Selle kohta, kes toradžalased on ja kust nad tulevad, on viimase saja aasta jooksul suhteliselt vähe teada saadud. Kuni hollandi vallutajate ja misjonäride saabumiseni 20. sajandi alguses elasid nad pühvleid ja riisi kasvatades rahulikult üsna isoleeritud külades, identifitseerides ennast oma küla, mitte rahvuse järgi.
Hollandlased pidasid vajalikuks asju lihtsustada ja üldistada ning andsid rahvale nime toradžalased, mida saare teised elanikud, näiteks rannikul elavad bugid ja makassarid olid kõrgemal sisemaal elava rahva kohta kasutanud juba ammu (to tähendab rahvast ja riaja kõrgustikku).
Ilmselt saabusid toradžalased kunagi kusagilt Indohiinast, ehkki nad ise usuvad, et jumal saatis nad mööda vikerkaart maa peale. Samas räägitakse paadikujuliste majakatuste selgituseks, et kauged esivanemad, kes tulid vett mööda hoopis Lõuna- Hiinast, võtsid kuivale maale jõudes laevad selga ja kandsid mägede otsa, kus end siis sisse seadsid. Aga eks see vikerkaar olegi ju üsna kitsas, mõned pidid ilmselgelt teise tee leidma.
Sama palju värve kui vikerkaarel on toradžalaste kommetes säilinud ka pärast muidu üsna monokroomse ristiusu vastuvõtmist. Kirkaimalt löövad need särama iga aasta juulisaugustis, aasta kõige kuivemal ajal ja ühtlasi matusehooajal, kui kadunukesi saabuvad viimsele teekonnale saatma kingituste all lookas ja edevalt riides sugulased ja sõbrad.
Muusika mängib, sealiha küpseb lõkkel bambustorudes, teed, palmiviina ja verd voolab.
Kui toradžalane sureb, viib perekond kohe läbi tseremoonia, mille lõpetuseks teda mitte ei maeta, vaid palsameeritakse ja pannakse siis rahulikult voodisse matuseid ootama. Kuluka matusetseremooniani, mille tarvis ehitatakse üles peaaegu terve küla ja ostetakse kokku kümneid pühvleid ja sigu, võib sellest ajast kuluda veel pool aastat, terve aasta, kolm või isegi viis. Alles siis algavad suurejoonelised pidustused.
Tumedad ülikonnad, kahvatud näod, pisarad – mitte midagi sellist Tana Torajas matustel ei kohta, nende suhe surma on fundamentaalselt teine kui läänemaailma kristlastel.
Matustele ei tulda kunagi ilma kingituseta, sobivateks kinkideks on prisked sead ja pühvlid. Kaugemalt tulnute ja turistide puhul on aktsepteeritavad ka riis, suhkur ja suitsud, kuid mitte mingid lahjad lääne suitsud, vaid kinkida sobib ainult kohalikku korralikku Nikkit, plokkide kaupa.
Muinasjutuline algus kirevate kostüümidega võtab võõra silma jaoks süngemad värvid matuste kolmandaks päevaks. Suurte matuste puhul, kui tuhandete külaliste ja kinkide vastuvõtt nõuab rohkem aega, võib see juhtuda ka neljandal või viiendal päeval – kui on aeg on hakata mõtlema sellele, kuidas kadunuke Puyasse (see on midagi paradiisilaadset) jõudma peaks. Selleks on vaja pühvleid ja mida rohkem tal neid on, seda kiiremini ta kohale jõuab. On aeg tuua mõned ohvrid.
Suurematel matustel ohverdatakse isegi üle saja pühvli, väiksematel paarikümne ringis. Nii saab päris hästi selgeks, miks matuseks raha kokku saamine pikalt aega võtab. Ka Eesti keskmise palgaga koguks ühe uhkema pühvli raha mitu kuud.
Loomaarmastajad ja eriti loomakaitsjad ei peaks toradžalaste matustele kunagi minema. Kümmekonna minutiga loomade surnukehadega täitunud plats, kus pikkade nugadega mehed, jalad pahkluuni verega kaetud, ringi askeldavad, pole nende jaoks kindlasti parim paik puhkuse veetmiseks. Tapetud loomadel nülitakse nahk ja nad tükeldatakse sealsamas, lõõmava Indoneesia päikese all. Tunde kestev raske lihunikutöö ei jäta aega isegi mitte suitsupausideks ja on selgelt ainult tugevamate meeste jaoks.
Viimasel päeval kantakse kirst tseremooniapaigast hauakambrisse. See käib rõõmsa huilgamise saatel ja lisaks kõigele loobitakse kadunukest kogu aeg õhku, nagu oleks tal sünnipäev, vähemalt kolmesajas. Hauad on väga sageli tavalised kaljukoopad, olgu siis uuristatud või looduslikud. Kuid kirstu võib riputada ka lihtsalt kalju külge või siis panna selleks spetsiaalselt ehitatud hauakambrisse.
Hauakambrisse topitakse lisaks kirstule ka kadunukese kuju. Kui kirst pannakse kaljukoopasse või kalju külge rippuma, jääb kuju selle ette valvama.