Vilen Künnapu. Minu Santorini

Aastaid tagasi nägin ühes pildiraamatus lummavat fotot mingist tihedast, erakordselt mõjuva geomeetriaga majadekogumist. Selle pildi energia oli absoluutselt erinev seninähtust.

Uurisin välja, kus see Santorini-nimeline Kreeka saar asub, ja unustasin asja mõneks ajaks. Siis ükskord sain nägemuse, et peaksin saarele sõitma ja seal mõned pildid joonistama. Lendasime abikaasa Liiviga 2009. aasta oktoobris saarele ja üürisime Oia-nimelises linnakeses apartemendi. Oia asub Santorini läänetipus ning on kogu saare pärl. Kõrgel kaljuserval, lõunasse mere poole järsult langev majadekobar on kui ekspressionistlik ideaalküla mõnelt Bruno Tauti joonistuselt. Kubistlikku asumit läbib üks peatänav, terrassidena mere poole langevad hotellid ja elamud on osaliselt koobastena laavast kalju sisse uuristatud. Terrassidel on vahvad basseinid, restoranid, poekesed ning suurepärased vaated merele, kruiisilaevadele ja päikeseloojangule. Erilise atmosfääri annab saarele, mis Platoni oletuse järgi oli kunagi Atlantis, asjaolu, et siin on üksnes laava. Loodus peaaegu puudub – laava, meri, ehitiste geomeetria, päike ja tähed. Pärast hiigelvulkaani purset umbes 3000 aastat tagasi hävines saarel kõik, kuid mingi omapärane vaim on seal säilinud. Silindervõlvide erakordne rütm aktsenteeritakse siin sadade kabelite ja kirikute siniste, valgete ja kuldsete kuplitega.

Üürisime korteri peatänava algusesse, asula põhjaserva kõrgele platoole. Kolme korteriga silindriliste vormidega maja ees paiknes lõuna pool neerukujuline bassein (vt maali „Santorini neerukujulise basseiniga”), mille terrassilt avanes vaade kubistlikule külale lõunas ja suurele tühjale väljale, mis maja tagant langes laugjalt põhja poole, lõppedes merega.

Basseini terrass saigi meie reisi keskuseks. Siin päevitasime ja lugesime, siin sündisid joonistused ja akvarellid. Siit sooritasime pikki jalutuskäike, kus tegin ka kiireid visandeid. Basseini ääres valmisid kümme Santorini akvarelli. Neis omakorda sündisid väikesed akrüülmaalid ja nii saigi minust maalikunstnik. Ilmselt oli see Atlantise erakordne vaim, mis äratas minus kunstniku. Ei tea kust ilmusid järsku koloriit, kompositsioon ja stiil. Tõsi, olin küll 40 aastat tagasi päris hea akvarellija ja hiljem arhitektiameti pikendusena ka installatsioonikunstnik, kuid päris maalija pole ma kunagi olnud. Arvan, et minu õpetajateks läbi aegade on olnud minu kunstnikest sõbrad Andres Tolts, Ando Keskküla ja Lembit Sarapuu. Ka Leonhard Lapiniga arutasime ülikooli ajal palju kunsti üle ja akvarellisime koos. Kahtlemata on minu suureks mõjutajaks olnud ka poja August Künnapu ülimalt algupärane maalilooming.

Santorinil tundsin, et mu sees ootas väljundit mingi peidetud informatsioon. Ja rüütatuna maalikunstiks, purskus see välja just sellel maagilisel saarel. Olen Santorinil väljatöötatud stiili edasi arendanud nii Tallinna vanalinna, Manhattani, Maroko, Andaluusia, Sitsiilia ja Malta motiividel, kuid Santorini jääb ikkagi selleks emalaevaks, millele tulen uute motiivide otsingul ikka ja jälle tagasi.

Proovin nüüd kokku võtta Santorini olemuse ja mõju minu kunstile.

Atlantise vaim

Iseloomuga kohtadel on oma vaim – genius loci. See vaim on igavene ja ajatu. Atlantise vaim kõneleb meile kaotatud paradiisist, mille harmooniat meie alateadvus mäletab. Tundub, et Atlantises valitsesid kuldlõige, suured kujundid, suur mastaap. Atlantlased olid kõrgelt arenenud rass, kellele olid omased ka levitatsioon ja telekinees. Tegelikult ei olegi Atlantis kuhugi kadunud, nähtamatus maailmas elab ta edasi ja teda on võimalik tajuda.

Ajatu arhitektuur

Santorini arhitektuur on mudel igavesest arhitektuurist, mis on osa lõpmatusest. Laavast kalju sisse on uuristatud koopad. Koopasuude ees on silindervõlvidega majad. Kuubilised ja silindrilised mahud moodustavad rõõmsameelse mängulise geomeetria, vahel sekka mõni kirikukuppel või neerukujuline bassein. Päike on siin suurim maalikunstnik. Ta maalib erineval kellaajal eri värvi varjusid ja varjundeid valgetele kubistlikele mahtudele.

Ideaalprojektid

Maalin Santorini ansamblid enda omaks. See tähendab, et arhitektil on omad unelmad, millest ta realiseerib parimal juhul kümme protsenti. Santorini maju maalides kujutan ennast muistseks arhitektiks, kes neid kunagi ehitas. Ma ei maali täpselt seda, mida näen. Pigem annan üldistatud mahtudele värvide, uute akende, uste ja veel millegagi oma stiili külge. Nii, et maal võib olla ka projekt – täpsemalt ideaalprojekt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga