Mis toimub koroonaaegses Algarves, Euroopa turistide Mekas? Mele Pesti reisis novembris Portugali ja peatus pikemalt just selles piirkonnas.
Novembri teine pool 2020. Faro lennujaam Portugali lõunarannikul, värav Algarvesse, ühte Euroopa populaarsemasse turismipiirkonda. Kell on neli pärastlõunal ja lennujaama kõrge ruumikas aatrium, kus tavaliselt tungleb tuhandeid rändureid, on hüljatud. Siin on vaikne kui katakombis. Pilk saabuvate ja lahkuvate lendude tabloole reedab tühjuse põhjuse: Ryanairi lend Berliini kell 18.00 ja... ongi tänaseks kõik.
Samasugune apokalüptiline meeleolu ilmneb ka maanteel A2, mis ühendab lõunaranniku linna Albufeirat pealinna Lissaboniga. Kolmetunnise sõidu vältel võib sel kuuerealisel täiuslikult siledal kiirteel kohata paari veoautot, mis veavad usinalt kaupa pealinna või sealt ära; vahel harva möödub kummide vingudes mõni üksildane ohtralt kiirust ületav sõiduauto. Ja taas vaikus. Üksiku motomatkaja meeli ülendavad vaid perifeerses nägemisulatuses mööda vupsavad maalilised oliivisalud.
Tõsi, see kiirtee ei ole kunagi hiilanud rahvarohkusega. Siin küsitakse kõrget tollimaksu, mida portugallane eelistab mitte maksta. Valida on kolme-nelja paralleelse eri tasemel tee vahel, mis lubavad sihtpunkti veereda odavamalt või tasuta. Need tuhanded lisakilomeetrid asfalti said siia toodud 1986. aastal toimunud Euroopa Liiduga liitumise uimas, mil taristusse tehti ohtralt hiigelinvesteeringuid. Nüüd võiks kutsuda Cristopher Nolani siia järgmist filmi tegema, läbirääkimisi teede sulgemiseks pole vajagi.
Portugal sõltub turismist
Olen lennanud oma konkurentsitule lemmikmaale Euroopas mitte ainult päikest otsima, vaid ka kirjutama Saksa meediasse lugu turismitööstuse olukorrast koroona-ikalduse tingimustes. Tean, et Portugal on üks neid riike, mille majandus sõltub enim turismist. Ametlikult moodustab see 16,5% riigi SKT-st, aga kui hõlmata statistikasse ka restoranid ja poed, kus turistid ostelda armastavad, siis on selge, et turism on selle kauni ja võrdlemisi sooja kliimaga riigi elu üks alustala.
Ja mõni ime ka: Portugal on imeilus ja tugeva eripäraga maa, mida ka turismitööstus pole suutnud veel ühetaoliseks vormida. Hingetuid rannakuurorte küll on, aga siiski vähe, kordi vähem kui naaberriigi Hispaania rannikul. Portugalis võib käia palju kordi ning ikka ja jälle avastada täiesti uusi nurgataguseid, mille võiks otsekohe uueks turismiobjektiks arendada, kui ainult raatsiks.
Lõunaranniku lõputud rannad, mis püsivad eestlase jaoks detsembrini, vapramatele aasta ringi mõnuga ujutavana. Maalilised külad, kus aeg oleks justkui aastatuhandeks peatunud: musta riietatud senhora pakub rändurile ikka eelroaks tühiste krosside eest sopa de legumes’t – üle Portugali levinud iseloomulikku rohelist juurviljasuppi – ja valab siis lihtsa puhta maitsega kalaroa kõrvale välja karahvini majaveini, mis on raudselt väga hea kvaliteediga, sest vastasel juhul kaoks see trahter üsna kiirelt konkurentsist. Ja lisaks loodusele ning küladele ka kaks suurimat linna: pealinn Lisboa ja põhja keskus Porto, mis justkui püüaks üksteist dramaatilise ilu, azulejo’dega kaetud majarivide ning järskudelt küngastelt linnale ja Tejo või Douro jõele avanevate vaadetega üle trumbata.
Novembris 2020 kuulutas World Travel Awards Portugali tänu kogu sellele ilule, aga ka oskuslikule teenusepakkumisele juba neljandat aastat järjest Euroopa parimaks turismisihtkohaks. Sedakorda pigem teoreetiliselt, sest turiste ju ei ole. Kirjutamata jääb ka mu planeeritud andmeterohke lugu Portugali turismi seisust ja kaotatud miljonitest, sest ka näitajaid ei ole. Uurin vaid välja, et kui aprillis 2019 veedeti Portugali hotellides ja külaliskorterites 1,4 miljonit ööd, siis aasta hiljem oli see arv kukkunud üle saja korra. Portugali turismiametnikud keelduvad jonnaka järjekindlusega mu täpsematele päringutele vastamast, viidates ülekoormusele, sest kogu maailma meedia pommitavat neid sarnaste küsimustega.
Statistika asemel saadavad bürokraadid mulle ikka ja jälle hoopis mõistatuslike pealkirjadega klippe: „Can’t Skip Hope“ (’Ei saa lootusest loobuda’), „Can’t Skip Opening“ (’Ei saa avamisest loobuda’) ja „Tu Podes“ (’Sa võid’). Need on Portugali turismiameti tehtud või tellitud kaunid promovideod, mis ühtaegu võrgutavad ja lükkavad eemale. Eks vaadake ise.
Lootusest mitte loobumise videos näeb enim sähvatusi maa võrratust visuaalist, taustaks sotsiaalse distantseerumise poeetiline ülistus. „On aeg peatuda, aeg hoolitseda üksteise eest distantsilt“, „aeg välja lülituda, et edasi liikuda“, „me oleme tugevamad koos, aga eraldi oleme paremini ühendatud kui varem“. Klipp algab teavitusega, et kogu materjal on filmitud siis, kui veel tohtis õues käia ja et tekst on peale loetud nutitelefoniga kodust.
„Sa võid“ on mälestus septembri lõpust, mil Portugali turismijuhid üritasid lörri läinud aastat päästa siseturismi kampaaniaga. Hüüdlausega „Tu Podes – Visita Muito Por Pouco“ (’Sa võid – külasta paljut vähese eest’) kutsuti portugallasi ajal, mil välisreisid muutusid taas ebasoovitatavaks, taasavastama oma kodumaad, „parimat sihtkohta maailmas“. Detsembrini plaanitud päästekava raames toodi turismiarendajatele appi valitsuse abimeetmed, mille käigus pakuti portugallastele kuni 50% allahindlusi hotellides, restoranides, muuseumites ja rongides. Klipis kõnnivad välismaised lauljad Londoni ja Pariisi tänavatel, hääldades püüdlikult portugalikeelset versiooni laulust „Only You“, vihjates, et kui nemad ise hetkel imelisse Portugali ei saa, siis teie, kohalikud, olete ainsad privilegeeritud – nii et nautige!
Novembrikuuks oli sellelgi eriõigusel kriips peal. Portugali pandeemianäitajate üldarv oli nii kõrgeks tõusnud, et enam ei soositud ka riigisisest reisimist. Algarve valgus tühjaks, sest kui pole ei turiste ega hooajalist tööjõudu, siis on siin väga rahulik. Ühtlasi hakkasid hõredas kandis haigusnäitajad langema. Nii saigi juhtuda, et lennujaamast seitsmeminutise autosõidu kaugusel kaunis Faro vanalinnas hotelli astudes ütles sõbralik maskis vanahärra vastuvõtuletis: „Ärge muretsege. Meie linnas on hetkel seitse positiivset ja me teame, kus nad elavad. Õues nad üldiselt ei käi.“
Mõningase üllatusena selgub, et vähemalt lõunaportugallased on tõhusad reeglite järgijad. Kuna mu nädalane Portugalis viibimine langeb kahenädalasse riiklikku eriolukorda, siis on reeglid rangemad kui muidu. Faro vanalinna käänulistel kitsastel munakivitänavatel üles vuntsimata ajalooliste kaunitaride vahel jalutades tabab lahmakate avenüüde ja laiade kõnniteedega Berliinist saabunut heldimuse ja klaustrofoobia segune tundelaam. Õhtusel ajal liigub siin saja meetri peale ehk üks jalakäija, kes üksildusest hoolimata kannab tingimata maski, nagu valitsuse juhtnöör ette näeb. Taipan, et nii sakslast kui ka eestlast on üksi õues maskikandmise kohustusest säästnud meie kultuuridele omane usk värske õhu ülimuslikkusesse.
Koroonagurmee Portugali stiilis
Eriolukord Portugali moodi tähendab, et restoranid ja muu avalik elu peavad sulguma kell kümme õhtul. Oh seda häda ja õnnetust! Kes siis selleks ajaks söödud ja arve makstud saab ning koju jõuab, muretseb portugallane. Meenub, et ega enne seitset õhtul kokad siin tööle tulegi. Kannatame seitsmeni ja leiame siis Faro veepiirilt Columbuse üle-ookeani-reisi au sees hoidva petiscaria Santa Maria. Kai pealt vaadates paistab traditsiooniline sinivalgetes toonides lihtne sadamakõrts, hea koht, kus portugali kalarohket kööki taasavastada.
Sees aga ootab puhas gurmee! Meenub, et viisteist aastat tagasi, kui esimest korda aasta Portugalis elasin, virisesid Põhja-Euroopa gurmaanid, et siinne köök tüütavat neid kiirelt: puhas kala, puhas liha, selged maitsed, ei mingeid finesse ja nüansse – igaaav! Mäletan ka oma reaktsiooni: kuidas saaks küll tüdineda kõigist neist imeheadest värsketest ookeanikaladest, mida näiteks Bolhão turul Portos või suvalises Lissaboni tänavakohvikus või igas rannakülas üle riigi tühise hinnaga pakutakse!
Paistab, et ajad on muutunud, kui esimene hämarast leitud sadamakõrts pakub midagi nii hõrku ja uudset. Portugali rahvusroog bacalhau a bras, kus üksteist leiavad muistsete meremeeste näljapeletaja soolatursk, kartul, muna ja oliivid, on tavaliselt mõnevõrra robustne roog: rasvane ja soolane, sest ka ööpäevane leotamine ei tee sest tursast enam värsket merelooma. Santa Maria peened kokapoisid on aga oma bacalhau’st meelitanud välja õrna nüansseeritud imeroa. Kerge roheline õrna mulliga vinho verde kõrvale ja ongi jälle tõestatud – portugallased juba tunnevad elamise kunsti, olgu siis eriolukord või mitte.
Põhifookuses Algarve
Nädal Portugalis möödub kui lennates. Sotsiaalse distantsi hoidmine ei ole keerukas, rahvast on vähe ja hoitakse vahet. Välja arvatud see üks laiendatud perekond Santa Maria naaberlauas, mille kolm põlvkonda üle pika aja taaskohtudes üksteist põhjalikult põsemusitavad. Tavaajal reisimisega võrreldes erineb see, et valime sõiduvahendiks rendiauto. Igal muul ajal tuhiseks mööda Portugali kindlasti rongiga, sest see on võrratult toredam kui auto ja maastikud enamasti kaunimad kui kiirtee kõrval.
Erinev on ka see, et sedakorda hoiame suurlinnadest kõrvale. Südames pistab korra valusalt, kui mööda 12 kilomeetri pikkust Vasco da Gama silda sõites Lissaboni siluett Tejo jõe kaldal päikese käes täies ilus vastu sirab. Üks lemmiklinn, kus 15 aastat tagasi ülikooliaasta veetsin, jääb seekord lähemalt tervitamata. Täpselt kümme aastat hiljem elasin aasta Portos. Aadress oli kahes linnas muide juhtumisi täpselt sama: Fernão de Magalhãesi tänav, maja number 7. Normaalne lugu, kui juba on tuldud selle mehe kodumaale, kes täpselt 500 aastat varem esimesena maakerale korraliku tiiru peale seilas.
Porto jääb seekord samuti vahele. Portugalis lõi pandeemia miskipärast kõige hullemini just põhjaosas. Nii ei teki kiusatustki külastada riigi ehk kõige maalilisemat osa, igiehedat Põhja-Portugali, kus mäed, künkad ja viinamarjaväljad, iidvanad kindluskülad ja mandlipuudega ääristatud Douro jõgi kutsuvad Euroopa kõige kaunimatele matkaradadele.
Nii jääbki sedakorda fookusesse Algarve. See on piirkond, kuhu seni olin põiganud vaid lühikeste sutsudena: näiteks ujuma, sest siin on tõesti tunduvalt soojem vesi kui „nurga taga“ Portugali läänekaldal. Vähem turistlikest kantidest sai kunagi kohalike soovitusel hulgutud lõunaranniku servades. Sagrese kandi dramaatiliste kõrgete kaljudega rannikul, São Vicente majaka ümbruses, kus Euraasia kontinendi edelanurk nagu lõigatult lõppeb, andes teed lõputuna näivale Atlandi ookeanile, mille teist serva Portugalist ikka näha on ihatud. Ja teises servas, Hispaania külje all Taviras, mõnusa vaibiga surfarite paradiisis.
Sedakorda liigume üsna plaanivabalt. Teeme spontaanseid peatusi külades, kus mõne kõrgema künka otsas paistab vallutama kutsuv kindlus või kus kaart lubab vana majakat. Mõlemaga paneme sada protsenti täppi: järjest satume küladesse, mis kauniduse ja ehedusega jalust niidavad. Lisandub kolmas kriteerium peatuspaiga valimiseks: kui koha nimi algab silbiga Al-, siis on tõenäoliselt tegemist mauride ajastu asulaga ja ajaloo ilu on garanteeritud.
Peatume pikemalt ühes turismitalus Algarve ja Alentejo maakondade piiril. Paljud, kes on Portugaliga pikaajalises suhtes, hindavad just Alentejot kõrgelt. Siin on palju kogukondi, ka välismaalasi, kes proovivad uut lihtsamat looduslähedasemat elu üles ehitada. Meiegi perenaine on hollandlanna, kes pidanud siin eraldatud maanurgas majutust juba üle kümne aasta. Külaliskorteris ootab diivanil peesitav tähelepanu ihkav ruuge kõuts, hommikul piiluvad aknast sisse kolm uudishimulikku eeslit. Orupõhja ja künkanõlvade kohale siia-sinna ehitatud puust jooga-põrandad on praegu tühjad, ootavad paremaid aegu.
Portugal hoiab ränduri meelerahu. Olgu poliitkriis, majanduskrahh või kasvõi epideemia, Portugali küla elab edasi, kõigi oma maitsete, vaadete ja fatalismi kalduvate elanikega.
***
Artikli aluseks olnud reis toimus novembris, kui pandeemia oli Portugalis kohati kontrolli all. Veebruari alguseks on olukord väga erinev, Portugal on Euroopas üks kõige hullemas seisus riikidest ja sulges oma piirid.
Tekst ja foto: Mele Pesti