REISIMINE NÕUKA AJAL

Kogu Nõukogude Eestis olid vaid üksikud organisatsioonid, mis tohtisid välismaale sõitmisega ja välismaalaste vastuvõtmisega tegeleda. Enamikku riiki saabuvatest turistidest teenindas Inturist. Olulist rolli mängis välismaale sõitmise juures ametiühingute nõukogu Inturbüroo. Väiksema tähtsusega oli Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühing (VEKSA). Noortega tegeles põhiliselt Sputniku-nimeline organisatsioon. Ametlike noorsoodelegatsioonide vastuvõtmine ja teelesaatmine oli Noorsoo-organisatsioonide Komitee (kasutati enamasti lühendit KMO venekeelsest nimest Kомитет Mолодёжных Oрганизаций) rida. Sputniku kauaaegse töötaja Niin Siitamiga vestles Tiit Pruuli. Osaliselt saab seda intervjuud lugeda raamatust „EÜE jälg”.

Kogu Nõukogude Eestis olid vaid üksikud organisatsioonid, mis tohtisid välismaale sõitmisega ja välismaalaste vastuvõtmisega tegeleda. Enamikku riiki saabuvatest turistidest teenindas Inturist. Olulist rolli mängis välismaale sõitmise juures ametiühingute nõukogu Inturbüroo. Väiksema tähtsusega oli Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühing (VEKSA). Noortega tegeles põhiliselt Sputniku-nimeline organisatsioon. Ametlike noorsoodelegatsioonide vastuvõtmine ja teelesaatmine oli Noorsoo-organisatsioonide Komitee (kasutati enamasti lühendit KMO venekeelsest nimest Kомитет Mолодёжных Oрганизаций) rida. Sputniku kauaaegse töötaja Niin Siitamiga vestles Tiit Pruuli. Osaliselt saab seda intervjuud lugeda raamatust „EÜE jälg”.

Sputnik oli mõeldud reisimiseks põhiliselt „aktiivsetele” komnoortele. Komsomoli kuulumise vanusepiir oli N Liidus 28 aastat. Tegelikult reisis Sputniku kaudu ka veidi vanemaid inimesi, noori parteilasi. Sputniku peakontor oli Moskvas. Igas liiduvabariigis oli oma büroo, mis asus komsomoli keskkomitee juures. Administratiivselt allus Sputniku Eesti büroo komsomoli keskkomiteele. Büroosid kureeris komsomoli keskkomitee ideoloogiasekretär ehk nn kolmas sekretär. Alguses oli Sputniku Tallinna büroos vaid kaks inimest: direktor ja referent. Viimasel ametikohal töötas Niina Siitam: „Parematel aegadel oli meid umbes kümmekond, siis olid meil ka oma giidid, oma tõlgid, sekretär. Kui Sputniku alla tuli ka siseturism, siis tegeles üks referent siseturismiga, üks nende välisturistidega, kes siia tulid, ja mina väljasaadetavatega, nendega, kes siis välisriikidesse läksid. Tööks oli väljasõitude tehniline vormistamine. Kõik komplekteerimised käisid linna- või rajooni komsomolikomiteede või siis rajoonikomitee õigustega komsomolikomiteede kaudu (suuremad kõrgkoolid ja suuremad ettevõtted, nagu Kreenholm jt).” Suurimaks nõukogude inimeste välismaale lähetajaks oli ametiühing. Niina Siitam: „Kui Sputnikul oli aastas 25–30 gruppi, siis nendel oli 70–100. Kui algas laevaliiklus Soomega, siis tuli neil rahvast juurde. Soomega oli otseühendus, kõik muu käis Moskva kaudu.” Proua Siitam töötas Sputnikus aastatel 1967–1984, ta ütleb, et mõistagi oli see tegevus riigivõimu tähelepaneliku kontrolli all. Ideoloogilise valikuga – kes sõidab, kes mitte – Sputnik ei tegelenud. Selleks oli nn väljasõidukomitee, mis tegutses julgeoleku valvsa silma all. Kõik nimekirjad viseeris EKP KK ideoloogiasekretär. „Ei salgagi, et olime KGB tähelepanu all. See on täiesti selge. Me olime lausa kahekordselt KGB tähelepanu all – ühest küljest, meie kaudu tulid välisturistid Eestisse, teisest küljest vormistasime gruppe kapitalistlikesse riikidesse. Need mehed käisid aeg-ajalt meie kontoris. Muidugi mõista oli igas kapitalistlikku riiki sõitvas grupis nende esindaja. Nad ei teinud sellest muide ka ise saladust. Grupi liikmetel oli alati esimene küsimus: kes on meil KGB-st, kes on nuhk? Kas teda siis oli või ei olnud, aga küsimus oli alati. Sotsriikidesse sõitvates gruppides tihti nuhke ei olnud, pigem siis, kui keegi selle süsteemi töötajatest ise tahtis sinna sõita, mitte niivõrd töö eesmärgil. Aga kapmaadesse minevates gruppides oli nuhk raudselt olemas. Muidugi ei olnud tema töökohaks märgitud julgeolekukomitee, vaid ikka Salvo või Punase RET-i insener või muud sellist. Me andsime julgeolekule esmalt alati nimekirjad, kuhu sel aastal grupid sõidavad. Tagasisidena anti näiteks teada: teil läheb grupp Itaaliasse, see mees on vaja sisse panna. Tihti oli grupp praktiliselt komplekteeritud ja siis hops! tuli ankeet juurde ja öeldi, et tema on ilmtingimata vaja gruppi panna. Meil ei olnud selles mõttes valikut, panimegi. Mis tähendas ühtlasi seda, et kellelegi tuli välja mõelda mingi põhjus ja öelda, et ta ei saa sõita.” EÜE-ga suhetes etendas Sputnik puhtalt tehnilist rolli. Niina Siitam: „Meie tulime mängu siis, kui rühmad olid juba kokku pandud ja oli vaja vormistada välisreisiks vajalikud dokumendid. Keskstaap esitas meile valmis nimekirjad, staap otsis ka grupijuhid. Oli nõutav, et rühmajuht peab olema komsomoli või partei liige. Teistmoodi ei oleks üldse kõne alla tulnud. Meie tegime nendega puhtalt tehnilist tööd, kuni nad lõpuks välispassid ja piletid kätte said ja sõitsid.” Niina Siitam kinnitab, et sotsmaade gruppide vastu julgeolek erilist huvi ei tundnud. „Kui neil oli tahtmist mõnda oma töötajat rühma panna, siis need kokkulepped toimusid ilmselt EÜE keskstaabis. Meile seda ei öeldud ja me ei pidanud seda ka vajalikuks teada.” Kunagine Noorsoo-organisatsioonide Komitee töötaja ja EÜE interkomissar Madis Järv ei mäleta, et julgeolekul oleks sellist huvi olnud, ja arvab, et EÜE rühma oleks olnud keeruline kedagi väljastpoolt sisse sokutada. Interkomissar Uku Tuul: „Kandidaatide ankeedid komsomoli, partei ja muude organitega kooskõlastati kõrgkooli tasemel. Kui toimus mingi surimuri, siis ilmselt seal ja enne, kui nimekirjad keskstaapi saadeti. Minu tasemel KGB kontakte ei olnud, kui kõrgemal, siis mind asjasse ei pühendatud.” Ka kõik teised interkomissarid kinnitavad, et välisrühmade komplekteerimisel neil julgeolekuga mingeid kontakte ei olnud. Pikka aega keskstaabis töötanud Indrek Ilomets lisab: „Kontakte KGB-ga oli kogu aeg, aga mitte välisrühmade koosseisude suhtes. Välisrühmadesse palgalisi KGB-mehi ei pandud, oleks ju kohe silma paistnud. Ilmselt olid mõnes rühmas siiski mittekoosseisulistena tudengid, kes olid vestlusel käinud. Arvan, et ega erilisi ettekandeid ei tehtud ja reaalseid probleeme polnud.” Ilometsa jutt tundub tõepärane, sest erinevalt paljudest poliitilistest pahandustest kodumaistes EÜE-rühmades ei ole keegi meenutanud sellelaadseid intsidente välisrühmades. Koostööd EÜE keskstaabiga nii rühmade välismaale saatmisel kui ka malevlaste preemiareiside korraldamisel peab Niina Siitam väga sujuvaks, sest suure osa tööst tegid malevlased ise ära. „Ma arvan, et küllap nad käisid Moskvas ja kauplesid ise välja ka reise ja maid, kuhu sõita. Meie ja komsomoli keskkomitee sellesse protsessi üldse ei sekkunud. EÜE keskstaap oli väga aktiivne.” Niina Siitam ütleb, et kogu toonane turismindus käis Moskva kaudu. „1970–1980 − see oli ehk kõige aktiivsem aeg, Moskva ei teinud meile palju takistusi. Kõik, mida me tol ajal Moskvast palusime või küsisime, me ka saime. Taotlesime täiendavaid turismigruppe, näiteks täiendavalt selliseid magusamaid sotsmaid nagu Ungari, Tšehhoslovakkia, Saksamaa – ikka saime. Poola, Bulgaaria, Rumeenia – need väga kedagi ei huvitanud ja neid anti ka ausalt öeldes päris rivitult. Bulgaaria grupiga oli mõnikord nii, et ei olnud inimesi, keda saata, ei olnud tahtjaid. Ka Poolat oli raskem komplekteerida. Jugoslaavia aga oli selline poolkapitalistlik riik, sinna oli kohti vähe ja tahtjaid palju. Kapmaid oli meil umbes kümme, kuhu reise anti. Ilmselt oli oma aja poliitika see, et liiduvabariigile ei antud kunagi tervet gruppi, vaid pool või kolmandik. Tavaliselt kümme inimest meilt, kümme inimest mujalt – isegi mitte Balti riikidest, vaid kuskilt Venemaalt, Siberist või sealt mujalt kaugelt. Mina ise olen käinud mitmes kapriigis, kus siis grupi teine pool on olnud Karjalast või siis Venemaalt. See oli tavaline praktika.” Muidugi oli välismaale tahtjaid rohkem kui võimalusi. Proua Siitam tunnistab, et ta oli oma töökoha tõttu paljude hulgas „kasulik ja populaarne tutvus”.   Ralf Mikenberg. Ees on välisreis. Tallinn 1975 1975. aastal andis kirjastus Eesti Raamat täiendatud trükina välja teose, mis kirjeldab põhjalikult süsteemi, kuidas üks nõukogude inimene välismaale minna sai ja millega ta kokku puutuma pidi. Tegemist on kindlasti põneva lugemisega nii tollel ajal välismaale sattunud turistile, aga ka noortele inimestele – ja karta ei maksaks ka nõukogudeaegset kirjutamisstiili. Üks nõukogude inimese välismaale sattumise vorm (võimalus) oli seotud riiklikult sõlmitud sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise lepingutega. Esimene peatükk annab kõikvõimalikest sellesisulistest aktiviteetidest korrektse ülevaate. Saate teada nii aastaarve, millal mingi riigiga vastavad kokkulepped sõlmitud olid, aga ka seda, millised olid need organisatsioonid, kes sellistes lepingutes ettenähtud tegevusi ellu viisid. Praegu tundub väga kohmakas lugeda nimetust Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Nõukogude Ühingute Liit, omal ajal oli tegemist ühe olulise organisatsiooniga, kes välisreise organiseeris. See organisatsioon korraldas ka nn sõpruslinnade tegevusi. Tallinna sõprussidemed Kotka ja Veneetsiaga viisid paljud eestlased Soome ja Itaaliasse. Peamiselt küll mõne tolleaegse kunstikollektiivi koosseisus, mistõttu kõrgetasemelises koorikollektiivis või rahvakunstigrupis osalemine oli väga populaarne, vaevanägemist väärt võimalus muu hulgas ka välismaale saamiseks. Kuidas aga vormistada välja- ja sissesõiduviisat, kuidas ületada piire – sellekohane peatükk viib meid mõistete maailma, mis esmapilgul on arusaadavad ja loogilised – viisa vajalikkus erinevatesse riikidesse minekul on ju mõistetav ja selge nõudmine. Aga viisa vormistamise võimaluseni jõudmine oli tol ajal väga komplitseeritud. Tollieeskirjade selgitused lubavad nõukogude tegelikkust pisut rohkem aimata – „Ungari RV lubab reisijal sisse tuua peale isiklike esemete kuni 4000 forinti (turistidel 1000 forinti) väärtuses mittekaubalisi asju. Nii võib sissesõidul kaasas olla 20 kg toiduaineid, 4 kg kakaod või šokolaadi, 2 kg teed, 6 m villast riiet, 4 paari jalatseid, 4 kallihinnalist ehet, 40 heliplaati, 200 žiletitera, üks käekell, abielusõrmus jne.” Komandeeringusse sõitja võib kaasa võtta ühe magnetofoni, televiisori, külmutuskapi, pesu- ja õmblusmasina, tolmuimeja, kolm vaipa, gobelääni, laudlina jt sarnaseid esemeid. Ühe isiku kohta lubatakse ka kaasa võtta 6 villast ülikonnariiet ja 10 siidkleidiriiet ning raamatuid, lauanõusid, muusikariistu jm elukondlikke esemeid. Kingitusi ja suveniire võib puhkusele, ravile või sugulastele külla sõites kaasa võtta 80 rubla väärtuses. Turist võib kaasa võtta mõõdukuse piires suveniire lisaks oma turismi- ja spordivahenditele, aga ka ühe raadio või radioola, fotoaparaadi, kinokaamera, kirjutusmasina jm. Kuhu ja kuidas võis kaasa võtta Nõukogude raha ja palju võis vahetada välisvaluutat, oli samuti väga selgelt reglementeeritud. Välismaale võis nõukogude turist kaasa võtta mitte rohkem kui 30 rubla. Bulgaarias, Ungaris, Saksa DV-s, Rumeenias ja Poolas oli lubatud see 30 rubla vastava riigi pangas välisvaluuta vastu vahetada. Aga välisvaluutat võis reisile kaasa võtta 100 rubla väärtuses. Seda nappi raha arvestades on selge, miks tekkisid need triikraudade, kalamarja ja kummiloomade turustamise vajadused, sest ilmselgelt selle 100 rublaga teksaseid, heliplaate, viltpliiatseid, raamatuid, lõnga ja muud kaasa osta ei olnud võimalik. Peatükk käitumistavadest ei õpeta küll otse, kuidas peaks noa ja kahvliga sööma, küll on aga välja toodud, et „vähemalt Euroopas on halva käitumise ja ebakompetentsuse poolest ammust ajast tuntud ameerika turistid”. Saame teada, et ka „Lääne-Saksa turistid on võtnud ameeriklastelt üle halva reputatsiooni, olles kõige lärmakamad, jämedamad ja upsakamad. Lääne-Saksa noorukite kohta täheldatakse Itaalias, et kodus on nad distsiplineeritud, ent välismaal muutuvad taltsutamatuteks”. Siiski on ka paar delikaatset lauset selle kohta, millega tuleks nõukogude inimesel söögilauas arvestada: „Iga toidu juurde serveeritakse vastav jook (viin, vein). Ei ole viisakas nõuda või sundida külalist või lauanaabrit tühjendama klaasi põhjani. /---/ Alkohoolseid jooke serveeritakse toitude juurde mitte joomiseks, vaid söögiisu tõstmiseks.” Raamat on suhteliselt erapooletu ja emotsioonitu pilguheit Nõukogude Liidu välisturismi korraldusse. Kuidas need reeglid ja normid tegelikus elus väljendusid ja mida kaasa tõid, seda tasub uurida elavatelt allikatelt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga