Arhitekt Raul Vaiksoo on tõesti eriline mees. Erilised on tema projekteeritud majad, erilised on tema kirjutatud raamatud ja oma elus on ta teinud kümneid erilisi reise. Sel mehel pole juhiluba, televiisorit ega mobiiltelefoni, aga ta on oodatud külaline paljudes-paljudes lõbusates seltskondades. Tiit Pruuli püüab sest erilisest maailmast Vaiksoo 60. sünnipäeva eel aru saada.
Vaiksoo on Haapsalu poiss ja oma esimene reis on tal kenasti meeles. Raul oli siis umbes kolmeaastane, kas just saamas või veidi üle, kui sõideti emaga Tallinna, vist 1958. aastal. Linnast ei jäänud talle suurt muud meelde kui üks üleskaevatud tänav, kus tuli üle purde ronida – see oli vägev. Üle purde ronimisi on Raulil hilisemas elus ette tulnud korduvalt. Ja alla on ta kukkunud vaid ühe korra – Jägala elektrijaama trumlisse.
Eks me kõigi esimesed reisid ole enamasti tehtud vanemate ja vanavanemate käekõrval. Kuidas sul?
Mu isa oli pärit Narvast, seal käisime lapsepõlves. Isa oli mul Laskurkorpusega Luki all olnud ja seal ka relva ähvardusel kommunistiks hakanud. Noorem vend (minu onu) oli aga vabatahtlikuna Eesti Leegionis, kus samal rindejoonel ka langes.
Isa piinles terve elu, arvates, et tema vist oma venna teisel pool rindejoont maha lasigi. Isa oli kõrgetel parteilistel kohtadel, hiljem ajalehe toimetaja. Tegelikult oli ikka Eesti mees, mida mullegi salamahti seletas. Mõtlen sageli talle. Elada üle neljakümne ja saada aru, et kogu su senine elu ja ideed on valed. Eks ta siis kõvasti jooma hakkaski. Temast räägitakse Haapsalus legende. Kogu tema riigivastasusjuttudele vaatasid isegi Haapsalu tollased parteibossid läbi sõrmede. Oli ju ta nende kõigiga sõber, lisaks seltskonnahing ja nood päästsid teda ikka nii mõnestki üsna täbarast olukorrast. Kui ma pioneeriks astusin, teatas ta mulle: „Poiss, sa oled sita sisse astunud!“
Emaga sai noorukina käidud Peterhoffis, Viiburis, Kaliningradis, Krimmis jm.
Millal su iseseisvad reisid algasid?
Olin koolipoiss, vist kolmandas klassis, kui tulin Haapsalust üksi Tallinna − muuseumidesse ja loomaaeda. Orienteerusin siis kirikutornide järgi.
12-aastaselt sõitsin iseseisvalt Leningradi ema juurde, kes tollal seal töötas. Selle paari nädalaga tegin endale linna ja selle muuseumid metoodiliselt selgeks. Kui juba kolmas hommik vaevu vene keelt purssiv poisike Ermitaaži avamiseks kohal oli, lasi mutike mind piletita sisse. Paadunud muuseumidekülastaja olen tänini.
Olin 13, kui võtsime sõpradega jalgrattad ja kimasime kolmekesi Riiga. See oli juba päris tõsine reis, telgid kaasas ja puha. Järgmine suvi panime kadettidega (svertjahtidega) Matsalu lahte. Tagasituleku päeval tõusis torm, mis oli ilmselgelt meie väikeste paatide jaoks liiga tugev. Sealt mäletan esimest hirmu. Tükk aega siblisime rehvitud purjedega, enne kui vastu hämarat lahte varjule saime. 15-aastasena olin kuu aega mereklubi õppelaeval „Junga” jungaks. See oli väärt reis. Sõitsime Läänemere Riiast Viiburini läbi. Tegin läbi ka päris vägeva avameretormi.
Edasi tuli autostopp. Nõukogude ajal oli nii, et olid talongid, mille andsid autojuhile, kes sind edasi viis. Oli selline väike märkmik, kus olid kümne kilomeetri kaupa talongid sees − kui said sada kilomeetrit edasi, andsid sohvrile kümme sellist talongi. Seda soodustati riiklikult, sest ühistransport oli Venemaal ju väga vilets.
Minu esimene hääletamine oli vanema venna eeskujul 1969, tema sõitis „stopiga” palju, aga juba 1970 lõpetati see ära. Ja vist 1974 tuli seadus, et üldse ei tohi peale võtta või et kui võtad, siis autojuht vastutab, kui midagi juhtub. Asi läks karmimaks, aga Venemaal sellele ikka vilistati, seal võeti tunduvalt paremini peale kui Eestis. Ja kui palju oli hääletajaid, tohutult palju rohkem kui praegu. Sadu inimesi oli linnaservades ootamas.
Kus sa siis ära käisid?
Eestimaa hääletasin muidugi täiesti läbi, ka Läti, Leedu. Vist 1973 tegin pikema hääletamisreisi Krimmi. Kambas oli praegune Virumaa praost Peeter Kaldur. Temaga tegime ikka palju reise, meil oli isegi välja töötatud oma 101 võimalust, kuidas Venemaal ellu jääda. 100. võimalus oli kerjama minna ja 101. – vargile. Oeh! Ja eks olen ka need mõlemad suure näljaga läbi teinud. Muide, pikim ühe hääletuse ots oli Kalduriga 1974, kui Tartu alt Põlva teeristist hääletatud autoga otse Gruusiasse saime. Neli päeva sõitsime, ööbisime autokastis tee äärest korjatud heintes. Kaldur püüdis ju üle piiri N. Liidust putku panna, istus selle eest kinnigi. Teine kamraad oli hilisem politseiülem Märt Mikkov.
Enamasti ööbisime raudteejaamades. Kui neid polnud, siis heinakuhjades, lõkke ääres või tühjades majades. Aga ka paadi all, pööningutel, katlamajades jne. Oli ka komfort-olukordi suurema peoga (tihti aitas meid kohalike seas minu kitarrimäng ja laul). Venemaal polnud meil ju kopikatki raha. Korjasime pudeleid. Pudel maksis 12 kopikat. Sööklas maksis pool kalasuppi 7 kopikat ja leib oli laual tasuta. Ühe pudeli eest elasime mitu päeva ära. Aga eks võisime tollal ka päevi söömata olla.
1974 sõitsin kogu Venemaa läbi, sest ega ma siis Eestis olla saanudki.
Oota, teeme siin pausi − miks ei saanud Eestis olla?
Lõpetasin 1973 Nõo keskkooli, tahtsin minna lavakasse, aga sel aastal polnud vastuvõttu ja et sõjaväkke ei võetaks, läksin Tartu ülikooli geoloogiat õppima. Aga siis juhtus see jama, et registreerisin end Nõo ühiselamust välja ja enne kui jõudsin end Tartusse sisse registreerida, kaotasin kõik oma dokumendid ära. Ja mida tol ajal tähendas elada ilma dokumentideta ja ilma sissekirjutuseta…
Eks mul olid siis hirmus kiired ajad ka, vaja ju pidutseda, ringi sõita ja möllata, polnud aega bürokraatiaga tegeleda. Sain ühes Tartu ühikas partisanitseda ja mõtlesin, et tühja kah. Aga varsti hakkas ju sõjakomissariaat mind taga ajama, sest mul polnud nende registratuuris alalist elukohta kirjas. Siis hakkasid ka võmmid mind taga ajama. Läksin paragrahvi 201 primm alla – hulkurlus.
Lisaks see asi, et kõik mu riided sokkide, trakside ja kellarihmani välja olid sini-must-valged. Mingite pühade aegu värvisin padjapüüri sini-must-valgeks ja riputasin ühika aknast välja, siis läks madinaks ja siis hakkas ka KGB mu vastu huvi tundma. Olin üle riigi tagaotsitav ja pidin end varjama. Sügisel kooli enam minna ei saanud. Elasin Elvas, Leedus ja sõitsin mööda Venemaad, käisin Peeter Simmil Moskvas külas, mängisin Viiburis kõrtsibändis, lasin end Jerevanis paljaks varastada. Eestis otsiti mind Tartu ühikatest, ema juurest Pärnust ja isa juurest Haapsalust. Isa ja ema rääkisid, kuidas erariides mehed sisse tulid, nad ukse pealt kõrvale lükkasid ja tubadesse jooksid. Tartus Raekoja platsil astus mulle üks võõras naine juurde ja hoiatas: „Teie pildid on üleval, teie nägu on tuntud, sõitke siit ära!” Siis ma kesklinna ei julgenud enam üldse tulla.
Kaua see lõbu kestis?
Kinni kukkusin oktoobripühade ajal, 7. novembril 1974. Paraad käis Tartus ja mind konvoeeriti raudus kätega läbi linna.
Liikusin üldjuhul öösiti. Ühel ööl panime ühikas pidu, mõtlesin, et lähen hommikul rongi peale ja sõidan Elvasse pruudi juurde pakku. Rongis jäin aga tukkuma. Ärkasin Valgas üles, juba rahvas koguneb paraadiks. Ma võtsin järgmise rongi Tartu poole, et nüüd Elvas maha minna. Veidi enne Pukat tuli üks naisterahvas juurde ja ütles, et piletikontroll. Mina vabandasin, et näe jäin enne rongis tukkuma, sõitsin õigest peatusest mööda ja nüüd enam raha pole. Tema jube lahkelt, et nojah, mis teha, ja läks edasi. Siis vaatasin, et teistelt ta piletit ei küsi. Kahtlus puges hinge ja mõtlesin, et hüppan Pukas maha. Sel hetkel istusid kaks erariides meest mu kõrvale. Tuli Puka, ma tõusin püsti, aga mehed ütlesid: „No kuhu nüüd, pidite ju Elvasse sõitma, istuge-istuge, sõitke Elvasse.” Sain aru, et nüüd on jama. Elvas tõusin uuesti püsti, aga mehed ütlesid, et „Mis sa hakkad enam Elvaga jamama, sõidame kohe Tartu ära!”.
Tartus olid võmmid vastas, käed raudu. Viisid mind jaoskonda. Nägin, kuidas ülemus rahulolevalt mu nime tema ees oleval lehel nimekirjast maha tõmbas.
Siis pandi üks võmm ette, kaks taha ja viidi mind raudteemiilitsast kesklinna, pidime läbi punase paraadi trügima, juba tuttavad hõikasid: „Hei, Vaiksoo!”, siis jooksime miilitsatega läbi demonstratsiooni, nalja kui palju.
Siis olid reisimised mõneks ajaks reisitud?
Esmalt istusin, jah, eeluurimise all. Olin seal paar kuud. Lisaks hulkurlusele hakkas KGB minuga tegelema, see oli sandim lugu. Kaks korda tulid need mehed minu juurde vanglasse. Veeti eraldi kambrisse, punane „Romantik”-makk laua peal. „Oo, Vaiksoo, suitsu tahad. Pillimees ka oled?” Pani maki käima ja seal hakkas tulema: „Kas näeme kord veel kommunismi päikest…”, „Saa vabaks Eesti meri…” Vahepeal riigivastane loba.
Mees küsis: „Ilusti lauldakse, tunnete ära, kes laulab?” No mis siin tunda, see olin mina.
Muide, aastaid hiljem sain teada, kes meie olenguid Tiigi ühikas lindistas. See patt olevat meest nii palju piinanud, et tunnistas ühele mu sõbrale viinaklaasi taga oma teod üles.
1975. aasta algul sain välja. Süüdi mind ei mõistetudki. Nõo kooli direktor Kalju Aigro oli see, kes mu välja aitas, tal oli tohutult tutvusi. Käis mul vanglas külas ja ütles: „Mina oma poisse maha ei jäta!”
Lahti lastes öeldi, et olen vaba tingimusel, et lähen kohe sõjaväkke. Kästi sõita ema juurde Pärnusse, viidi bussijaama ära. No ma hüppasin poole tee peal bussist maha ja jõudsin Pärnu alles nädala pärast. Aga nüüd näide sellest, kui ligadi-logadi ikka nõukogude ajal asjad olid. Ema elas kortermajas ja ju oli ta korteril silm peal. Sain pool tundi seal olla, kui tormasid kaks vene meest sisse, surusid mind tuppa pikali. Nemad kriminaaljälitusest ja tulnud mind kinni võtma. Mu praegu 94-aastasel emal on sellest tänini šokk. Ma siis näitan oma Tartu vangimajast saadud dokumente, et mind on õigeks mõistetud. Sellest ei teadnud nemad midagi, olid üsna imestunud. Aga siis kamandasid, et kohe järgmine päev pean minema Pärnu sõjakomissariaati, muidu lähen armeest kõrvale hoidmise eest taas kinni.
Läksingi. Komissar oli lahe eesti mees. Ütles, et oli toimikust lugenud, et ma olevat igavene reisumees ja käinud Abhaasias eesti külades, aga temal sugulased seal, et kuidas seal elu on praegu. Siis teatas, et tead, sinu kohta on tulnud käsk saata nii kaugele, kui võimalik, ja ma mõtlesingi hea koha välja sulle – lähed Siberisse.
See oli tõesti hea koht, ilus koht, minu baaspolk oli Uuralite taga Lääne-Siberis Novogornõis. Selle kõrval oli täielikult salastatud ja kinnine nimeta linn keset Siberit. Linna kutsuti Sorokovka, sõnast sorok ehk 40. Selle numbri all oli ta nn salastatud linnade registris. Seal toimus 1957 suur tuumakatastroof. Me olime justkui selle linna valvajad oma torudeta tankidega.
See on siis koht, mis on saanud hüüdnime Uuralite Hiroshima. Anto Raukas on seda ajalehes KesKus kirjeldanud nii: „Olin 1957. aastal üliõpilasena praktikal Tšeljabinski oblastis, kui lähikonnas toimus meie planeedi kõigi aegade suurim tuumakatastroof, mis oma võimsuselt ületas paljukordselt Tšernobõli. Õhku lendas sõjatööstusele plutooniumit tootnud tuumarikastustehas Majak. Plahvatus oli nii võimas, et jaama 240 tonni kaalunud katus lendas minema nagu müts tuulise ilmaga. Katusetükke leiti kolme kilomeetri kauguselt. Ka praegu on radioaktiivne foon seal mitmekordselt lubatust kõrgem. Meie geoloogilise uurimisrühma radiomeetrid põrisesid nagu kuulipildujad, kuid ohust ei hoiatanud meid keegi.”
Mina olin seal 18 aastat hiljem.
Tollal teadsin uduste ja vasturääkivate juttude järgi, et vesi lasti kõrgemast järvistust õhkulennanud tuumakeskusele peale ja vesi sidus kiirituse ära. Praegu aga Google Mapi vaadates tundub, et tehase vare jäi hoopis järve pervele. Aga kes seda täpselt teab, sest järv on nüüdseks maa alla maetud. Seda tegid „smertelnikud” – surmale määratud vangid tankikujuliste kalluritega.
Kolm vene vennikest meil polgus tõmbasid nina umbe. Võtsid toruta tanki, ründasid külapoodi, võtsid kasti viina ja sõitsid otse läbi okastraattõkete järve juurde. Geigeri kiiritusloendur tanki küljes polnud nende jutu järgi hiljem mitte enam tiksunud, vaid lausa plagisenud. See tähendas surmavat kiiritust. Mehed, kes neid naasnutena nägid, rääkisid ka mulle edasi nende jutustatud imelugusid järve ilust ja jalgpallisuuruse mutantpeaga kaladest. Muide, see „meie” Karatšai surmajärv on tunnistatud maailma kümne ilusama järve hulka.
Mõne kuu pärast tuli teade, et mehikesed surid üksteise järel. See kõik toimus tollal vaid viie kilomeetri kaugusel minust! Ehkki kõik oli salastatud, teadsime häguselt, et asi on sant. Ohvitserkonnal, eks muidugi ka minul kui eristaatusega mehel olid pliiatsikujulised loendurid pidevalt taskus ja kiirituse tavafoon oli ka polgus üsna suur, kuid mitte otseselt eluohtlik. Nipp oli selles, et kiiritus on raske ja see seisis vee peal lohus, millele järv peale lasti. Eks tugevama ja „soodsa tuulega” siis puhus „veidi” ka meie peale. Meie loendurid tegid siis vastavat häält, mis tähendas, et jookse hoonesse! Kuna see toimus üsna korduvalt ja tüütas ära, siis ei viitsinudki ma hiljem, nagu ka enamik ohvitsere loendurit laadida. Seda kõike võeti rohkem nagu naljana. Ükski ohvitseridest ei uskunud ju sellesse, et nõukogude võim laseb inimestel niisama surra, arvati, et see kõik on ju vaid „õppus”, ning eks sellega leppisin minagi. Tavasõdurid, kellel loendureid polnud, ei teadnud sellest üldse midagi. Seega, „tasuta kiiritusravi” olen saanud piisavalt.
See, kui piiri peal ma tegelikult elasin, selgus mulle alles hiljuti, kui internetist tolle katastroofi kohta täpsemalt lugesin.
Siis oli see asi teil seal ikka tõsine.
Ei olnud tõsine. Me ei teadnud ju midagi. Relva ma peaaegu ei näinud, olin polgu kunstnik ja moosekant, tegin seal bändi, millega mööda Siberit ringi sõitsime. Sain ohvitseridega sõbraks kõige kõrgemal tasandil.
Sõjaväes käis mul külas minu vana reisikaaslane ja sõber Märt Mikkov, kes õppis siis alles TPI-s ja polnud veel politseiülem. Esitles end valvemeeskonnale mu vennana – ise karvane nagu vana saatan! Eks mind teadsid ju kõik ohvitserid, helistati ja... hipi Mikkov lastigi sisse. No tookord sai nalja ikka täiega. Pidasime pidu kohe mitu päeva. Sellist asja polnud väeosas veel nähtud. Triibulistes hipipükstes üdini juuksepuhmas „vend” Märt paneb minuga mööda sõjaväeosa ringi ja pildistab peaaegu et salastatud objekte, rahvas ümber uudistamas. Naised hiljem küsisid ehmunult: „Kas sa olid tõesti sama karvane?”
Üks oli selge − meie peod olid polgus paremad kui TPI ühikates. Venelased ikka oskavad pidu pidada! Minu klubi uks löödi üks öösi suurema kräu käigus valvekomandandi poolt maha. Meie hüppasime seltskonnaga aknast välja lumme. Karvane Mikkov koos GO-vägede seersandi Vaiksooga kuulutati tagaotsitavaks. Aga kust meid otsida? Mul oli polgus ju iga mats sõber. Urkaid kui palju. Nalja ja pidu nabani. Ja seda kõike vaid viie kilomeetri kaugusel salastatud tsoonist!
Tahaksid sinna tagasi minna?
Tahaksin, olen uurinud, see on nüüd muutunud poolkinniseks linnaks, aga välismaalane sinna ei saa.
Räägi ka oma muusikukarjäärist, tegid ju sõjaväeosas bändi.
Need olid vist kõige ilusamad aastad mu elust üldse. Bändiga tuuritasin ringi – rahvast pungil täis väikelinnade kultuurimajad ja külaklubid , minu hüüdnimi oli „Siberi biitel”. Konferansjee tutvustas mind kui „välismaalast”. See oli kohutav populaarsus, mind on kätel lavalt ära tassitud, lava lilli täis loobitud. Venemaal oli ju rokkmuusika praktiliselt tundmatu ja keelatud. Aga sõjavägi oli riik riigis, meil oli kama kõik, mina aga panin. Mängisin lugusid, mis Eestis bändi tehes olid meelde jäänud. Kui mõned sõnad meeles ei olnud, polnud vahet, seal ei osanud keegi ju ühtegi keelt. Tähtis oli rokk ja rütm. Bändis oli korralik trubamees, viiulimees, kes oskas hammastega mängida. Nii et šõu oli vägev. Tegime lugusid biitlitest Zeppelinini, sekka ka eesti ja üksikuid vene poplugusid. Mina mängisin kidraga loo ette ja orelimees pani noodid kirja. Kõik mehed peale minu olid ju muusikalise haridusega. Siberi ringkonna isetegevuskonkursi panin kinni. Pidi olema sõjaväeteemaline laul, võis laulda ka liiduvabariigi keeles, aga tõlge tuli anda. Ma laulsin siis akustilise kitarriga seda Joala lauldud biit-marssi: „Kui kohtan sind ma teel, on kurb mu meel, sa iialgi ei märka mind…” Tõlkeks kirjutasin „Kui kohtan sind ma teel, pikal sõjateel…”. No seda möllu!
Aga ikkagi tuli sul lõpuks sealt imelisest paradiisist lahkuda.
Jah, olin üks viimaseid oma aastakäigu mehi, kes ära tuli. Kuidagi ei tahtnud ära tulla, mul jäi ju sinna kaunitarist pruut Nataša maha. Demblitööks tegin enne lahkumist postkontori seinale õlivärvidega eesti idüllilise maastiku. Tegin selle Vassili Perovi maali „Jahimehed puhkavad” ainetel, aga jahipüsside asemel panin automaadid, meestele pilotkad pähe, polguülem käskis veel postilennuki ka juurde maalida. No oli see vast pilt! Ise veel mõtlesin, et äkki ei lasegi minema, aga ega nad vist sellest pilast aru saanud. Ma olin tolleks ajaks polgu kõigi tähtsamate ruumide suured seinad pannoosid täis maalinud. Kohal käis neid kaemas isegi tähtis kunstikomisjon Sverdlovskist.
Aga nii kui ma tagasi tulin, nii panime kohe Mikkoviga üle Kasahstani Kesk-Aasiasse. Seal enam hääletada ei saanud, vahemaad olid nii suured. Seal tuli ära õppida kaubarongid. Sain hea kooli, nina järgi teadsime, millise rongi peale tasub minna, millise peale mitte. Näiteks naftarongid olid väga head, nendega sai kiiresti edasi, sest ükski sorteerimisjaam ei tahtnud neid pikalt kinni pidada.
Aga kuidas te naftarongiga sõitsite, tsisternis?
Nende rongide lõpus on üks kaubavagun. Siiani ei tea miks, aga arvan, et võib-olla sellepärast, et stabiliseerida nafta loksumist tsisternides ja ei lükkaks viimast vagunit rööbastelt. Ja nendesse vagunitesse me end sisse murdsime. Mõnikord rääkisime endid ka veduritesse.
Ka reisirongi katusel olen sõitnud ja kohalikega kaarte mänginud. Kaarte tuleb seal, muide, hambus hoida, muidu lendavad minema. Aga muidu pole hullu, sest vene vagunid on ju laiad. Õige mees alla ei kuku, hirmus tolmune on ainult.
Kõige hirmsam oli vagunite vahel sõitmine. Postivaguni juurde puhvrite vahele tuleb minna, siis saad seal ühe eendi peal istuda. Sõita sai öösiti, muidu päeval oleks nähtud. Aga see on päris ohtlik, sidusime end nööriga kinni, nöör käis kõri alt läbi ja nagu tukk peale tuli ja pea alla vajus, nii läks nöör ümber kõri ja ärkasid üles. Buhhaarast Samarkandi mäletan sellist sõitu. Kõrbes läheb ju öösel külmaks, oli kuratlikult külm.
See oli kokku ikka päris keeruline logistiline harjutus.
Orenburgi sorterovka on kõige hirmsam, tohutu suur, seitse tükki järjest, täielik põrgu. Sa ei tea iialgi, kuhu mõni vagun või rong haagitakse ja kuhu ta läheb. Seda ei tea ka need raudteelased, kes koosseise haagivad ja kelle käest me küsida saime, suurte ülemuste juurde me, pradjaagad, ju ei pääsenud.
Käisid siis kogu suure kodumaa ristipõiki läbi?
Jah, kes seda võimalust omal ajal ei kasutanud, see oli ikka rumal küll. Lennupiletid, kui said ametiühingu paberitega osta, maksid ju kopikaid.
Jäi sul mõni koht käimata ka?
Jah, Tuva ja Tommot. See vaevab mind seniajani.
Pidasid end tollal hipiks?
Jah, muidugi. Ega meid väga palju ei olnud. Plaadikeerutaja Riho Baumann, budist Aare Loit ja Sass Dormidontov on vast tuntumad. Kes ikka hipiks hakkas, pidi arvestama sellega, et kinni ta satub.
Sina sattusid ka?
Korduvalt, Venemaal. Aga lühikeseks ajaks, näiteks Elistas ja Kuznetskis. Olime teistest ikka täiesti erinevad – räbalates ja karvased, see jäi ju võmmidele kohe silma. Väiksemaid vahistamisi oli pidevalt.
Muid ohtlikke olukordi?
Kord tahtsime Mikkoviga minna N. Liidu kõige lõunapoolsemasse punkti, mis asus Kuška külas Türkmenistanis. Sõidame, vaatan kaubarongist välja – allpool raudteetammi okastraadid, järelikult oleme juba piiri ääres. Mõtlesin korra, et hüppaks üle ja paneks ära Iraani. Õnneks sain aru, et see polnud veel tegelik piir, vaid alles puhvertsoon. Küll mind oleks seal kinni võetud.
Rong peatus, me peitsime end vaguninurka. Uks tõmmati lahti ja automaaditoru torgati sisse, toru värises. Olin juba sõjaväes käinud, sain aru, et see on salaga ehk noorsõdur, ilmselt ise nii hirmul, et valmis kohe päästikule vajutama, närvid pingul. Ütlesin Mikkovile, et ära nüüd jumala eest äkitsi liiguta. „Rahu-rahu,” ütlesin sõdurile, tulime vagunist välja, panime oma dokumendid killustikule. Viidi meid piirivalvekordonisse. Tore oli kordoniülema reaktsioon meid nähes: „Opjat estontsõ (’jälle eestlased’)!”. Aga seal oli kena elu, anti süüa-juua (me olime ju juba päevi näljas ja janus), õhtul näidati kino ja järgmisel päeval viidi eskordiga mööda piiritsooni Aşgabati rongi peale.
Kaua see ringisõitmise aeg sul kestis?
Ikka lõpuni, käisin ka mitmel ekspeditsioonil Kaug-Põhjas. Hiljem ma pikalt enam ei hääletanud. Töötasin Kultuurimälestiste Projekteerimise Instituudis, olin vanalinna grupijuht, raha oli piisavalt, palk oli nagu Brežnevil, sõitsin ametiühingute abil palju ringi (Kamtšatka, Sahhalin, Baikal, Kesk-Aasia jne).
1990ndatel, kui piirid lahti läksid, hakkasin lääne pool käima. Esialgu hääletades, nüüd juba ikka organiseeritult ja raha eest. Kõik Euroopa riigid on läbi käidud.
Neist vist on kuulsaim su taksosõit Türki!
Taksoga mulle meeldib sõita. Mul ei ole eluks raha vaja, ma võin kõik muu ära anda, kui ma saan suitsu, õlut, raamatuid ja reisida. Türgiga oli nii, et tulin KUKU klubist välja, see oli vist 1996, võtsin takso ja pidin kuhugi sõitma, aga see tundus päris kaugel olema ja ütlesin taksojuhile, et paneme parem Türki. Aga masin hakkas logisema juba kusagil Lätis. Ütlesin juhile, et ära jama, läheme parandame ära, raha mul on! Siis selgus, et mingi väntvõll või kardaanirist või ma ei tea mis asi, on nässus. Siis mul kihvatas: „Kurat, saatus hakkab vastu! Hea küll, teeme lihtsamini!” Võtsin taksojuhi kaasa, läksime lennuki peale, lendasime Türki ja ostsin seal rendiauto, panin mehe taas rooli ja tuuritasime pikalt mööda Türgit ringi.
Su hilisematest reisidest me ei ole veel jõudnud rääkidagi – häälega Horvaatia sõtta koos Ott Sandrakuga, Iirimaa- hääletus ja Nordkap koos Üllar Saaremäega, Vahemere saared koos Peeter Volkonskiga, Hiina, Gobi kõrb, Brasiilia. Ja su huvi päikesevarjutuste vastu. Palju on rääkimata, aga kell on ka juba palju.
Eks räägime järgmine kord edasi, neid lugusid ikka jätkub, põnevamaks läheb.
Jah, ja neid kuulsaid lugusid ma tahaks ka kuulda, kuidas sa Jägala vana elektrijaama kosest alla kukkusid ja ellu jäid ja kuidas …
Jah, seda trumlisse kukkumist nägi mu praegune naine Krista Aren „õnneks” pealt, sest muidu ei usuks keegi, kuna ellujäämise võimalus oli ikka väga väike. Aga hullem lugu oli see, kui 1984. aastal trollibussisang minu kukalt vaid riivates sõbrale, kitarrist Tiit Kõrvitsale näkku lõi ja me mõlemad seni ikka veel elus oleme.
***
Raul reisikaaslasena
Rauliga koos ettevõetud reisid olid minu jaoks kordumatud oma meeletuses ja oma võimete pea piiramatuna tundmises. Vähemalt kuuendiku planeedi ulatuses ei olnud siis meie jaoks järsku enam kättesaamatuid kauguseid, piisas vaid teeserval seismisest ja käe tõstmisest. Tollel ajal reisimine oli midagi muud kui tänapäeval, kodust eemal olime me täiesti omapead. Keegi ei teadnud, kus me oleme ja kuhu järgmisel päeval jõuame. Ega me isegi teadnud. Kas tänapäeval kujutaks keegi ette seda, et ainus suhtlus koduga on kiri, millele vastust on võimalik oodata vaid arvatavale rännuteele jääva linna postkontorisse märkega „Nõudmiseni” umbes kuu hiljem? Pole ime, et olles sellisel moel kaugel kõigest tuttavast, tekkis kord ühel ja kord teisel madalseis. Õnneks mitte kunagi kõigil ühel ajal. Keegi oli ikkagi täis reipust ja indu, millega kiskuda oma kaaslane või kaaslased „august” välja. Just sellistes olukordades õppisin hindama oma reisikaaslaseid, eriti Rauli. Ma ei suuda meenutada ühtegi tõsisemat riidu meie reisidelt või seda, et keegi meist oleks püüdnud määrama hakata. Tegime ainult seda, mis kõigi soovidega sobis. Rauliga oli selline rändamine võimalik, vaevalt et selliseid kaaslaseid oleks võimalik olnud palju leida.
Ma ei üritagi anda edasi meie reiside meeleolu, seda mõistaksid vaid need, kes ise samamoodi rännanud. Vahel harva sattus Rauli kätte kitarr ja ta laulis selle saatel José Feliciano laulu „Listen to the falling rain” või Neil Youngi „Heart of Gold”... Tänaseni kuulan neid lugusid isepärase tundega hinges, nagu oleksin jälle kaugel kõigest argipäevasest ja vaba muredest. NSVL-i autoteede ja raudteede kapsaksloetud atlased, mida lehitsedes unistasime Rauliga järgmistest reisidest, on senini riiulis. Tänased reisid viivad aga hoopis teistele mandritele ja palju tsiviliseeritumal moel ning reisikaaslaseks ei ole Raul.
Märt Mikkov
***
Raul Vaiksoo raamatutest
Rauli seni ilmunud kaks raamatut on tõeliselt põnev lugemine igale ajaloohuvilisele. „Aja lugu” võib pidada tema elutööks, sest selle mahuka raamatu koostamine võttis Raulil oma paarkümmend aastat. See unikaalne teatmeteos võtab haaraval kujul kokku sündmused universumi sünnist kuni 13. sajandini. Seejuures on kõik illustratsioonid, skeemid ja kaardid Rauli enda koostatud. Eriti põnev on jälgida raamatus maailma ning Eesti ja Läti alade ajaloo kulgemist paralleelselt. Ühesõnaga − tõeline meistriteos. Loodetavasti leiab ta aega võtta ette ka viimased 800 aastat ajalugu. Rauli teine raamat „Tallinn-Narva” on haarav reisikiri, mis kirjeldab nii uue kui ka vana maantee ümbrusesse jäävaid põnevaid paiku ja ehitisi. Kuna Raul on mees, kes tunneb põhjalikult iga Eestimaa nurka, juhatab raamat ajaloohuvilise matkaja kohtadesse, kuhu ise tihti minna ei taipakski.
Raul kirjeldab ajalugu ja ajaloolisi paiku oma harukordse nurga alt. Nii et tahaks tema enda kombel minna ja kõik need kohad ka ise üle vaadata.
Jaak Juske
***
Raul Vaiksoo kui arhitekt
Arhitektuuriajaloolane, EKA rektor Mart Kalm, mille poolest on Vaiksoo eriline?
Raulil on ajaloolise arhitektuuriga töötamisel nii suur kogemus, et ta ei karda enam suuri stiile ja võib vabalt rokokoo kõigi reeglite vastaselt halliks värvida, nagu juhtus Komandandi majaga Toompea tõusul või Rakvere mõisa abihoonetega.
Advokaat Toomas Luhaäär, miks tellisite oma uue elamu projekti Vaiksoolt?
Sest ta on looja selle sõna kõige ilusamas tähenduses. Tal on fantastiline proportsioonitunnetus ja oma äratuntav käekiri. Näiteks ühel juhul oli projekti lähtekohaks Suure Vankri tähtkuju asukoht, täpsemini see, et ta oleks vaadeldav katuseaknast. Rauli arvestused pidasid paika (Nõokooli astronoomiapõhi!). Ta ei tee kunagi järeleandmisi ja kompromisse, kui ohtu võib sattuda hea arhitektuur. Ükskõik mida ta teeb, teeb ta kirega, kuid on seejuures üks vähestest arhitektidest, kes on võimeline tegema projekti tööjoonised koos tugevusarvutustega. See omakorda võimaldab tal oma projektides konstruktsioonelemendid elama ja kõnelema panna. Koostöö Rauliga ei pruugi olla alati kõige lihtsam, kuid kui suudad kaasa mõelda, siis on see äärmiselt huvitav ja hariv.
***
Vaiksoo lood
Vaiksoost võib esmapilgul jääda mulje kui suurest jutumehest. Tema lood reisidest ja juhtumistest on lihtsalt nii ebatõenäolised. Ta räägib neis säherduste arengute ja puäntidega, mis ei saa olla juhtunud mujal kui vaid tema peas.
Ja mis seal salata − ta ka täiendab neid lugusid aja jooksul, aga ainult n-ö kirjanduslikult, et oleks huvitavam rääkida.
Tutvusime reisil Iirimaale, kuhu oli mind kutsunud Ott Sandrak ja teatanud, et kuna neil on naistega reis, aga ühe sõbra naine ei saa tulla ja et kas ma tahaksin liituda. Et oleksin Vaiksooga n-ö paaris. Iirimaale? Kohe!
Ja lennujaamas ma siis teda nägin. Vaiksood. Juba hommikul õlut joovat ja pöörastest seiklustest pajatavat. Kuulasin ja mõtlesin, et kui sellest veerandki tõsi on, siis olen küll ühe vingeima reisiselliga kokku juhtunud. Ja nii see tõesti ka oli. Meie seiklused Iirimaal vääriksid pikemat reisisaadet.
Kui ma pärast pöörast Iiri-reisi kuulsin teda meie seiklustest pajatamas, ei olnud neis lugudes grammigi valet, mitte vähimatki väljamõeldist. Aga kuulajad olid kohati skeptilised. Et no pole võimalik! Ja juba ma kuulsin ennast sõpra kaitsmas ja kinnitamas, et just nii see kõik oli.
Ka meie hilisematest reisidest ja sääl juhtunust räägib ta samasuguse fantaasiaga, mida vaid kirjamees suudaks üles tähendada. Ja olgem ausad, see kõik on sulatõsi.
Ma ei tea teist nii entsüklopeedilise mälu ja toimiva loogikaga rännumeest, kui seda on Vaiksoo. Nüüdseks juba aastaid minu hää sõber.
Üllar Saaremäe