1957. aastal ilmus Voldemar Panso reisiraamat „Laevaga Leningradist Odessasse ehk miks otse minna, kui ringiga saab”. Alles-alles olid saanud võimalikuks loovharitlaste esimesed välisreisid. See oligi üks esimesi Nõukogude Eesti autori poolt avaldatud reisiraamatuid Läände. Aga hoopis teistsugune kui Egon Ranneti, Max Laossoni või Aira Kaalu omad. Johannes Semper ja Promet-Parve kuuluks Panso teosega samasse kategooriasse. Siin on vähem ideoloogiat, rohkem ausat uudistamist, kultuurset maailmanägemist. Toome raamatust mõned lõigud, mis iseloomustavad tollast reisimist.
3. juulil jätsin koduga hüvasti ja 3. augustil seisin jälle koduväravas. Selle aja jooksul sõitsime maha ligi 13 000 kilomeetrit, sellest merereisi „Pobedal” 5349 miili, s.o 9906 kilomeetrit.
Külastasime kaheksat välisriiki; Inglismaad, Portugali ja Hispaaniat nägime eemalt. Reisisime Euroopas; Aasia ja Aafrika olid paaris kohas kiviga visata.
Rootsi oli vihmane ja vilu, Holland pilvine ja puhas, Pariisis olid jasmiinid ja jänkid, Itaalias kuumus ja kontrastid, Ateenas akropolis ja aastatuhanded, Türgis vaesus ja viletsus, Bulgaarias kodune tunne.
„Pobeda” on 15 00 tonni mahutusega, salongide ja basseiniga, võrkpalli ja lauatennisega, raamatukogu ja kinoga, ambulatooriumi ja tantsupõrandaga, pesuköögi ja vannidega, juuksurist, rätsepast ja malest rääkimata. Köök oli vägev, toit oli hiilgav ja kapten suurepärane mees. Laeva teenindab 180 inimest. Turiste oli 430, moodustades 13 gruppi. Eestlasi oli „Pobedal” 20.
Kutsealade järgi oli turistide pere väga kirju. Oli kaevureid ja kunstnikke, õpetajaid ja õpetlasi, kirjanikke ja parteitöötajaid, arste ja ajakirjanikke, advokaate ja arhitekte, töölisi ja näitlejaid jne jne.
KIVIMÄE–STOKHOLM
Kivimäel näis, et kõik vajalik on kaasas, kuid juba Balti jaamas selgus, et peaasi jäi maha – müts. Viimased käepigistused, kallistused, viiped – „õnnelikku reisi!” – ja juba kihutame Põhja-Eesti tasasel maastikul Leningradi poole. Lagedi, Kehra, Aegviidu... anekdoodid ja naer. Tapa – norr, norr... Leningrad − tere hommikust! Ja juba olemegi hotell „Astorias”. Siis järgnevad viimased formaalsused, välispassi ja välisvaluuta saamine, mille organiseerimises meie „Inturist” just eriti ei hiilga. Kes kannatab, see kaua elab. Ja lõpuks seisangi „Pobedal”, dollarid taskus. Väliselt nii tähelepanematud, lihtsad ja süütud paberilipakad, formaadilt ühetaolised, ainult suur šrift – one, five, ten – eraldab neid üksteisest. Jah, vaatad, ja jääd mõttesse, milline võlujõud on neil pabereil läänemaailmas. Kuidas nad pärmina maailma kihama panevad.
„Pobeda” on kui valge luik kuldselt helkivate keede, kraede ja võrudega. Hiiglakorstnal tõusevad valgusega esile võimas sirp ja vasar. Tekkidel askeldatakse, liigutakse, vooritakse, saalitakse. Kail on määratu rahvahulk.
STOKHOLM
Rootsi on 150 aastaga suutnud säilitada oma neutraliteeti. Neutraalsus oli iseloomulik ka meie viibimise puhul Stokholmis. Ei ühtegi mossis nägu ega vihast pilku, aga ka mitte ühtegi käelehvitust või tervitushõiget. Ainult aeg-ajalt uudishimulik peapööre. Võib olla on see põhjamaine tagasihoidlikkus. Võib olla.
Skansenis kohtasin ka mitmeid meie endisi näitlejaid, kes sõjakeerises lahkusid kodumaalt. Vestlesin Harry Kaasiku, Agnes Lepa, Edmar Kuusi ja Lency Römmeriga. Mulle kingiti ettekannete valimik, kus üllatuslikult leidsin ka ühe enda teatrikooliaegse humoreski: lehekülgi puberteedi-ealise koolipoisi päevikust.
Minult küsitakse tihti, kuidas nad seal elavad? See on komplitseeritud küsimus. Kuidas? Ka kes? Nagu elus ikka läheb. Pealegi vestlusaeg oli liiga lühike, et 12-aastase lahusoleku järel võiks jutulõng lahedalt jooksma hakata. Ja lõpuks, ega’s majanduslik külg pole elus veel kõik. Võib olla selgema pildi sealsete inimeste seesmisest elust annab nende kirjandusega tutvumine. Mul oli juhus lugeda pagulasluuletaja Kalju Lepiku värsikogusid.
SAKSAMAA
On ilus pühapäeva pärastlõuna. Sakslased veedavad vaba aega „grünes” ja seetõttu on kanalikaldad tihedalt asustatud. Viibatakse, hõigatakse ja joodeldatakse. Vastame laevalt samaga. Tervitusi ja käeviipeid vahetatakse ka mööduvate laevadega. Neid on siin palju, peamiselt Rootsi, Saksa, Taani, Inglise ja Soome lippudega. „Guten Tag!” hõikab kaldalt sakslanna Pearu naise „heleda jaalega” ja pärib, kuhu sõidame. „Davai, davai! ” hõikavad suplevad poisid teiselt kaldalt. „Strastvu tavariš!” hüüab asfaltteelt kummirehvidega punasel traktoril kihutav heinavedaja. Aeg läheb kui lennul. Me näod õhetavad päikesest ja tuulest, aga keegi ei malda tekilt lahkuda.
HOLLAND
Rotterdami sadam. Astun sisse „International Bari”. Baarileti taga nõjatub avara dekolteega tüsedusele kalduv naine. Leti ees pukil suitsetab blondim ja kõhnem, jalg põlvel. Laua taga konutab paarikesi, leti ääres seisavad kolm neegrit, õõtsutavad õlgu, hõljutavad käsi ja ümbritsevad rütmikat viisi. Siis kostab kiljuv hõige, tamburiini metsik tirin-tärin ning hämarusest hüppab esile mulatinaine, välgutades hambaid ja võbistades puusi: „La-la, tam-tam-tam, la-la, tam-tam-tam.”
Blond puki otsas tõstab ükskõikselt klaasi. Tõmbun tagasi tänavale. Värvid, lõhn ja rütm teevad pea kirjuks. Mu ees seisab kuivatanud, helesinises kleidis naine, tuhvlites ja nokastanud. Mis ta ütles, ei saanud aru, mis ta mõtles, sain küll. Astusin pika sammuga kai poole.
Inimene pole ju puust, vaid lihast ja luust.
ROOMA
Alustame Roomast. Algul igavene, siis üürikene. Meie Rooma-minek algas nagu Alle „Eesti pastoraalis”: „Uni veel suus, pead võtma märsi…” Uni veel suus, võtsime meiegi võileivapakid ja kõmpisime sadamajaama. Kell oli viis hommikul. Sadamast Napoli jaama logistas vedur kolmveerand tundi. Sõitsime müüride vahel läbi igava aguli. Päike tõusis. Meie giid Enrico, kes öö jooksul oli muutunud juba Andreiks ja kolmandal päeval Andrjušaks, silus musta vuntsi ja jutustas oma kodumaast: „Maa on vaene. Kui tööotsa saad ja töötada oskad, võib ära elada. Roomas on elu parem kui Napolis; üldse on põhjas parem kui lõunas. Rahvas on tore. Kui raha on, on hea meel, kui raha ei ole, ka laulavad. Poliitika mind ei huvita. Inimesed elagu sõpruses ja sõda ei tohi olla. Mussolini tõi Itaaliasse palmid ja töö. Ehitati palju. Aga lõpuks tõi ta Itaaliasse sõja, mis purustas veel rohkem. Kellele seda vaja oli? Nägin teda Milaano väljakul rippumas, jalad ülespidi. Paras!”
Läbime tunneleid. Enrico õpib eesti keelt, unistab vene vodkast, kiidab „Fiati” autosid ja oma 198-sentimeetrist poega. Sirvin „New York Herald Tribune’i” värsket numbrit: homme algab Miss Universumi valimine. 29 võistlejat! USA-s pääsesid finaali 15, võitis tüdruk Iowa osariigist. Kusagil on röövitud nelja ja poole aastane laps. Röövlid nõuavad lapse eest 2000 dollarit. Ema on nõus… Nii see aeg meil lendab – sajakilomeetrise tunnikiirusega.
SORRENTO
Kes on sõitnud Musta mere rannikul, võib umbes kujutleda meie reisi Sorrentosse. Pealegi arvas meist mõni, et Musta mere ja Krimmi kõrval polevat Sorrento midagi. Ei tea. Soovitaksin siiski võimaluse puhul Sorrentosse sõita!
ISTANBUL
Esimene mulje oli õige veider. Imestust äratas juba see, et sadam oli inimtühi, eemal kaugel raudväravate taga nägime tunglemas rahvast. Sadamahoone taga väljakul ootasid meid bussid. Ruttasid-askeldasid meist mööda veemüüjad, läikivad vasknõud seljas, pakikandjad suurte kandamitega, muidukõndijad ja jõude olesklejad. Kõik tegid näo, nagu ei märkaks nad meid, visates samal ajal kulmude alt uudishimulikke pilke. Ei kuskil tervitusi, hõikeid, naeru ega lõbusaid nägusid. Sünge nagu Türgi, jäi iseloomustuseks meie reisilõpu leksikonis. Imestust äratas veel see, et bussi tagaukse juures sõitis päev läbi kaasa mees, kes midagi ei rääkinud. Alati tekib elus pelglik tunne, kui kohtad olevust, kes jääb mõistmatuks oma otstarbelt.
***
Kõige mustem on Must meri, kõige sinisem Vahemeri, kõige võimsam Atland ja Bosporus pani hinge kinni.
Kõige palavam on Pompejis.
Kõige kaunim mälestus – sõit Sorrentosse.
Kõige huvitavam elamus − sinine koobas Capril.
Kõige süngem on Türgi.
Kõige odavam on Holland.
Kõige paremad sigaretid olid Tallinna „Priima”.
Kõige vastupidavamad läänes on filmidiivad. Joan Grawford on ikka veel noor ja Marlene Dietrichil on ikka veel ilusad jalad. (Vastu peavad veel ka Dick ja Doff, Gary Grant ja „Chlorodont” hambapasta.)