Irving Penn. Üks ja mitu maailma

Meie aja üks silmapaistvamaid Ameerika fotograafe Irving Penn reisis palju maailma eri paigus, nii Ameerikas, Aafrikas, Aasias kui ka Euroopas, jäädvustades muljetavaldavates fotokaadrites kohalike kultuuride eripärasid.

Meie aja üks silmapaistvamaid Ameerika fotograafe Irving Penn reisis palju maailma eri paigus, nii Ameerikas, Aafrikas, Aasias kui ka Euroopas, jäädvustades muljetavaldavates fotokaadrites kohalike kultuuride eripärasid.

Irving Penn õppis disaini ja maalikunsti ning juba pärast ülikooli rändas ta ringi Ameerika Ühendriikides ja Mehhikos. Teise maailmasõja ajal oli ta sõjaväeteenistuses Itaalias kiirabiauto juhina. 1943. aastal asus Irving Penn tööle Vogue’i kunstilise juhi Alexander Libermanni assistendina, kus tema peamiseks tööülesandeks sai moefotosessioonide süžeede väljamõtlemine. Kuna ajakirja fotograafe tema ideed ei vaimustanud ja Vogue’is oli tal ligipääs hea tehnikaga fotostuudiole, otsustas ta ise pildistama hakata. Ajakirjale Vogue töötas Penn terve oma karjääri vältel. Tema esimene kaanefoto ilmus 1943. aastal ja viimane 2004. aastal. Tuntuks sai Irving Penn eelkõige moefotograafina, kujunedes koos Richard Avedoniga Harper’s Bazaarist üheks olulisemaks selle žanri esindajaks alates 1940. aastate keskpaigast. Kultuurielu ikoonid Irving Penn pildistas sõjajärgses New Yorgis mitmeid kuulsaid kaasaja kultuuritegelasi. Kultuurielu ikoonidest on ta jäädvustanud näiteks kunstnikke Salvador Dalíd ja Marc Chagalli, režissöör Ingmar Bergmani, helilooja Igor Stravinskit, kirjanik Truman Capote’i. 1940. aastate lõpus oli Penni üheks pildistamisvõtteks portreteeritava asetamine kitsasse nurka, mis oli ka pildistamisega harjunud inimeste jaoks veidi ebaharilik olukord. Võimalik, et noore fotograafina tundis ta aukartust tolleaegsete kultuurielu ikoonide pildistamise ees. Tema peaaegu ainus instruktsioon portreteeritavatele oli vaadata kaamerasse ja lasta kehakeelel kõnelda. Nii sirutab Igor Stravinki käe kõrva juurde, et paremini kuulda Penni antavaid juhtnööre, kuid selle asemel olevat Penn öelnud, et tema kaamerasse on sattunud hiir, ning samal ajal Stravinskist pildi ära teinud. Pennile iseloomulikult on tema tehtud portreedel juures alati mõni ootamatu detail. Hea näide on foto Ingmar Bergmanist, kellel on režissööri kõige tähtsamad tööriistad – silmad − kinni kaetud. Lihtsad ametid Londonis tehtud foto „Kalakaupmees” kuulub Irving Penni mahukaimasse, ligi 250 tööst koosnevasse seeriasse „Lihtsad ametid”, mis sai alguse 1950. aasta suvel Pariisis. Seal rentis ta fotokooli viimasel korrusel asuva ateljee Rue Vaugirard’il, edasi läks ta samal suvel Londonisse, kus rentis Chelseas ühe maalikunstniku stuudio, seeria lõpetas ta sügisel New Yorgi stuudios vaatega East Riverile. Kõigis kolmes linnas pildistas ta 20. sajandi keskpaigas kaduma hakkavaid ameteid, erinevaid käsitöölisi, lihunikke, pagareid, veoautopesijaid. Lühikese ajavahemiku jooksul sarnaste ametite esindajaid pildistades ilmnes, kui erinevalt suhtusid kolme linna elanikud palvesse tulla ateljeesse fotograafile tööriietes poseerima. Penni assistendid käisid mööda linna otsimas sobivaid inimesi, pakkusid neile väikest tasu, mis kompenseeriks ülemise korruse ateljeesse tulemise vaeva. Neil paluti alati ilmuda tööriietes, oma ametile iseloomulikud atribuudid kaasas. Pariisi töölised suhtusid pildistamisse üsna kahtlustavalt, kuid tulid siiski kohale, londonlaste suhtumine oli risti vastupidine, nende arvates oli see loomulik, et neid tööriietes jäädvustatakse, nad olid alati õigel ajal kohal ja esindasid uhkusega oma elukutset. New Yorgi töölised seevastu ilmusid ateljeesse sageli oma kõige paremates pühapäevarõivastes. Maailmad väikeses toas Irving Pennil oli suurepärane võimalus palju mööda maailma reisida. Seda tegi ta eelkõige ajakirja Vogue tellimusel, kus enamik reisidel tehtud fotosid koos pildistatavat kultuuri tutvustava artikliga avaldati. Rännakutel maailma haruldastesse paikadesse ei saanud ta valmis stuudiot kasutada ja seoses reisiga 1967. aastal Dahomeesse (praegune Benin) otsustas ta kasutada esimest korda kaasaskantavat stuudiot, mida oleks lihtne üles panna ja mis kaitseks eelkõige päikese ja vihma eest, kuid võimaldaks luua samasugused päevavalguse tingimused kui tema oma stuudios. Selleks sai spetsiaalselt Irving Penni jaoks valmistatud telk kahe aknaga. Kaasaskantava stuudioga rändas ja pildistas ta Peruus, Himaalaja mäestiku jalamil Nepalis, Atlase mäestikus Sahara kõrbe piiril Marokos, Lääne-Aafrika külades ja savannis, Uus-Guineas ja veel mitmetes paikades. Telk andis fotograafile vaba neutraalse pinna kahe kultuuri kohtumiseks, olles eikellegi ala. Marokos käis Penn pildistamas 1971. aastal, teda huvitas eriti piirkond Kõrg-Atlase mäestikust Sahara kõrbeni, selle piirkonna kõrbenomaade tal küll pildistada ei õnnestunud, kuna nad ei olnud nõus poseerima, kuid linnas nimega Goulimine õnnestus tal pildistada müstilisi iidse tantsu guedra tantsijaid. „Naine valges, mees mustas” on pildistatud Sahara piiril olevas Rissanis. Penn leidis tänaval mehe ja naise, kes tõenäoliselt ei olnud perekondlikes sidemetes, omavahel rääkimas ja palus neil koos telki poseerima tulla. Naine on riietatud üleni musta ja oli tõenäoliselt teel turule, üleni valges mees kannab hinnalist puuvillast riietust, mis on praktiline kaitse lakkamatu tuule, päikese ja liiva eest. Põhjavalgus „See on valgus, millele on omane selline läbitungiv selgus, et isegi juhuslikult sellesse valgusesse jääv ese hakkab sisemiselt särama [---]. Sellel külmal põhjakaarest tuleval valgusel on olemus, mida maalikunstnikud on läbi aegade imetlenud [---].” – nii kirjeldab Irving Penn raamatus „Maailmad väikeses toas” (1974) valgust, mis lõi tema jaoks sobivad pildistamistingimused ja oli alati ateljee valikul esmaseks kriteeriumiks. Irving Penni ateljeed New Yorgis olid läbi aegade alati samasugused, valgete seinte ja hallide ustega, seal valitses vaikne, rahulik ja tasakaalukas meeleolu, olles kooskõlas ateljee omaniku iseloomuga. Irving Penn töötas isikupäraste portreede, moefotode ja vaikelude seeriatega välja ainuomase stiili, mida iseloomustavad läbimõeldus, hoolikalt seatud detailid ja minimalistlik väljenduslaad. Eripäraseks teeb Irving Penni pildikeele see, et kõikvõimalikud inimesed ja teemad tõi ta kokku ühele taustale, milleks peaaegu alati oli tema ateljees asuv lihtne hall lõuend või reisidel kaasaskantav telk. Irving Penni loodud kõige eripalgelisemad pildimaailmad on sündinud tegelikult ühes ainsas ruumis – tema ateljees.   Näitus „Irving Penn. Üks ja mitu maailma” Kumu kunstimuuseumis Näitus „Irving Penn. Üks ja mitu maailma” tutvustab tuntud Ameerika fotograafi loomingut. Ligi 90 näitusel olevat tööd pärinevad üle 50 aasta pikkusest ajavahemikust, hõlmates nii Penni tuntumaid fotoseeriaid kui ka reproduktsioone Ameerika Vogue’ist ja teistest ajakirjadest. Näitusel saab vaadata raamatuid, mida Penn fotoseeriatest välja andis, ning kuulata katkendit 1950. aastal New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumis MoMA-s lindistatud diskussioonist Irving Penni ja Edvard Steicheni vahel teemal „Mis on moodne fotograafia?”. Kõik näitusel olevad tööd pärinevad Rootsi Moderna Museeti kogust, kuhu kunstnik need ise 1995. aastal oma Rootsis sündinud modellist abikaasa Lisa Fonssagrives-Penni mälestuseks annetas. Näituse kuraatorid on Andreas Nilsson ja John Peter Nilsson. Näitus jääb Kumus avatuks 6. oktoobrini.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga