Meie matused
Paljudes kultuurides võtavad just matused lühidalt kokku kogu inimese elu, tema olulisimad püüdlused ja tõekspidamised. Matusekommete kaudu saame me kontsentreeritult teada selle kultuuri väärtussüsteemi ja usundiloo põhijooned.
Matusekombestik on unifitseeritud maailmas tänapäevalgi kirju. Ühel pool on näiteks imelihtne urnimatus või tuha puistamine merre ning teisel pool pompoossed graniidist hauamonumendid, mis kujutavad hukkunud peremeest koos viimase mudeli Mercedese ja hundikoeraga.
Elus on ka palju traditsioonilisi matmisviise.
Tiibetis ja Bhutanis leiame endiselt taevamatust, kunagist zoroastristide tava jätta surnukeha lindudele süüa. Himaalajas võib veel kohata ka jõematust. Aga need matusetüübid on kadunud lamaismi teistel levikualadel, kus neid kunagi kasutati – Mongoolias ja Burjaatias.
Enamik budiste ja hinduiste ja järjest enam ka kristlasi tuhastavad oma lahkunuid. Juba neoliitikumi ajast pärit savipotte inimese tuhaga on leitud mitmelt poolt Euroopas. Aastail 1400 e.m.a kuni 200 m.a.j oli kremeerimine valdav matmisviis ka Lääne tsivilisatsiooni hällis, Rooma ülikute juures. ka muistsed eestlased tuhastasid enne ristiusu tulekut oma surnud. Juudid ja varakristlased keelasid surnukeha põletamise, sest see oleks justkui jumala kätetöö hävitamine.
Palsameerimine arvatakse pärit olevat egiptlastelt, kes kasutasid seda juba 6000 aastat tagasi ja kelle muumiad on maailmakuulsad. Aga palsameerimine oli laialt levinud ka kolumbuse-eelsetes Kesk- ja Lõuna-Ameerika kultuurides. Mumifitseerimisega valmistati keha ette surmajärgseks eluks. Ka tänapäevased muumiad (Lenin, Ho-Chi-Minh, Mao) lootsid palsameerimise kaudu pärida igavest elu.
Lääne kultuuris ongi matmise üks eesmärke olnud unustusse langemise vältimine. Esimene uhke matusemaja ehk mausoleum on teada antiikmaailmast – kuningas Mausoluse viimset puhkepaika loeti viiendaks maailmaimeks ja see andis termini kõigile järgnevatele mausoleumidele.
Järgmiseks märkimisväärseks mausoleumiks sai imperaator Hadrianuse hauale ehitatud hoone Roomas, seal kasvas neid peagi nagu seeni pärast vihma.
Varases islamis oli hauakomplekside ehitamine keelatud. Prohvet Muhamed oli surnute igasuguse tähelepanuväärsete haudadega mälestamise vastu. Aga seda reeglit rikuti peagi ning vastu Muhamedi tahtmist tähistati ka tema enda haud Medinas kuppelvõlviga. Ka kaliife maeti esialgu tagasihoidlikult, ametlikult ei soositud isegi haudade külastamist. Islamimaailma esimene mausoleum ehitati 8. sajandil Umajaadi valitseja haua kohale ning järgmise sajandi lõpuks sai see tava ülikute hulgas valdavaks.
Islamiväed olid kunagi Viini väravate all. Viini matusemuuseum võtab praegu kokku Kesk- Euroopa matuste olulisema sisu – matustel peab kena välja nägema ja kõik tulevad vaatama, kui ilusti kallis kadunuke ikka mukitud on.
Seega on võimalusi oma maise teekonna väärikaks lõppvaatuseks tuhandeid ja ikka täitsa asjakohane on mõnikord mõelda, et kuidas need minu matused välja võiks näha.
Tiit Pruuli