2014. aasta on Eesti kõrgalpinismis sümpaatselt plahvatuslik. Kui vaid mõni aasta tagasi nentis Alar Sikk, et Eestis on umbes 20 alpinismiga tegelevat inimest, siis tänavu suvel pürgis Lenini mäetipule (7134 meetrit) 17, Muztagh Ata (7509 meetrit) tipule 9 ning Han Tengrile (6995 meetrit) 8 mägironijat. Ja see on vaid kõrgalpinism − madalamatele ja sageli ka tehnilisematele tippudele tõusjad tuleb veel lisaks arvestada.
Allan Valge − crème de la crème mägironijate seltskonnas. Sul on silmapaistev kõrgmägede kogemus. Oled tõusnud Cho Oyu’le (8201 meetrit), Leninile, käinud Tadžikistanis Marxi mäetipul (6723 meetrit), Aconcagual (6960 meetrit), kogemuse mõttes oluline ka luhtunud üritus Gasherbrum I-le (8068 meetrit). Kuhu ja kuidas sa Han Tengri võrreldes eelnevatega paigutad?
Eks see tegelikult veel settib mõnda aega ja mingit edetabelit ei pea ma niikuinii ega kaalu, kas sai nüüd esikolmikusse või mitte. See on väga ilus mägi ja piirkond. Kindlasti ei kahetse, et just Han Tengri sai selle suve eesmärgiks võetud. Inylcheki liustikul või Tian Shani mäestikus polnud ma varem käinud. Seega kõik oli uus. Tõenäoliselt saab sinna mõne teise huvitava mäe pärast kunagi veel tagasi mindud.
Han Tengri on maailma kõige põhjapoolsem seitsmetuhandene tipp, juhul kui lugeda tipuks lumekoonus. Sellel aastal tõusid koos kaaslastega Hanile mööda põhjanõlva. Kas see tekitas sulle mingisuguseid üllatusi või lisas raskusastet?
Marsruudi kohta oli eelnevalt piisavalt informatsiooni, nii et erilisi üllatusi ei olnud. Kui, siis see, kui ühtlaselt järsk see marsruut oli, isegi korralikke puhkekohti oli mõnikord raske leida. Aga tore oli see, et alpinisti jaoks pikka ja tüütut moreenil laskumist või liustikul ekslemist pea polnudki. Poole tunniga sai üle lihtsa liustiku baaslaagrist marsruudi algusesse.
Kirjelda palun tõusu ja selle võtmehetki.
Kasutasime tõusul kolme laagrit. Pärast aklimatiseerumistõusu ja paari puhkepäeva alustasime baaslaagrist 4000 meetri peal tiputõusu. Tippu pidime jõudma neljandal päeval. Ühe päeva pidime teises laagris siiski tormise ilma tõttu lisaks veetma.
Kõige suurema stressi allikas kõrgmägede alpinistile ongi enamasti ilm, sest see on ju kõige vähem tema kontrolli all. Ilmastik on Han Tengri kandis keeruline ja raskesti prognoositav. Ka selle napi paari kuu jooksul aastas, mil ronimine seal üldse võimalik on, kujutavad tugevad tuuled ja lumesajud endast pidevat ohtu. Sõbrad Eestist võivad küll parimaid saadaolevaid ilmaprognoose satelliittelefonile saata, kuid nende paikapidavus on alati küsitav.
Kui tipupäeva hommikul telk tuultes ei vappunud ja ma pea telgiuksest välja pistsin ja ühtegi pilve ei näinud, sain aru, et tuleb hea päev. Õnnestus tabada üks hooaja kõige soodsama ilmaga päev. Han Tengri tavamarsruut on ette valmistatud baaslaagrist kuni tipuni. Pea kogu ulatuses on tugiköied ette pandud. Küll ei ole marsruudil giide või valvureid ega abistajaid. Kui neid köisi ei oleks, kas ja kuivõrd oleks see marsruut teistsugune? Kuidas sa hindad, kas tippu jõudnuid oleks sama palju ka sinu grupis?
Uhkem oleks loomulikult. Iseseisvus mäel on alati väärtus omaette. Oma grupiga köies käimine oleks nõudnud rohkem aega, jõudu, mõtlemist. Samas ei saa kellegi teise köisi kunagi sada protsenti usaldada ning nailonköis mäel võib kuluda uskumatult kiiresti, kinnitused välja sulada vms.
Mind häiris lisaks veel sügavalt, et need köied välistasid ka tõusuraja otsimise ja sealt eksimise võimaluse. Kui köis on ees, siis on ju selge, kust „õige“ marsruut läheb. Selle võrra oli see tõus ka igavam.
Tippu jõudnute arv teisel marsruudil või teistes tingimustes või teisel päeval on ikka ainult spekulatsioon.
Jaan Künnap väitis Han Tengri filmi esilinastusel, et lõunapoolne marsruut on küll lihtsam, aga sellel on väidetavalt üks alpinismile oluline omadus, mida põhjapoolsel ei ole − ootamatuse ja kontrollimatuse faktor, s.o võimalus kukkuda jääprakku või saada laviiniga pihta. On sellises intriigis midagi, millest alpinist peaks unistama?
Alpinismis on nn objektiivseid ohte, mis ei sõltu otseselt sinust ja sinu otsustest, niigi piisavalt. See on normaalne osa alpinismist, aga neid spetsiaalselt lisaks otsida tundub imelik valik.
Ekspeditsiooni käigus juhtus mitmeid haigestumisi ja üks liige jäi lumepimedaks. Kuidas sellised asjad juhtuvad? Kas neid on võimalik vältida, on see elu paratamatu osa või lihtsalt lohakus?
Haiguseid tuleb ikka ette. Kui see satub täpselt tiputõusu ajale, siis lihtsalt satub. Kõik eelsoodumused, kroonilised või korralikult väljaravimata hädad võimenduvad kõrgel ja ekstreemsetes kliimatingimustes mitu korda. Mentaalne ja füüsiline väsimus, vähene kogemus või liigne enesekindlus soodustavad eksimusi, ka tervise suhtes.
Räägime ronimisest. Parafraseerin Reinhold Messneri intervjuud 2014. aasta oktoobri ajakirjast Vokrug Sveta. Messner ütleb umbes nii: iga raske tõus on eluohtlik. Selles mõttes võib alpinismi nimetada sügavalt egotsentriliseks tegevuseks. Sa vastutad enda ja oma elu eest ise. Mitte keegi ei riski eluga kergel käel. Kui võtame ette sammu ohu suunas, on meie eesmärk mitte surra. Eestis on ühe alpiklubi hüüdlause „Mäed vigu ei andesta!”. Kas sina ühtid sellise messnerliku egoismist lähtuva alpinismifilosoofilise põhimääratlusega või siiski on olemas mingisugust helgemat „ühistegevuslikku külge” mäes?
Minu jaoks ei välista üks teist. Egoism on elu edasiviiv jõud. Lihtsalt enamasti on grupis ikka sünergiat. Ehk oma egoistlikke eesmärke on koostöös enamasti kergem saavutada. Ja inimene on ju ikka sotsiaalne olend. Lõputult üksi rühkida oleks igav.
Kuidas sa suhtud levinud võttesse, et mägironimist heroiseeritakse kuidagi surma ja ohtudega?
Üldine või äkki isegi võiks öelda ühiskonna (vähemalt lääne kultuuriruumis) suhtumine alpinismi on alpinisti poolt vaadatuna kuidagi skisofreeniliselt dualistlik. Ühelt poolt tõesti heroiseeritakse ja imetletakse seda, nagu paljusid teisigi eluohtlikke ja (pool)destruktiivseid inimtegevusi ja elustiile. Teisalt peetakse seda jälle kasutuks ja vastutustundetuks ohtude otsimiseks. Korralik ühiskonna tootmismutter ei tohi ju käituda nii ebaratsionaalselt! Kõige lihtsam on selle kõige peale ainult muiata ja seda edasi teha, nii nagu süda kutsub.
Võiks eeldada, et alpinism on sobilik tegevus üksikule indiviidile, kes sõltub võimalikult vähestest ja kellest sõltuvad võimalikult vähesed. Kas ja kuidas võiks siis välja näha alpinismiharrastaja kodune elu, sõbrad, partnerid, lootus perekonnale, selle rajamiseks ning toimivana hoidmiseks?
Vähene kohusetunne tuleb ju siis alpinistile kasuks. Tegelikult saavad sind ümbritsevad inimesed varem või hiljem aru, kui alpinism on sinu jaoks oluline, et see ongi osa sinust. Ja sina ei oleks enam päris see sina, keda nad armastavad või peavad sõbraks, kui sa tegeleks sellega mingist pealesunnitud normist või kohustusest. Ja vähehaaval muutuksidki sa kellekski teiseks. Alpinist peabki olema vähemalt veidi individualist ja nonkonformist, mässaja ja autsaider.
Oled rahvusringhäälingu eetris väitnud, et alpinism ei ole sport, vaid elustiil. Spordis võisteldakse tulemuste nimel, parim saab auhinnatud. See ei ole võõras ka alpinismile − prantslaste Piolets d’Or on tuntuim auhind. Eestis on oma kodune Jaan Künnapi poolt antav auhind aasta parimale alpinistile. Elustiilis ei ole see nii oluline. Kuidas sa hindad, kas mägironimine on objektiivselt mõõdetav ja kas sellistel auhindadel on kohta?
Ei, loomulikult ei ole alpinism objektiivselt mõõdetav. Ja see on üks selle suuri võlusid. Tegelikult on alpinism äärmiselt demokraatlik ja kõigil on õigus tegeleda sellega just niimoodi, nagu nad ise tahavad, eeldusel, et nad on ausad ja õiglased end ümbritsevate inimeste ja keskkonna suhtes.
Auhindadel võib olla oma koht, kui nad tekitavad avalikkuses huvi alpinismi vastu ning juhivad alpinistide seas tähelepanu tähtsatele väärtustele ja huvitavatele inimestele. See eeldab, et auhindamisega käib kaasas hea teavitus ja põhjendus.
Oled kahel korral osalenud ekspeditsioonil, mille liikmele on omistatud rändkarikas, ometi mitte sulle. Milliseid tundeid see sinus tekitab? Kas on mingisugused sulle arusaadavad objektiivsed kriteeriumid, milles oled näinud enda puudujääke või teiste paremust? Kuidas samal tõusul olijaid, sama marsruudi läbijaid hinnata?
Jätab külmaks. Eesti rändkarikas on paraku ainult ühe inimese käsutada. Oleks sel laiem kandepind ja põhjendatud kriteeriumid, siis oleks sel ehk mingi roll ja tähtsus.
Ühel tõusul osalejad on muidugi võrdsed, eriti kui hinnata ka koostöö ja meeskonna aspekti alpinismis.
Juhul kui alpinist ei saa võrrelda ja võita, kuidas rahuldab ta oma tunnustusvajaduse?
Tunnustusvajaduse rahuldamiseks on alpinism muidugi üsna halb valdkond. Viimasel kümnel meetril punast vaipa ei ole ja keegi ei aplodeeri. Tipus või marsruudi lõpus telekaameraid või autogrammikütte ei ole. Laiemale avalikkusele on see üldse raskesti mõistetav tegevus. Aga eks omasuguste tunnustus ole ikka tore, piisab patsutusest õlale või kommentaarist „Hästi tehtud!”. Ning võrrelda ja vaielda saab ikka. Lõpmatuseni. Lihtsalt absoluutset tõde ei ole.
Tähtis ei ole mitte tippu jõudmine, vaid see, kuidas sinna jõutakse. Ehk protsess ja selle puhtus, ilu, esteetika. Mida sellest arvata?
Kõlab nagu minu suust. Tegelikult on see küll Ameerika alpinisti Mark Twighti mõte, millele ma olen aga alati nõus alla kirjutama. Minu jaoks on protsess ja tulemus pigem lahutamatu tervik ja üks ilma teiseta ei ole palju väärt.
Alpinism areneb ja käib käsikäes ka ühiskondlike protsessidega. Enam ei ole koloniaal- või totalitaarse riigi mentaliteeti, kus mägi oli vaenlane, mis tuli vahendeid valimata vallutada. Ka varustus areneb nii kiiresti, et kõiki vahendeid kasutades oleks enamik eesmärke alpinismis juba nii lihtsad, et see oleks pea ebaeetiline. Seepärast on hakatud rõhutama muid elemente: peale stiili ka näiteks puhtust, lihtsust, jätkusuutlikkust, austust keskkonna ja sihtkoha vastu.
Han Tengri on püramiidja tipuga. Teda peetakse isegi üheks kaunimaks mäeks maailmas, eriti päikesetõusu ja -loojangu valguses. Visuaalselt võimas mägi. Õppisid kultuuriajalugu. Keskendusid filmile. Visuaalse jutustamise maailmale murdsid hambaid vendade Coenitega, nende arthouse’ilike fantaasiatega. Mägedesse sa ilma kaamerata ei lähe. Fotografeerid ja filmid. Räägi, kas ja kuivõrd alpinistlik higistamine ja mägede esteetika, olgu see viimane visuaalne või poeetiline, sinus võitlevad? Mis on nende tasakaal? Kas sinu kui alpinisti jaoks on olemas mägede ilu, mida ikka ja jälle otsid? Kuivõrd see mägede ilu oleks olemas ilma alpinistliku pingutuseta?
Ma tegelikult imetlen neid, kes suudavad oma emotsionaalse laengu mägedest saada vaid neid eemalt vaadates või jalamil matkates. Vahel tahaks ise ka nii, mitte otsida üha keerulisemaid ülesandeid. Aga alpinisti emotsionaalne laeng ja katarsis tuleb vist rohkem põhimõttest, et mida enam sa panustad ning riskid − ja selleks on vahel kõik, mis sul on, ehk sinu elu −, seda rohkem sa ka tagasi saad. Higistamine ja rassimine on kõrvaltegurid võitluses iseendaga ja enda tundmaõppimisel.
Alpinist ja ettevalmistus. Kunagised briti kuulsad alpinistid, nagu Don Whillans ja Bonnington, olid enne Eigeri tõusu „vormist väljas”. Ettepanekule enne trenni teha vastas Whillans: „Eigeri tippu jõudes oled kas juba heas vormis või surnud, milleks eraldi treenida?” Sageli põlati füüsilist ettevalmistust, mis läks kaugemale kui pubisse õlle järele minek. Teine terav serv on tänapäeva elukutselised alpinistid Steck, Siegrist, House, kes treenivad kaks korda päevas. Kindlasti mitte vähem kui olümpiamedaleid võitvad atleedid. Kaaslased, kellega oled mägedes käinud, räägivad, et sa pidavat olema Eesti kõige kiirem kõrgel liikuja, erakordse vastupidavusega. Tänaseks tuntakse sind alpinismi ringkonnas kui ühte kahest mäge ronivast lennujuhist. Ühesõnaga, kontorirott. Missugune on sinu suhtumine treeningusse? Saad sa tuua treeningnädala näite. Mida soovitaksid mägironimise huvilisele, millest alustada ja kuidas saada tugevaks, kui sa igapäevaselt oled kontorilaua taga?
Vastupidavus ei ole mul midagi erilist võrreldes teiste alpinistidega. Ju see on mingi kaasasündinud hõreda õhu taluvus. Kui saaks ise ilma treenimata, teeks ka nii. Füüsiline treening mulle eriti üldse ei meeldi. Igaüks peab leidma endale sobiva variandi.
Mina ei suuda tõsisemalt füüsilise ettevalmistusega alustada, kui mul järgmise reisi eesmärk silme ees ja hinges ei ole. Ainult inspiratsiooni pealt suudan jõusaalis või vastupidavustreeningus nühkida.
Tähtis on eelkõige tahta. Alpinism ongi eelkõige mentaalne tegevus. Tahtejõud loeb rohkem kui hea füüsiline konditsioon. Aga päris ilma viimaseta on muidugi raske. Ja mida tugevam see on, seda kaugemale viib ka tahe.
Eesmärgid. Räägime ideaalmaastikust. Unelmate mäest. Missugune see oleks: kaljune, lumine, kõrge, madal, kas roniksid sinna soolo, alpistiilis ühe köiekaaslasega või suure ekspeditsiooniga? Miks? Missugused piirkonnad või mäed sind huvitavad, on sul oma nii-öelda tippude nimekiri, mida kindlasti soovid ronida? Eksisteerib see unelmate mägi ka tegelikkuses?
Üksi, köiskonnas või väikese grupiga – see ei ole minu jaoks tähtis. Kõigil variantidel on oma võlu ja valu ning sobivus ajas. Kindlasti peaks see ronimine olema võimalikult iseseisev, ilma abita teistelt gruppidelt või veel hullem, giididelt ja kandjatelt.
Soovinimekiri on mõtetes olemas, aga ajas see ikka muutub. Ilusaid mägesid on maailmas palju ja enamikku neist isegi ei näe mitte kunagi, rääkimata nendel ronimisest. Ilus mägi või marsruut on selline, mis paneb alpinisti sinus ihalema ja inspireerib. Tekitab vastupandamatu soovi joonistada mäele oma kordumatu tõusuliin. Sest kordumatu on see isegi siis, kui tegemist ei ole marsruudi esmaläbimisega. Sinu unikaalseid väikeseid valikuid ja olusid ei saa kogeda keegi teine.