Piiririkkujad EÜE-s

Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva kaudu oli igal aastal 150–200 tudengil võimalik töötada ja puhata mõnel sotsialismimaal. Paljud neist lugudest on koondatud äsja ilmunud raamatusse „EÜE jälg”. Hardo Aasmäe, Debreceni rühma komissar ja Sputniku grupijuht 1973. aastal, lisab neile veel ühe loo.

Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva kaudu oli igal aastal 150–200 tudengil võimalik töötada ja puhata mõnel sotsialismimaal. Paljud neist lugudest on koondatud äsja ilmunud raamatusse „EÜE jälg”. Hardo Aasmäe, Debreceni rühma komissar ja Sputniku grupijuht 1973. aastal, lisab neile veel ühe loo.

Olgu kohe nimetatud, et ametlikult oli välismaal viibivates gruppides kehtestatud kord, kus üle ühe tunni grupijuhi teadmata kadunud grupiliikmest tuli viivitamatult teatada N Liidu saatkonda. Kuna olin ise suur reisihuviline, siis sellise tobeda kontrolliga ma ei kavatsenudki tegeleda. Pigem tekkis olukord, kus ma ise ei teadnud, kus grupp asub. Grupp jälle ei teadnud, kus mina asun. Meie rühma inimesed sõitsid vabal ajal üsna palju juhuslike autodega mööda Ungarit.

Ühel esmaspäeva hommikul selgus, et kolm meie tüdrukut on kadunud. Teati vaid, et nad läksid nädalavahetuseks juhuslike autodega reisima. Olin natuke pahur, kuid mis seal ikka, küll pärast räägime, miks tööpäev vahele jäi. Tööluusi moodi asi. Lõunal läksin meie elupaigast läbi ja silmasin valvelauas tüdrukutelt saabunud telegrammi, milles lubati õhtuks tagasi olla. Paraku polnud telegramm mulle saadetud, vaid tüdrukute ühele sõbratarile meie rühmast. Telegrammist nähtus, et see on saadetud Bukaresti peapostkontorist. Ma ei teadnud, kes seda on juba lugenud ning kes veel loevad (ja kes kellele ette kannab). Tüdrukud olid õhtul kenasti tagasi.

Paraku täitus minu halb aimdus. Ungari–Rumeenia piiriületusest olid templid passis. Seega märk maas. Helistasin Tallinna EÜE keskstaapi interkomissar Madis Järvele ja küsisin nõu. Ta soovitas mul oma nina esialgu N Liidu saatkonda mitte toppida, kuniks ta Eestis ise maad kuulab. Järgmisel päeval helistas ta tagasi ja tegi ülesandeks asi saatkonnas vaikselt joonde ajada, et teave otsaga Moskvasse ei jõuaks. Muidu võidakse EÜE karistamiseks välisrühmade arvu vähendama hakata. Niigi oli neid EÜE-l kordades rohkem võrreldes muu N Liiduga ja üliõpilaste arvuga. Algul soovitas Madis ühendust võtta Rein Otsasoniga, kes töötas N Liidu suursaatkonnas esimese sekretärina, kuid Rein oli sõitnud Eestisse suvepuhkusele.

Võtsin siis ühendust saatkonna atašeega, kes otseselt meiesugustega (üliõpilastega) tegeles. See oli abhaas Tšekovani. Kuuldes meie lugu, hakkas ta minu peale kärkima ja nõudis viivitamatut saatkonda ilmumist. Ma kurtsin, et see ei ole võimalik, sest Haijdu ekspress Debrecenist Budapesti sõidab vähemalt kolm tundi. See võttis mehe nõutuks. Küsis ainult, kas tüdrukud on tagasi ja kas me kava kohaselt oleme Budapesti tulemas. Leppisime kokku, et tuleme nädala pärast. Sellega oli selge, et asi ei pruugi väga hull olla.

Olgu öeldud, et ametlikult oli kõigil Nõukogude kodanikel viisavabadus Poola, Saksa Demokraatliku Vabariigi (Ida-Saksamaa), Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia ja Bulgaariaga. Konks seisnes selles, et N Liidus kehtis ka väljasõiduviisa süsteem. See aga anti konkreetsesse riiki. Kirjutamata seadus ei lubanud mujale sõita. Ilmselt oli see 1973. aastal juba parasjagu bürokraatliku tähendusega. N Liidu saatkonnad ei tahtnud endale lisatüli alaliselt hätta jäävate nõukogude inimestega. Samas oli Tambovist ja Vologdast vaadates idabloki maad ikkagi läbi imbunud lääne poliitiliselt laostavast mõjust. Popmuusika, hipide pikad juuksed ja suhteline kaubaküllus külvas lihtsa nõukogude inimese hinge ainult segadust ja ebakindlust. Idabloki maad murendasid paratamatult nõukogude inimese arusaama N Liidust kui eesrindlikust riigist. Pealegi oli nõukogude inimesel tollel ajal peaaegu olematu võõrkeeleoskus. Seetõttu jäi ta grupist eemal abituks nagu sinignuu, kes on oma karjast maha jäänud. Meil neid probleeme ei olnud.

Nädala pärast läksime Toivo Tasaga saatkonda, „patused” tüdrukud kaasas.

Jõuame lõpuks peakonsuli juurde ja räägime oma loo ära. Peakonsul asub tüdrukuid küsitlema. Mis mulje Bukarest jättis? Räpase, vastavad tüdrukud. No näete, oli teil tarvis siis sinna sõita, nendib peakonsul. Pealegi olete noormeestele, kes on teie ülemused (näitab näpuga minu ja Toivo peale), palju tüli teinud. See pole aga midagi. Mõelge pigem sellele, mida ütleb selle peale teie ema ja vanaema… Asi võttis erakordselt koomilise pöörde, sest tüdrukud puhkesid selle veidra jutu peale nutma. Nii kohutav naer kippus peale, et ei suutnud enam üldse kõneleda. Peakonsul vaatas, et olukord muutub imelikuks. Teatas, et ta tüdrukuid N Liitu tagasi ei saada. Helistab N Liidu piirile, et kõik on meiega korras, ja lasi tüdrukud minema. Meie puhkesime Toivoga naerma ning seletasime nagu Agu Sihvka, mida eesti ema ja eriti vanaema oleks sellest arvanud. Vaevalt oleks neid peres keegi hukka mõistnud, pigem kehutanud rohkem laia ilma vaatama. Selle peale valas peakonsul meile veini. Selgus, et ta oli varemalt olnud meie naabruses, NLKP Leningradi oblastikomitee kõrge ideoloogiaülemus. Tšehhoslovakkia 1968. aasta uuenduslaine ajal polnud ta piisavalt ideoloogiliselt „vankumatu” olnud ja vabameelsusilmingute pärast oli ta pagendatud Ungari N Liidu saatkonda. Nii me seal neid N Liidu asju hillitsetult kirusime.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga