, sest 215-sentimeetrise koljati kaelasoleva kuldketini ta sõrmed ei ulatunud.
Kui Belostennõi tänaval Tkatšenkoga kahekesi jalutas, ümbritses neid 50-liikmeline lasteparv. Kollid ees ja lastekari järel. Tkatšenko pööras ümber ja tegi kurjakuulutava häälitsuse, misjärel lastel kadus igasugune tahtmine hiiglastele järgneda.
Aga alati nii lõbus ei olnud. „Läksime õhtul Bogotás jalutama. Oli juba hämar. Vastu jooksis hirmunud näoga mees ja me tõmbusime instinktiivselt seina äärde. Talle järgnes teine mees ja seejärel kõlasid kaks lasku...”
6. jaanuaril 1982. aastal alustas Nõukogude Liidu korvpallikoondis pikka teekonda Puerto Ricosse. Moskvast väljuti graafikust kolm tundi hiljem ja kui jõuti Kingstonisse (kus toimus ümberistumine), selgus, et kohalik lennuk, mis pidi korvpallurid San Juani viima, oli juba tund aega varem õhku tõusnud. „Mis seal ikka, läheme järgmise lennukiga,” mõtles reisiseltskond. Aga järgmine lennuk lendas alles nädala pärast.
„Siis hakkas juhtkond rummipudeli taga arutama, kuidas edasi saada. Õhtuks leiti kaks eralennukit, üks 4-, teine 14-kohaline. Sergei Tarakanoviga mahtusime sellesse suuremasse läbi häda kõrvuti istuma, kuigi me polnud sugugi kõige kogukamad mehed. Öeldi, et lend kestab poolteist tundi. Pilootideks väljanägemise järgi umbes 18-aastane kutt oma pruudiga... Kui olime kaks tundi õhus olnud, hakkasid nad omavahel vaidlema − võtsid kaardi välja, üks näitas paremale, teine vasakule. Pärast kolme ja poole tunnist lendu me lõpuks maandusime ja kõik olid juba õnnelikud: pääsesime ju eluga! Ja siis teatab see poisinolk, et oleme hoopis Dominikaani Vabariigis ja tulime siia tankima ja pissile...
San Juani jõudsime hommikul kell 8. Lennujaama tollis polnud mitte ühtegi inimest! Gomelski jättis delegatsiooni juhi ja doktori kätte kõigi passid ja pudeli viina. Ütles, et enne siit ära ei tule, kui kõigi passides on templid sees. Katsu pärast sealt ilma sissesõidutemplita ära saada!”
Heino Enden elas tavaliselt ühes toas Andrei Lopatoviga (208 cm). Kuldsete kätega mehel oli reisidel kaasas igat sorti näpitstangid ja kruvikeerajad. Kui ta hotellituppa jõudis, kruvis ta esimese asjana voodilt puust jalutsi maha, paigutades selle asemele tooli. Vägilasel ei tulnuks und, kui ta jalad rippunuks üle voodi ääre.
Kuid mis on need tühised ebamugavused selle kõrval, mida õnnestus hoolimata raudsest eeriidest näha ja kogeda!
„Raha pärast pole ma korvpalli kunagi mänginud. Aga mulle hirmsasti meeldib reisida – alati avastad midagi põnevat. Legendaarne korvpallitreener Edgar Naarits üritas korduvalt sugulaste juurde USA-sse pääseda, aga teda ei lastud. Ütles mulle kord naljatamisi, et mind viiakse vägisi ja makstakse veel peale ka.”