14 uljast päeva TURKMEENIAS

Turkmeenia kõrb oli üks nõukaaja Eesti matkafännide lemmikpaiku. Erinevad pioneerimajade matkaringid õpetasid noortele terve õppeaasta jooksul matkatarkusi ja neid rakendati siis kevadistel kõrbematkadel. Aga oli ka neid, kes ei osalenud üheski õppetunnis, aga võtsid Turkmeeniasse mineku ette omal käel. Diana Lorents kirjutab ühest diletantide matkast aastal 1990.

Turkmeenia kõrb oli üks nõukaaja Eesti matkafännide lemmikpaiku. Erinevad pioneerimajade matkaringid õpetasid noortele terve õppeaasta jooksul matkatarkusi ja neid rakendati siis kevadistel kõrbematkadel. Aga oli ka neid, kes ei osalenud üheski õppetunnis, aga võtsid Turkmeeniasse mineku ette omal käel. Diana Lorents kirjutab ühest diletantide matkast aastal 1990.

Meist keegi ei olnud päevagi matkaringis käinud. Me ei olnud matkatarkusi omandanud tundigi. Vaid mina olin aasta eest samas kandis koos „päris” matkajatega käinud. Mulle tundus sealt saadud tarkusi olevat sellise kuhjaga, et jagub teistelegi. Nii ma siis oma ühika toakaaslased Anu ja Jaana, kursuseõe Anne, koolivennad Maidu ja Urmase ja lõpuks ka toakaaslase venna Antsu koos tema TPI-s õppivate kursavendade Aivari ja Romkaga ära rääkisin. Otsisin sel kevadel tookordse matkakaaslase, nukufilmimeistri Mait Laasi üles, et veidi seda käiku meenutada. Mind huvitas, kas vastab tõele, et inimesed võivad ühest ja samast matkast niivõrd erinevaid asju mäletada, justkui oleks käidud eri reisidel. Saime Rahvusraamatukogus kokku ja üsna kohe oli selge, et käisime ikka ühel ja samal matkal. Ja meenutada oli nii mõndagi. Mait: „Ääretult ootamatu otsus minu kõrbesseminekuks tuli umbes nädal enne minekupäeva. See oli hetkeemotsioon ja uitmõte, mis korrapealt teoks sai.” Matkamandi kogumine Oma keemiaõpetajalt sain kõrbemarsruudi kaardi koos kiirkursusega. Isalt kompassi ja samuti kiirõpetuse, kuidas seda kasutada. Matkastaabiks sai meie ühikatuba Karu tänaval. Kogusime sinna kokku seljakotid, sturmad (laenasime need toonase pedagoogilise instituudi spordiklubist), toidukraami, valged kitlid ja lüpsiku. Olime tüdrukutega ühiselt kuivikuid teinud (ja õmmelnud ilusad riidest kuivikukotid) ning igasugust matkamanti oli terve tuba korralikult täis. Üks matkamist tundev sõber andis mulle kaasa väikese kirve, et kuidas me muidu lõket teeme. Veekanistrid sain ühelt teiselt sõbralt (kes oli ihult ja hingelt eüekas, mistõttu kanistrites hoitud vesi lõhnas kogu aja toredasti õlle järele). Šokolaadi oli meil kõige rohkem − Aivar töötas ülikooli kõrvalt Kalevi kommivabrikus ja ükspäev tõi ta matkastaapi kilekotitäie pakendamata šokolaaditahvleid. Me olime suurepäraselt varustatud. Ärasõidupäeva eelõhtul toimus meil ühine seljakottide pakkimine. Kuna mina olin aasta tagasi juba üks kord seljakotti pakkinud, siis iseenesestmõistetavalt juhendasin tähtsalt seda ühispakkimist. Tegin seda niisuguse osavusega, et minu enda kott jäi praktiliselt tühjaks. Lennujaama minekul olin ma sellises ärevuses, et ei kuulnud ega ei saanud aru mitte millestki. Kuidagi jõudis mulle kohale, et ma olen kaheksa inimest nõusse saanud mitte Setumaale sõitma, vaid kaugele kõrbesse lendama ja justkui mingi vastutuse vari laskus korraks mulle õlule… Mait õnneks mäletab helget äraminekuelevust. Mälupildid kohapealt Mait: „Minu mälupanga järgmine slaid pärast ärasõitu kargab esile Bakuus. Lennukist saime maha − ja lõhn! Ma mäletan lõhna. Tohutu troopika, sirtsud sirisesid ja tundus, et on alanud romantika aeg. Järgmine hetk – me oleme tänaval, seljakotid seljas, ja kuskil on tank, jumala eest mul on ka soundtrack kõrvus – kuulid vihisevad, nagu kuuldemängus. Kuskile jookseme, küll mitte kuulide eest, vaid meil oli vaja kiirelt jõuda lennujaamast laevasadamasse. Meid ei tahetud takso peale võtta, et mingi komandanditund või midagi sellist. Ja järgmine pilt – peesitame sadamas koos kohalikega, meiega koos on kanad ja haned ootamas justkui valget laeva, mis meid kohe-kohe üle Kaspia tõotatud maale viib.” Ootasime kaua. Matkapäevikust, mida me kordamööda pidasime, loen: „Oleme veetnud terve päeva meresadamas trepi peal päikest võttes. Praami väljumist lükatakse kogu aeg edasi. Kohalike käest saab Romka pidevalt pahandada, et ta nii paljas on. Päikest on aga arvatavasti igaüks juba saanud.” Maidu järgmine mälupilt: „Läheme laevale ja trapil jagab kapten reisijaid, et kes kuhu läheb. Kapten vaatas minu uusi valgeid ketse ja ütles, et kui tema need ketsid endale saab, siis saame punanurgas olla, sest meil kui eurooplastel ei sobi ometi kanade ja hanedega koos reisida. Ketse ta ei saanud, aga punanurga me saime. Raha eest. Magasime suhteliselt luksuslikult punanurga põrandal. Öösel ikka Kaspia kõigutas. Ma eriti ei maganud ja vaatasin, kuidas Lenini postament kõigub ja kõigub ja ei kukugi kellelegi peale. Öö otsa oli Lenin ikka väga ebalev.” Krasnovodskis, kuhu me Bakuust suundusime, pidi olema varasemate matkajate jutu järgi laeval vastas ninaga buss. See olevat seal olnud aegade algusest ja kindlasti on ka siiamaani. Aga me magasime sisse! Kui meie laevast lahkusime, oli päike juba kõrgel, kõik ninaga ja ninata sõiduriistad ammu laiali sõitnud. Me ei kurtnud – käisime linna peal, leidsime ühe mäekese ja otsustasime selle otsas ära käia. Me tulime ju ikkagi matkale. Mait: „See oli ju kõigest 200 meetrit kõrge, aga mulle, kellel on tohutu kõrgusekartus, viirastus see millekski enneolematuks. Et kui sinna otsa saad, siis teisel pool laiub järsk ja kõrge kuristik. Et kas julgen üleüldse alla vaadata. No kerge paanika. Aga oli platoo. Ei midagi hirmsat.” Eluolu Turkmeenias Edasi sõitsime bussiga Nebit-Tagi ja sealt edasi Jashani külasse, kust meil siis päris kõrbematk algama pidi. Päevikust: „Bussiaknast paistis midagi kõrbega väga sarnast. Ja kaamelid ja eeslid. Jashanis oli pime, aga pool küla oli meile vastu tulnud. Asusime teele prožektori suunas, sest mujale ei osanudki nagu minna. Küll on soe. Tähed on taevas ja sputnikud ka tiirutavad.” Tegelikult panime laagri üles väikese veesilmakese juurde ja kõik oli tohutult ilus. Tegime järgmisel päeva ümber selle järvesilma väikese tiiru ja sellel käigul saime tuttavaks ühe kohaliku noormehega, kes meid tegelikult oli juba ammu vaikselt jälginud, lihtsalt istus sõnagi rääkimata meie juures ja kõrval. Päevikusse on sellest käigust jäänud järgmine märge: „Maa on huvitavalt liivane. Isegi rohkem kui liivane. Ümber järve tiirul saatis meid luuraja Tongu-Jongu, kelle arvates on maailmas olemas ainult kahte sorti asju: Turkmeenia ja Saksamaa (ta ei öelnud, kas Ida või Lääne-Saksa) omad. Tema kasutab ainult Turkmeenia päritolu tooteid.” Selle veesilma lähedal elas üks perekond, kellele me eelkõige uudishimust külla läksime. Peremees nimetas ennast Mišaks. Miša juures vaatasime ühe kuu vanust kaamelivasikat, Miša pakkus meile müüa nii kaamelivilla, rahakotte, aga ka lammast. Lammas maksis 20 rubla. Me ei ostnud. Maidu mälupildilt paistab: „Seal oli leivategu pooleli. Näitas meile maja taga olevat kalmistut – punased lipud teivaste otsas, ei lubanud meil sinna minna. Naised piilusid meie vestlust uste ja sirmide vahelt. Rääkis meile oma naistest. Siis oli mul au temaga ka privaatselt vestelda. Küsis, kuidas Euroopa naised ka on. Et neil siin maal olevat arusaam, et Euroopa naised on väga tarvitatavad, kõigile kasutada. Et kas mina olen ka kasutanud. Ma rääkisin ausalt ära, nagu kõik on. Tema oli elanud kogu aeg selle ühe koha peal, järsku tema juures mingi poisike täiesti teiste arusaamadega...” Saabus õhtu. Ja siis läks kuidagi käest ära. Külast tulid mootorratastega mingid semud ja istusid meie lõkke ääres. Alguses oli kõik viisakas, tore seltskondlik koosviibimine. Siis ajasid kohalikud endale midagi rohelist igemete alla ning ühel hetkel hakkasid silmi pööritama ja tüdrukuid nõudma. Muidugi olin nii mina kui ka teised tüdrukud julgelt ja rõõmsalt kohalikele noormeestele silma vaadates maast ja ilmast rääkinud – arvestamata asjaolu, et nende naised olid tavaliselt ju „sirmi taga”. Kust me oskasime midagi karta või arvata. Igatahes kui asi võttis juba suhteliselt tõsised pöörded, kamandasid poisid meid telki, eest ära. Mait: „Saatsime naised nagu Lembitu aegadel kindlusse ehk siis telki ja valvasime siis seal nagu vallikraavi ääres odade ja pussnugadega. Aga nad hakkasid tüdrukuid läbi telgi togima ja plikad muidugi kisama... Hullumaja. Varjusime kõik telkidesse. Tipikad otsustasid, et no kurat, ei lase ikka nagu lambad siin ennast nülgida, ning kui nad siis võitlusvalmilt ja täis otsustavust telgist välja tulid, olid kohalikud nagu tina tuhka kadunud. Aga Annelt oli kisklemise käigus raha ära varastatud.” Päris tobe oli. Tundsime kergelt üleolevat mittemõistmist ja ööseks me sinna ei jäänud. Korjasime ruttu laagri kokku ja minema, et tulevad viimaks veel suurema kambaga tagasi. Hiljem saime teada, et sama koha peal oli Läti grupist üks tüdruk ära vägistatud. Esimesed kõrbekaadrid Aga nüüd olime kõrbes! Esimesed tered selle maaga olid olnud mitmevärvilised ja emotsionaalsed. Kõrbe vaikus ja rahu andis meile romantilise kindlustunde tagasi. Päeval oli kõrbes kõndida ikka pööraselt kuum. Õhk virvendas kuumusest maapinna lähedal ja palja jalaga oli liivale astuda võimatu. Kõrbeäärsest külast jäi meiega kaasa käima üks koer − eks teda meelitasid regulaarselt tekkivad toidujäätmed. Ja see koer kaapis endale päeval kuuma eest liiva sisse augu. Mait vaatas ja vaatas ja teatas − loomad on targad! Üsna kohe kaapisime ka endile koera kombel augud. Hea jahe. Augu kohale kinnitasime kitlid (nagu katuse) ja nii veetsimegi kõige kuumema päeva osa augus varju all. Lõpuks otsustasime üldse, et kõnnime öösel ja puhkame päeval aukudes. Ja no päikest võtsime ikka ka koledal kombel. Valged laigud meie kehal olid ruutsentimeetrite suurused – niipalju kui suutsime päevitusriideid kokku rullida. Mina ja Ants, meie rühma suurimad päikesekummardajad, mõtlesime välja erilise lolluse: Anne võttis aega ja meie heitsime Antsuga kõige krõbedama kuuma ajal viieks minutiks kõhuli ja viieks minutiks selili päikese kätte. No konkreetselt nagu liha grillahjule. Ma ei tea, mis asi ajas ometi nii hirmsasti pruuniks saama, aga nii see oli. Maidult järgmine mälupilt: „Rännak käis oma rütmiga: kolmveerand tundi kõmpisime, veerand tundi oli paus, kus kõik kolks! magama kukkusid. Korralikult kella peale käis see! Aivar oli see kellavaataja ja taganttorkija ja ta tegi seda usaldusväärse järjekindlusega. Mul oli statiiv kaasas, pidin tegema pilte oma kursusetöö jaoks. Tegime selle jaoks lausa fotosessiooni. Mul oli ekstra särk kaasa võetud. Noh, et kuskilt mägede vahelt tekib inimene, erinevates asendites. Vist oli see mu esimene alateadlik animatsioonikatsetus. Meil oli puhkepaus ja siis tegime Urmasega ära. Ma pidin veel teistest hästi palju kaugemale kõmpima. Ise ma muidugi ei olnud kunagi varem fotot teinud. Ja see öösel kõndimine oli minu jaoks täiesti enneolematu kogemus. Kuuvalged ööd ja kõik oli mustvalge. Jabur. Käid ringi nagu mustvalges telekas. Nii hele, et võid öösel teha õmblustööd, aga kõik on mustvalge! Ja taevas − tume.” Niisiis nautisime vaateid, mida me ei olnud näinud üheski geograafiaõpikus, nautisime väikeseid neljasentimeetriseid kõrberabarbereid (millelt hommikul limpsisime kastepiisku), lustisime kivide alt skorpione avastades, lavastasime igasuguseid klišeelikke „kõrbestseene”, kus inimesed rühivad kõrbes nõrkemiseni eesmärgi poole minna, tegime rahulikult lüpsikus süüa (üks kord suutsime makaronide keeduvee koos makaronidega maha kallata, aga me ei heitnud meelt, sõime liiva pealt) ja olime väga rõõmsad. Suur janu Me arvame siiamaani, et see võib juhtuda kõikidel kõrbes matkajatel. Mitte ainult nendel, kes esimest korda kõrbesse lähevad ja seal kompassiga orienteerumist esimest korda katsetavad. Nimelt − vesi sai otsa. Kaev, mis pidi tulema, ei tulnud. Võib olla seda polnudki. Õnneks oli teada, et kuskil on rongijaam ja seal on kraan. Süüa me enam teha ei saanud, sest vett ei olnud. Vahtisime nagu merehädalised horisondile ja otsisime suslat. Vee kasutamise ülimiinimumprogramm kestis umbes poolteist päeva, üks meist kukkus korraks kokku ka... Vedasime välja. Päevikus on selle koha peal lihtsalt tühjad lehed. Keegi ei tahtnud ega jaksanud midagi kirjutada…  Tagasiteel Rongijaam, ehk siis veekraanidega teivasjaam, mille nimi oli „26 Bakuu komissari” on Maidu mälupildipangas selliselt: „Rongijaamas oli vett ja duširuum, aga ka putka, kuhu magama saime, vaibad seintel ja maas. Seal teise kultuuri vaipade vahel tuli selline uni, et see on siiamaani mul kuidagi kontide sees.” Aga seal rööviti meilt päikseprillid ja nuga ära. Edaspidi tuli juustu kirvega lõigata. Olime jube usaldavad − et kes siin kõrbes ikka varastab. Sellest teivasjaamast tuli meil aga Ašhabadi poole liikuma hakata, enne tahtsime veel ära käia maa-aluse järve juures. Asusime rongi ootama. Kui meil käis kaugemates külades autolavka, siis sinna teivasjaama käis aeg-ajalt rongilavka. Täpselt sama loogika – toitu müüv rong. Meie aga ootasime siiski läbisõitvat reisirongi ja rongi peale minek oli järgmine sürrealistlik akt meie matkast. Esiteks ei saanud me aru, millal see rong ikkagi tuleb. Ühel hetkel oli see lihtsalt kohal. Nagu mingi fantoom. Ülehelikiirusel saime rongi juurde, siis tormasime rongi esimese vaguni juurest viimase juurde, sest ainult sealt tehti vaguni uksed lahti. Siis ei olnud vaba kupeed, siis nagu ikka oli ja me ronisime peaaegu liikuvasse rongi. Kõik ühel ajal, mitmekihiliselt. Igatahes minul on silmade ees, kuidas ma ennast koos seljakotiga rongi vinnan, aga üle minu pea lendab Anne kõrbest leitud kilpkonn ja turnivad kellegi jalad… Siis pakkisime ennast ja oma seljakotid ühte kupeesse ja pidime seal üheksakesi istuma vaikselt ilma välja tulemata. Ja isegi magada ei tohtinud, et mitte mööda sõita meile vajalikust Bahhardeni peatusest. Ja meil oli väga lõbus! Maidu järgmine mälupilt: „Unistena kõndisime rongilt maha, pimedas üritasime kuskile liikuda, kuhugi mitte kaugele me siiski läksime, aga me ei näinud suurt midagi ja kui tundus, et oleme aasasemal pinnal, rohelises kohas, heitsime magama. Hommikul ärkasime staadionil, kus lambad sõid. Ja staadion oli suht keset linna.” Üsna varsti kohtusime lätlaste rühmaga. Neid oli päris palju, 20 vist. Neilt kuulsimegi vägistamisjuhtumist. Maa-aluse järve juurde oli inimesi kokku tulnud üle liidu ja see ei olnud meile huvitav. Liiga palju inimesi. Kõmpisime sealt minema ühte väikesesse külakesse mineraalveeallikate juurde. Mägedest tuli läbi mingi suure toru väävline vesi sellisesse betoonist vanni. See oli üsna kuum vesi. Nimetame seda tervisveteks. Naistel oma betoonist servadega vann, meestel oma, sein vahel, nagid seina peal. Muidugi ma läksin sinna vanni ujuma, teised tüdrukud ei tulnud. Seal vannis istus ca kümme turkmeeni naist. Nad istusid vees oma alusriietes – selline pikk pidžaama laadi asi oli neil seljas. Mul esiteks sellist aluspesu ei olnud ja üldse tundus mulle imelik päevitusriietega tervisevanni võtma minna. Riputasin oma päevitusriide(riba)d korralikult konksu otsa ja läksin alasti. Sel hetkel kui ma ennast sinna vanni upitasin, tõusid turkmeeni naised mühinal veest püsti ja läksid minu poole vaatamata nii basseinist kui ka ruumist üldse minema. Enda lollust taipan häbeneda alles nüüd, tagantjärele. Siis, tookord, oskasin märgata ainult seda, et ei tea, kus nad kõik nüüd nii läksid, ehk neil oli kella peale minek…. Mina sulistasin seal rahulikult edasi ja tulin välja äratehtud näoga, nagu teaks igavese nooruse saladust. Ašhabadis olid meil suured plaanid, aga jõudsime ainult turule, kus tugeva kontrastina kõrbeliivale lebasid letil tuima silmaga veiste pead, keeled palavusest suust väljas... Kummaline, et me Maiduga kumbki linnast midagi ei mäleta – ju olime varasematest muljetest juba pilgeni täis. Moskvasse lendasime nii, et ühed istusid kokpitis ja teised pakiruumis ja selleks oli olnud vaja lendur ära rääkida. Tallinnas ei saanud tükk aega ree peale, käisime ringi nagu nõiutud, kuni lõpuks tuli ikkagi sessi tegema hakata. See oli pöörane matk. Ammutasime selle julguse kogenematusest ja ilmselt ka usust, et maailm on ikka kõigepealt headust täis koht. Kindlasti oli siin ka nõukoguliku haridussüsteemi vilju, kus meile ei tulnud pähegi, et kuskil võiksid olla teistsugused inimesed, teistsugused tavad. Kui oleme Maiduga meenutades kõhud krampi naernud (teate küll seda ogarat pisarateni naermist, kus mitte keegi teine peale asjaosaliste naljast aru ei saa), võtab ta asja kokku: „Me läksime ju ennekõike loodusega tutvuma. Matk kujunes aga väikeseks sotsiaalseks eksperimendiks, kuidas looduslapsena keerulises-kihisevas olukorras vaatlejaks jääda, kuidas justkui keevas vees kuumaveemullide eest ja vahel edukalt põigelda. See oli 1990. aastal. Ümberringi nii Eestis kui ka mujal Nõukogude Liidus kogu see rahvaste paabel kihises, turvalisust polnud küll kuskilt paista. Ja me ei tulnud selle peale, et oleme kultuuriruumis, kus nii või naa ei sobi. Me ei pannud enda teistsugusust üldse tähele ega seadnud enda käitumist üldse kahtluse alla. See oli meie arrogantsus. Meid vedas välja hulljulgus.” Julge hundi rind on rasvane. Üheksa peale kokku sai see rasvakiht märkimisväärne.   * Ühtlasi tervitused kõikidele Turkmeenia kõrbes käinutele. Huvitav, kas see 26. komissari teivasjaamas oleva muuseumitoa külalisteraamat, mis oli täis eestikeelseid kirjeid, võiks veel alles olla? ** Ühe asja kogu selle matka juures tahaksin ma kindlasti teisiti teha. Ma ütleksin oma emale ja isale, et lähen 14 päevaks kõrbesse, mitte nädalaks ajaks, nagu ma ütlesin. (Nad vaatasid mu ettevõtmiste peale pidevalt kuidagi murelikult ja mulle tundus, et nii saab leebemalt.) See nädal sai läbi. Miilitsast öeldi isale, et kui inimesed kuskile Turkmeeniasse ära kaovad, siis enne kuu aja möödumist ei tehta midagi. Matkamajast öeldi, et ametlikult registreeritud gruppi ei ole nendel kuupäevadel välja läinud. Kui ma tagasi olles Tallinnast koju helistasin, siis hakkas ema teisel pool toru lihtsalt nutma. Vat selle koha ma keeraks tagasi ja teeks kindlasti uuesti.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga