Loodetavasti aitab COVID-19 vaktsiinide laialdane kasutuselevõtt ka reisisektoris piirangud kaotada või vähemalt neid tuntavalt leevendada. Uurime Regionaalhaigla nakkushaiguste arstilt dr Mait Altmetsalt, milliseid eri vaktsiine on välja töötatud ja kas kiirelt turule toodud vaktsiin kätkeb endas ka ohte.
Tegelikult on olemas väga palju eri vaktsiine. Mis neid eristab? Millised on eri vaktsiinide tugevused ja nõrkused?
Tõesti, Eestisse on jõudnud Pfizeri ja Moderna vaktsiinid, aga üle maailma on arenduses ligi 200 vaktsiini. Kasutusel on näiteks gripivaktsiiniga sarnanevad klassikalised lahendused, kus on tegu koekultuuril paljundatud inaktiveeritud viirusega. Veel on arenduses elusnõrgestatud viirustel põhinevad vaktsiinid ja uued tehnoloogiad, millega tagatakse organismi immuunvastus mRNA viimisel organismi. Samuti DNA-l ja vektoritel põhinevad vaktsiinid, kus teise viiruse külge on poogitud koroonaviiruse osa, mille vastu tahame immuunvastust tekitada. Ehk vaktsiine on tõesti palju ja erinevaid, kuid meile kõige kättesaadavamad on mRNA-l põhinevad vaktsiinid ning vektoritel põhinev AstraZeneca ja Oxfordi Ülikooli poolt välja töötatud vaktsiin.
Erinevalt varasemast vaktsiini väljatöötamise protsessist on koroonaviiruse vaktsiini turule jõudmiseks kulunud väga lühike aeg ning see kutsub inimestes esile kõhkluseid, kas nii kiirelt valmis saadud vaktsiin on ikka ohutu. Kas mitmekordse kiirusega väljatöötatud tehnoloogiad kätkevad endas ka ohte?
Siin on mitu aspekti. Esiteks on praegusesse vaktsiiniarendusse paigutatud meeletu rahasumma ja teiseks on inimtundide hulk samaväärne mõne teise vaktsiini mitme aasta tööga. Meeskonnad on suuremad ja samuti on regulaatorid, eri riikide ravimiametid, kiirendanud oma protsesse. Samas ei tehta ohutuse koha pealt järeleandmisi.
Kliinilistele uuringutele on leitud palju inimesi, sest suur osa on ka ise huvitatud vaktsiini saamisest. Kõik need faktorid on protsessi kiirendanud ning ma ei näe selles probleemi. Kindlust peaks lisama ka see, et ehkki osa vaktsiine on jõudnud Suurbritannias ja USA-s turule, ei tähenda see nende jälgimise lõppemist. Pfizer on öelnud, et nende turul oleva toote järelevalve kestab vähemalt kaks aastat ehk ohutusinfot kogutakse jätkuvalt. Kui ilmneb probleeme, siis kindlasti ka reageeritakse.
On inimlik mõelda, et las teised vaktsineerivad end esimesena ja kui nendega midagi ei juhtu, siis lasen ka mina end vaktsineerida.
Eks see ole tõesti inimlik mõtteviis, ehkki sõltub indiviidist. Haiglas on ikkagi palju töötajaid, kes on valmis esimeses järgus vaktsiini saama, sama näitavad ka riigi tasandil tehtud uuringud. Kõhklusi ehk on, kuid Suurbritannia ja Ühendriikide kogemus on näidanud, et huvi on päris suur. Kui esmased edukad vaktsineerimised on seljataga, siis soovijate hulk kindlasti kasvab.
Maailmas on juba mõnda aega inimesi vaktsineeritud. Kas nende näitel on ka õppetunde, mida meie saaksime rakendada?
Kui räägime mRNA-l põhinevast vaktsiinist, siis ühes uuringurühmas oli 40 000 inimest ja teises 30 000 ning sealt saadi mitu õppetundi, millele praktika annab kindlasti veel infot juurde. Näiteks hüper-allergilistel inimestel võib olla suurem tõenäosus anafülaksia tekkeks. See tuleks inimesega enne vaktsineerimist läbi arutada. Esmases järgus võiksid sellised inimesed vaktsineerimise tagaplaanile jätta. Suuremaid tagasilööke aga minu teada veel esinenud ei ole.
Kas lisaks allergikutele on veel rühmi, kellel on vastunäidustusi?
Hinnang põhineb eelkõige olemasoleval informatsioonil. Kuna vaktsiini on uuritud üle 16-aastastel, siis on kõrvale jäänud lapsed. Aga seisukohta on juba muudetud rasedate suhtes, praeguse seisuga võib ka imetavaid emasid ja rasedaid nende soovil vaktsineerida, kui see on riski ja kasu hindamisel põhjendatud. Teiste puhul kitsamaid piiranguid kehtestatud ei ole, kuid iga vaktsineerimisega on vajalik hinnata riskikasu. See jääbki patsiendi ja arsti vahelisele suhtlemisele. Kindlat suunist mina anda ei oska.
Kui võrrelda COVID-isse nakatumise tagajärgi vaktsiini kõrvaltoimetega, siis kuidas on mõttekam riskianalüüsi teha?
Hea oleks teada, millised on vaktsiini põhilised kõrvaltoimed. mRNA-l põhinevad vaktsiinid võivad valdaval osal inimestest tekitada väsimust, peavalu ja süstlakoha valulikkust. Kui mõelda, siis ei erine see teistest kasutusel olevatest vaktsiinidest. COVID-infektsiooni ma ise õnneks põdenud pole, kuid teiste kogemus näitab, et kurdetakse nädalaid vältavat väsimust, jõuetustunnet, kõrget palavikku (üle 39 °C). Need nähud ei kesta mitte päevi, nagu vaktsiini kõrvaltoimed, vaid lausa nädalaid. Siin oskab vast igaüks oma järelduse teha, kumba on lihtsam taluda.
Selles küsimuses on just noored inimesed avaldanud arvamust, et kuna COVID-i sümptomid on neil üldjuhul kergemad, siis on just hirm vaktsiini kõrvaltoimete suhtes suurem. Samas eakamatel inimestel on oht COVID-it raskemalt põdeda ja vaktsiini kõrvaltoimeid nii väga ei kardeta. Kas võib järeldada, et eakamaid inimesi oleks mõistlikum enne vaktsineerida?
Mõnes mõttes on see õige järeldus, sest haiglasse kipuvad sattuma ikkagi vanemad inimesed, üle 60-aastased. Nende vaktsineerimine võiks olla esmane valik tervishoiu- ja eesliinitöötajate järel. Teisalt tuleb arvesse võtta seda, et põhiline viiruse edasilevitajate rühm on noored inimesed ja nii tundub nende esmane vaktsineerimine mõistlikum. Seni kuni vaktsiini on turul vähe ja kõik soovijad seda niikuinii ei saa, jagatakse vaktsiini esmalt tervishoiutöötajatele ja seejärel riskirühmadele. Seda riik ka oma vaktsineerimisplaanis ette näeb.
Kas kahest vaktsiinidoosist piisab, et immuunsus tagada või peab end mõne aja pärast uuesti vaktsineerima?
Sellele ma hetkel vastata ei oska, sest keegi ei tea täpset vastust. Me ei tea, mis on haiguse enda läbipõdemisimmuunsus, kas see tagab kaitse ja kui pikaks ajaks. Uuringud on näidanud, et poole aasta jooksul on uuesti nakatumine vähetõenäoline. Mida rohkem inimesi vaktsiini saab, seda rohkem on ka kogemust ja seda täpsemad on vastused. Eeldatavasti võib vaktsineerimine tähendada seda, et vaktsiini saanu ei pea jääma karantiini, kui puutub kokku nakatunuga. Kui tal aga siiski tekib haigus, siis ei vabasta vaktsiin isolatsioonist, sest vaktsiin pole 100% efektiivne ja risk jääb.
Seega vaktsiini näol on tegemist vahendiga viiruse vastu võitlemises, nagu mask, kindad ja kaitseülikond.
Vaktsiin pole imeravim ei tervishoiu ega elanikkonna kontekstis. Vaktsiin ei annulleeri sotsiaalse distantseerumise ja maskikandmise kohustust. Edasikandumise vähendamiseks peab olema piisaval hulgal inimestel vaktsiin saadud.
Loodetavasti suveks on käes olukord, kus vähemalt soovijad on positiivse stsenaariumi järgi saanud vaktsiini kätte. Palju on räägitud karjaimmuunsusest. Kui suur hulk elanikkonnast peab olema vaktsineeritud, et viirusest n-ö lahti saada?
Reegel kipub 75–80% juurde jääma. Siis on valdaval osal immuunsus olemas ja viiruse ülekandumise võimalus palju väiksem. Seda näitab meile kogemus teiste vaktsiinidega, mis on Eestis häid tulemusi andnud. Üle 90% lastest on saanud kalendervaktsiinid tehtud ning tänu sellele on ära hoitud suuremad haiguspuhangud. Praegune eesmärk võiks olla vähemalt riskirühmades 75–80% vaktsineerida.
Kui näiteks turule jõudev Pfizeri vaktsiin ei ole piisavalt efektiivne, siis kas inimene võib vaktsiini vahetada?
Siin on oluline teada, millise tehnoloogia vaktsiinidega tegemist on. mRNA-l põhinevate vaktsiinide puhul on paigas reegel, et kui on alustatud ühe vaktsiinitootja doosiga, siis tuleb sellega vaktsineerimine ka lõpule viia. Pfizerit ja Modernat omavahel segada ei saa. Kui aasta pärast on vaja uusi doose, siis kas võib jätkata erineva tootjaga? Sellele ei ole ma pädev vastama. Võib ka olla, et praegu turule jõudnud mRNA vaktsiinid on kahe aasta pärast asendatud millegi tõhusamaga. Kõik areneb nii kiirelt, et ma ei julge lubadusi anda.
Võiks eeldada, et kõige efektiivsem on elusnõrgestatud vaktsiin, kuid tal on ka palju kõrvaltoimeid. Vahest poole aasta pärast oskan täpsemalt vastata.
Hiina ja Vene vaktsiinidest räägitakse kergelt iroonilises võtmes. Ometi on neid juba mõnda aega kasutatud. Kas sealt on saadud ka vajalikke õppetunde ja kogemusi?
Probleem pole mitte selles, et vaktsiin ei tööta, vaid nad pole jaganud piisavalt andmeid Euroopa ja Ühendriikide regulaatoritega. Hiina vaktsiini kohta tean, et see on Ühendemiraatides kasutusele võetud, ning venelastel on vaktsiini edasiarendusel koostöö AstraZeneca ja Oxfordi Ülikooliga. Ilmselt annab koostöö paremaid tulemusi ja kui andmed avalikustatakse, saame ka meie rohkem öelda.
Kindlasti ei saa öelda, et Vene ja Hiina vaktsiinidest pole mingit abi, et need ei tööta. Pigem peaksime mõtlema sellele, et kui tahame pandeemiast jagu saada, peame tervet maailma vaktsineerima ja arengumaadele piisavas koguses vaktsiini tootmiseks võime vaadata Hiina ja Venemaa poole. Kui skeem näeb ette, et igale inimesele on vaja kaks doosi, siis oleks meil tarvis 16 miljardit vaktsiinidoosi. Seda aga turul hetkel ei ole ja valdav enamik toodetud vaktsiinist läheb USA ja Euroopa turule. Nii me aga pandeemiat kontrolli alla ei saa.
Allikas: Regionaalhaigla „Tervisepooltund“