GO Reisiajakiri 87 – Veebruar 2021

Langevarjuga otse restorani

JUHTKIRI

Hea aeg unistamiseks

Mul oli lapsepõlves tihti kurguhaigus kallal. Siis pidin koolist koju jääma. Tagantjärele tundub mulle, et mõnikord jättis ema mu koju isegi liiga kergekäeliselt, tegelikult mul suuremat viga ei olnud, aga emaarmastus ei lubanud pojakest külma kätte saata. No ja ma ei puigelnud siis ka vastu. Ma mäletan neid omamoodi toredaid päevi, sest siis sai voodis patjade vahel raamatuid lugeda ja unistada.

Sai seigelda konkistadooride jälgedes või kihutada koerterakendiga Alaskal. Võis seilata üksinda (st koos Francis Chichesteriga) ümber maailma, kohata Livingstone’i Aafri-kas ja otsida koos Cookiga lõunamandrit või koos Beringiga kirdeväila. Eriti põnev oli mõelda, kas Mikluhho-Maklai jääb džunglis ellu ja Sven Hedin jõuab Tiibetisse.

Eks nõukogude aeg soosis sellelaadset unistamist eriti, sest tegelikult oli juba väikesele poisile selge, et kui isegi suvel Vergi külla sõitmiseks tuli piirivalvetõkke ees seista, siis kaugemad reisid ongi võimalikud vaid unistustes.

Meenutage naeruväärseid lauluridu, mida lauldi raudse eesriide taga.

Kui tahan, siis olen Austraalias

Või käin Jaapanis kirsipuid maalimas

Peagi Roomas löön Peetruse platsil

Ehk ka paavstile endale patsi!

Lal-la-lal-laa, lal-la-lal-laa.

Kui tahan, siis saan, kuhu tahan

Lal-la-lal-laa, lal-la-lal-laa.

Kui tahan, siis saan, mida tahan!

Jättes diktatuuririigi olemuse kõrvale, on praegune olukord kokkuvõttes umbes samasugune – oled haige (või terve) ja istud kodus, aga unistamist ei saa sult keegi võtta. Ja erinevalt toonasest unistamisest on nüüd võimalik oma unistused ka täide viia.

Praegu on parim aeg lugeda reisikirju ja mõelda välja oma unistuste reisid, mida loodetavasti saame juba selle aastanumbri sees realiseerima hakata. Olen üsna kindel, et esimeste seas taastuvad tõsised loodusreisid – meretuul ei kanna viirust, mägedes paistab päike, vihmametsas pole palju rahvast, kelle eest pead end hoidma.

Tiit Pruuli

Selles numbris