Peaaegu et võimatu on Kristeriga kokku saada – ta kõlgub kogu aeg kas lennujaama ukse vahel, on Indias „ühes üksikus kohas“ või siis kerkib täiesti ootamatult esile hoopis Indoneesias, kust ta „kohe homme juba edasi peab minema“. Mõnikord temaga kohtumine siiski õnnestub, kuigi mees peab ka tavaliselt siis üsna ruttu kuhugipoole edasi suunduma.
Sinu kohta öeldakse küll ajakirjanik, kirjanik, reisikirjanik kui ka lihtsalt ja üldistavalt reisumees. Kui peaksid ennast ise defineerima, siis kuidas seda teeksid ja kas sõnal reisimine oleks sinu enesemääratluses suur osakaal?
Ma olen kirjutaja. Kirjutamine on enam-vähem ainus asi, mis mul välja tuleb (lisaks reisimisele). Olen üritanud neid kahte asja ühendada. President nimetas sõna vabaks, mulle on sõna olnud võimalus vabaks saada sellest geograafilisest piirangust, mille Eestisse, mitte just väga suurde riiki sündimine on tekitanud. Ma ei tea, kas see jääb alatiseks nii või kas nii jääda saab, aga siiani on reisimine mu jaoks väga stimuleeriv.
Kohtusime esimest korda Balti jaama taga väikeses kohvikus, kus sa juba neljandal minutil mainisid, et sul õnnestus just soetada odavalt mingid mõttetud lennupiletid (minu jaoks tundusid need mõttetud, sest aega sihtkohas olla oli kohutavalt vähe) ning kui ma küsisin, miks üldse sellised piletid soetada, ütlesid silmi maha lüües ja muiates: „No mul on väikestviisi sõltuvus.“ Ma ei saanud siis aru, kas tegemist on nalja või hoopis probleemiga. Kuidas siis on selle sõltuvusega?
Noh, kui mul oleks lapsed ja kass ja koer, siis ma võib-olla oleks rohkem kodune. Kuid viimasel ajal mõtlen sageli mingile väiksele maakohale ja istutan sinna mõttes puid-põõsaid. Samas see territoriaalsus, kuigi inimlikult arusaadav, eriti teatud vanuses, on ju mõneti ka väga piiratud. Arvad, et mingi koht on sinu „oma“, kuid seda on see teatud tingimustel ja vaid kümneks või paarikümneks aastaks. Pealegi, kui arvestada, kui palju on inimesi maailmas, siis kas pole veidi egoistlik arvata, et tekitad endale tohutu isikliku „valduse“? Reisimine on solidaarne – täna magad ühes voodis, aga homme magab seal juba keegi teine (mis on mõneti õudne mõte, olen vajunud küll nendesse väga hästi sisse magatud vooditesse, kus varem puhanud tuhanded teised kered).
Kuidas jääb ikkagi selle lennupileti ostmise sõltuvusega? Kas pileteid taga ajades võib jääda sõltuvusse nagu kasiinos käimisest?
Kõik inimesed on millestki sõltuvuses, millestki, mis vallandab neis hetkeks selle mõnusa ja üle kogu keha käiva heaolusurina. Tähtis on, et teistel ja endal seetõttu hiljem liiga paha poleks. Muide, hetkel on mul ostetud ainult üks lennukipilet Maputosse, kuhu loodan minna kevadel. See oli ainult 80 eurot Lissabonist, ma ei suutnud tõesti vastu panna.
Olen aru saanud, et peatud oma reisidel paljudes kohtades tihtipeale väga lühikest aega. Mis mõnu annab ainult päevake kuskil kauges linnas?
Töötasin suure osa oma elust ettevõttele, kus nauditi koosolekute pidamist. Neid oli kogu nädal armastusega täis pikitud nagu lambapraad porgandeid. Seega sageli see kiire nädalalõpp kusagil oligi kõik, mida ma sain endale lubada, sest reede oli koosolek ja esmaspäeval oli koosolek (ja kolmapäeval paistis ka koosolek olevat). Vahel ma muidugi ei jõudnud koosolekule, palusin luba mitte tulla just oma reiside tõttu ja mõnikord täiesti kriminaalselt lihtsalt ka ei läinud. Töö sai küll enamasti tehtud, aga see koosolekute trall oli mulle tohutu piin.
Küll oli hirmus: vaagud hommikul magamatuna (sest mõte hommikusest koosolekust küttis üles tohutu ärevuse) silmad pahupidi kohale, plärtsatad maha, jälle viis minutit liiga hilja, ning tunned, et kohe sured, kõik ülejäänud aga õitsevad laua taga nagu pelargoonid.
Enne koroonat muidugi ei mõeldud, et neid koosolekuid võiks teha ka veebis, see oli ennekuulmatu mõte. Kõik pidid istuma üksteise kõrval ja mõtteaerudega vehkima. Nüüd on mul õnneks mõnda aega veidi rohkem vabadust.
Oled läbinud tohutul hulgal kilomeetreid. Kas kusagil on tekkinud ka tunne, et „siia võiks lausa elama jääda“?
Jah, kindlasti, näiteks Portugalis. Tean inimesi, kes on sinna ostnud majakese ja tüki maad umbes 15 000 euro eest. Eks selle hinna eest saaks Eestis ka midagi, aga Portugal on soojem, see on vanaduses kindlasti meeldiv asjaolu.
Mina tunnen ennast hotellis tihtipeale imelikul kombel rohkem kodus kui oma päris kodus Dublinis. Kuidas sul hotellidega suhe on?
Ükski hotellituba pole olnud nii segamini kui mu kodu juba mõnda aega. Seega tunnen end hotellides väga hästi. Välja arvatud siis, kui toas on prussakad, sipelgad, rotid või maod. Madusid ei ole tegelikult teele veel juhtunud, aga see on teatud laiuskraadidel olnud adekvaatne murekoht; Indias olen ööbinud sellistes hotellides, kus augud seintes või lagedes ja eks sellel laiuskraadil saab hulk inimesi hukka ka seetõttu, et öösel on krait neile teki alla pugenud. (Krait või ka India krait või sinine krait on ohtlikult mürgine madu. – R.S.)
Mis on reisil sinu psüühika jaoks kõige hullem stsenaarium? On see ka rakendunud? Konkreetne näide oleks olemas?
Üks kohutav vahejuhtum on olnud, aga ma ei taha sellest rääkida. Ma tahan sellest ise kirjutada. Aga noh, Kesk-Aafrika Vabariigis tungis keegi vastuvaidlemist mittekannatava moega mees taksosse ja asus raha nõudma. Kuna me olime süüdi – lennujaama ees filminud ilma loata –, siis tuli maksta, ehkki üritasin ikka veel unerohu mõju all olles väga rahulikult summat alla rääkida. Kui ümberringi lõõmavad tulekahjud ja riik on kaose piiril, siis saad aru, et see on selline maastik, kus paar vastuvaidlejat võivad kergesti kaduda.
Kas oskaksid vastata küsimusele „Elu kõige parem reis?“. Ma ise pidin mõtlema umbes kuu aega, kuid leidsin vastuse.
Elu ise? Üldiselt tõmbab mind väga kaugesse Kagu-Aasiasse ja ka Lõuna-Ameerika ülemine ots tundub väga võluv.
Sa lendad väga palju. Greta Thunbergi ees häbi ei ole?
Ma ei ole Greta Thunbergi loominguga tuttav, aga üks mu tuttav naisterahvas muutus Thunbergi suureks fänniks pärast temast tehtud dokumentaali nägemist. Ta on mulle aeg-ajalt esitatud referaate Thunbergi põhitõdedest ja selgitanud, et nüüd peaksime kõik edaspidi istuma kinni oma kodudes, kasvatama hoovides söögiks ise oma kartuleid (selle lisasin kiusu pärast ise) ning tegema öösiti komandanditunde, et loodus ja loomad taastuda saaksid. Minu jaoks on see muidugi luupainajastsenaarium. On ju teada, et lennundus panustab emissioonidesse vaid mõne protsendiga, aga seda on lihtne demoniseerida. Mida ma pean palju suuremaks egoismiks, on näiteks kamin. Kurat küll, kas pole jõhker loopida tapetud puid tulle ja tekitada nii tohutult lisatossu, kõik üksnes selleks, et see tundub soe, õdus ja ilus hingele?
Kui maailmas eriolukord maad võttis, esialgu aeglaselt ja siis kummipaelana nätaki (räägime eelmise aasta aprillist) – kuidas suhtusid sellesse siis ja kuidas nüüd? Kas ja kui palju on sinu vaated toimuva suhtes muutunud?
Mu arvates on see katastroof, mis Euroopas on juhtunud. Kas kõigi nende maade kodanikud, kus rahvast on politseiga tänavatelt ära aetud, alandatud SMSiga endale väljaminekulubasid paluma, trahvitud kohtumiste pärast ning allutatud kõikvõimalikele bürokraatlikele käitumiskontrolli mehhanismidele, suudavad üldse kunagi oma valitsustele andeks anda? Kas nad suudavad? Viirus on ebatavaline ja hirmutav, kuid meetmed mu meelest veelgi ebatavalisemad ja hirmutavamad. Ei maksa unustada, et inimröövi ohver võib hakata enda röövijale kaasa elama ning mõelda, et see kõik on asja eest. Nii on lihtsam ajul hakkama saada.
Nagu näed, ei ole ma lukustamise fänn. Suur osa Euroopa Liidust on käitunud nagu Hiina Rahvavabariik ja eks hiinlased meile seda metoodikat ka õpetasid, teistelt polnud õppida. Samas oleme näinud Rootsi puhul, mis juhtub siis, kui säilitada teatud väärikus ka selles kohutavas olukorras ning inimestele nende vabadused ja väärikus alles jätta.
Muidugi ei ole praegu, keset talve, veel sugugi õige aeg öelda, kuhu see kõik välja viib.
Viimasel ajal oled külastanud Soomet ja Rootsit tööasjus suisa mitu korda. Kuidas nendes riikides meeleolu on võrreldes praeguse Eestiga? Kuidas tundub, kas Rootsi talitas oma leebete piirangutega õigesti või panid nad täiesti mööda?
Rootsis elatakse peaaegu nagu vanasti ja omal kombel on see vaimselt väga tervendav. Kohvikud on lahti, restoranid on lahti, riigipiirid on lahti (erinevalt Soomest, kes on Euroopa Liidu vaba liikumise põhimõtetele külmalt selja pööranud), plakatid Stockholmi linnatänavail ei kõnele ainult koroonaohust, vaid võitlevad taas ka sotsiaalse ebaõigluse, loomade väärkohtlemise ja muu taolise vastu. Üksteisega hoitakse distantsi, kuid samas isegi metroos ei kanna peaaegu mitte keegi maski, kuigi inimestel soovitatakse seda teha, võib-olla igal kahekümnendal on see ees. Ma ise muide kandsin metroos alati maski, sest usun, et maskist teatud kasu on, kuid möödujad vaatasid mind kohati sellise veidi kaastundliku pilguga.
Üldiselt usun, et Rootsi on talitanud pigem õigesti. Ühiskonda ei ole käristatud tohutuid auke ning nende nakatumisnäitajad ei ole Euroopa halvimad, suremus oli viimastel andmetel umbes kolm korda madalam kui Poolas, kus on reegleid nii palju, et isegi hotelli lubatakse ööbima vaid tohutu bürokraatliku protsessi kaudu. Eks veidi oli alati hirmus näha, kui keegi 90-aastane valgete juustega inimene oma kõndimisraamiga tänaval kakerdas, kuid samas on see ju tema elu. Ta tahtis veel kuhugi minna, kedagi näha, kellegagi kohtuda. Ta sai oma nagunii viimaseid eluaastaid veeta nii, nagu soovis, erinevalt paljudest riikidest, kus regulatsioonid on muutnud selle võimatuks.
Kümne palli skaalal – kümme oleks „kohutavalt“ ja üks oleks „üldse mitte“ – kui palju sa seoses selle viirusega oma tervise pärast kardad? Kas tööreiside ajal tunned ennast olevat suuremas ohus?
Olen hüpohondrik või olen seda vähemasti olnud suure osa oma elust, eriti selles osas, kus oli eriti palju, mida kaotada. Eks püüan end ja ümbritsevaid inimesi hoida erinevate vahenditega. Reisiapteek kaalub umbes kilo ja olen üsna huvitatud kõigest sellest, millel võib mõningail andmeil olla teatud mõju selle viiruse eemal hoidmisel (alustades D- ja C-vitamiinist ning lõpetades tsingi ja india kibelillega). Samas teatud fatalism aitab hoida hingelist tasakaalu, muidu on lihtne täiesti katki minna.
Kuidas suhtud huvireisimisse epideemia ajal?
Mis on huvireisimine? Kõigil, kes reisivad, on see miskit pidi vajadus. Osale on see elatusallikas, teistele on elatusallikaks reisivate inimeste teenindamine. Samas on selge, et nii on see ajast aega olnud, et koos inimestega liiguvad haigused, kuid liigub ka raha, liiguvad ideed ja võimalused.
Kõikidel internetikommentaatoritel on mingisugune lahendus, kuidas kogu maailm peaks selles olukorras käituma, et asjad jälle korda saaks ning saaks rahulikult reisida ja ennast inimesena tunda. Kas sinul on samuti mõni lahendus välja pakkuda?
Mu meelest alguses kõneldi sellest, et tuleb hoida tervishoiusüsteemi ülekuumenemise eest. Võiks siis juurde ehitada mõne haigla ja koolitada lisapersonali. Pole väga kuulnud, et neid haiglaid üleliia palju ehitatud oleks. Pigem on koroonaga võitlemine muutunud poliitikutele ja bürokraatidele rohkem nagu spordialaks, kus saab end inimkäitumist muutvate reeglite jõulise juurutamisega teostada. No checks, no balances. Raha teatud tasanditel justkui ei loeta üldse, sellal kui paljud on kaotanud sissetuleku ja neil ei ole enam suurt midagi hinge taga. Ja see on kohutav.
Kui kirjutad järgmise raamatu – ja ma ei kahtle sekundikski, et kirjutad! –, siis kas žanriks saab reisiraamat või midagi muud?
Ma pole kunagi tahtnud kirjutada otseselt reisiraamatuid, kuigi näiteks „Eesti maja“ nii defineeriti ja võib-olla ka „Õhus“ on saanud mõnes raamatupoes sama määratluse. Seega ma olen veidi oma renomee vang. Tahaks kirjutada reisiraamatu, mis viib väga kaugele, aga siiski mitte krahvkonna piiridest ära, nagu öeldakse „Maailma mõõtmises“ ehk teoses, mis mulle väga armas on.
Tekst: Rene Satsi
Foto: Krister Kivi