Kui Christoph Kolumbus Kuubale jõudis, olid haid seal juba ammu olemas. 1494. aasta suvel, oma teise reisi ajal, pani Kolumbus Kuuba saarest kagusse jääva saarteaheliku nimeks Jardines de la Reina ehk eesti keeles Kuninganna Aiad, seda siis reisi toetaja Kastiilia kuninganna Isabeli auks. Sümmeetria huvides tuleb märkida, et mõnikümmend aastat hiljem nimetasid konkistadoorid Kuuba põhjarannikule jääva veel pikema saarteaheliku Kuninga Aedadeks.
Miks siis ikkagi on selle jutu põhiteemaks Kuninganna Aiad ja veel haid? Asja iva on selles, et see on maakeral üks väheseid kohti, kus sukeldujad saavad näha haisid väga lähedalt kiires liikumises ja hulgakaupa. Tegelikult on enamik maailmamere haisid praeguseks maha tapetud ja nende uimed supi kujul ära söödud. Seal, ida pool, on haiuimesupp ikka ja endiselt ülipopulaarne. Mis siis, et suurem osa haist söömata jääb ja nüsitud kere veel elusana merre surema visatakse. Mõnede riikide katsed haide kaitsmiseks on juba tasahilju ka vilja kandmas, näiteks Maldiividel, aga haiuimebisnis on jätkuvalt tapvalt toimiv.
Jardines de la Reina on umbes 150 kilomeetri pikkune koralliliivaste mangroovisaarekeste jada, mis moodustab koos ümbritseva merega Kuuba ühe suurema kaitseala – samanimelise merepargi. Kokku 250 saarekesel elab alla 20 inimese. Selles 1996. aastal moodustatud umbes 2500 km2 suuruses rahvuspargis on keelatud töönduslik kalapüük ning piiratud on ka merivähkide (langustide) püük. Legend räägib, et nimetatud piirkond oli kunagi Kuuba suure juhi Fidel Castro lemmikkalapüügikohti. Fidel olevat olnud ka kõva allveekalastaja. Kõik see võib isegi tõsi olla, sest lihtsalt niisama ei juhtu Kuuba riigis midagi. Nimelt on Kuninganna Aedades lisaks kaitserežiimi kehtestamisele välja antud monopoolne õigus sukeldumisturismiga tegelemiseks. Itaalia sugemetega firma Avalon toob siia aastas kuni 700 sukeldujat. Vaatamata asjaajamise keerukusele Kuuba riigis on Kuninganna Aiad suhteliselt hästi rahvusvaheliste ekspeditsioonide poolt läbi uuritud ning siinset kaitseala peetakse ainulaadseks näidiseks, milline võis Kariibi meri olla 50–100 aastat tagasi.
Haisukeldumine – mis see on?
Kõik haid pole praeguseks ajaks maailmamerest veel kadunud. Vaatamata üldlevinud arusaamale ei toitu haid üldjuhul inimestest ning koos nendega on täiesti võimalik samas veeruumis viibida. Sõltuvalt hailiigi ohtlikkusest muidugi. Näiteks valge ehk mõrtsukhaiga kohtuvad sukeldujad läbi trellide, kuid kõik teised liigid on vabas vees okei. Liiatigi ei meeldi enamikule haidest sukeldujate väljahingatava õhuga kaasnev müra ega ka kummiülikondade aroom ning üldjuhul hoiavad nad kiivalt distantsi. Seetõttu kasutatakse haide kohalemeelitamiseks enamasti kalarappeid, kusjuures tundub, et pole vahet, kas kalajääke on kasutuses mõnisada, nagu Fidžil, või ainult mõni kilogramm, nagu Kuubal. Haid on igal juhul kohal. Iseasi on see, mida üldse haisukeldumiseks nimetada. Minu arvates läheb „haisukeldumine” kirja siis, kui minnakse kohta, kus on teadaolevalt palju haisid ning kus toimub lähikontakt vähemalt ühe suure haiga (inimesesuurune hai käeulatuses). Või kus on võimalik natuke kaugemalt näha suurte haide parve toimetamas. Võin julgelt kinnitada, et kirjeldatud reisi ajal toimisid korraga mõlemad variandid ja seejuures peaaegu igal sukeldumisel.
Sellesse artiklisse ei mahu pikem väitlus, et kas haide söödaga kohalemeelitamine ning nende sabast sikutamine, eriti veel kaitsealal, on ikka hea asi või ei ole. Lepime siinkohal sellega, et Kuubal on asi selliselt korraldatud ja nii see ka jätkub, meeldigu see siis kellelegi või ei. Igatahes on selge, et söödaga meelitamata oleksime haisid näinud oluliselt vähem ja palju kaugemalt. Võib-olla kaalub ainuüksi haidega lähikontakti võimalikkuse teadvustamine ja propageerimine üles need pisukesed ökoloogilised väärteod.
Alustame ikka algusest
Eesti sukeldumisfirma Waterworld Expedition korraldas oma legendaarse sukeldumisinstruktorist juhi Einari Talviste juhtimisel 2014. aasta oktoobris järjekordse sukeldumisreisi Kuubale. Taas Kuninganna Aedadesse.
Temale omasel tagasihoidlikul kombel Einari muidugi ei rõhutanud, et tegemist tuleb põhiliselt haidega. Grupis olid ka mõned äsja rahvusvahelise litsentsi omandanud sukeldujaid. Lõpuks tundus, et eriti nende jaoks oli haidega koos ujumine kõige loomulikum asi maailmas. Kokku oli grupis 13 sukeldujat.
Niisiis: Tallinn-Amsterdam-Havanna. Siinkohal tänan Estonian Airi, kes suutis täiesti valutult, ainult ühe e-kirja peale mu 27 kilo kaaluva fotokohvri meie KLM-i reisile vormistada. Mõistagi lisatasu eest, aga mõne kolmanda lennufirmaga on kulunud läbirääkimisteks ikka mitu päeva.
Sellest, kui mõttetu maa on Kuuba, on kadunud Hardo Aasmäe kirjutanud ajalehes KesKus. Kusjuures mitte ühe, vaid erandina lausa kaks korda. Igaüks võib ise veebist lugeda. Seetõttu piirdun „maapealses osas” vaid üksikute meeldejäänud seikadega.
Havanna, miljonilinn, soe meri, rand… Arvake, mitu inimest rannas ja palju kaatreid ja purjekaid merel? Õige vastus: null inimest, kaks piirivalvekaatrit kaugel eemal. Linnaekskursiooniks on kaks tundi mööda saatkondade kvartalit (muud pole suurt näidata), kus elavad ka kohalikud parteibossid ja kaks tuntud vennakest. Giid: „Miks nad nii hästi elavad? − Et paremini tunnetada klassivõitluse olemust kapitalistide poolelt.” Tõsi, meie kui välismaalaste jaoks mõeldud hotellid olid suurepärased, toidud head, basseinid, kokteilid, rumm… Veidi nõutuks tegi see, et vaatamata turistidele mõeldud konverteeritavale peesole ei olnud seda raha peale joogi-söögi kuhugi kulutada. Kaubandus, ka tänavakaubandus puudus peaaegu täiesti, kui vanade raamatute turg välja arvata. Mitte keegi ei julge sulle ka tänaval valuutavahetust pakkuda. Ei pettusega ega ilma. Ei mingeid kaubamaju. Tõsi küll, paar nurgatagust, või kui soovite, siis paar nurgapealset rummi- ja sigaripoodi oli. Rumm oli hea ja odav. Kõik muud teenused ja toidud olid turistile aga kodusega samas hinnas. Mobiilid töötasid, kuid internet peaaegu puudub. Lennujaamast linna oli tee ääres ainult kaks poliitplakatit, needki kivide ja roigaste abil püsti aetud.
Havanna kesklinnas nägi hulka ülesvuntsitud revolutsioonieelseid (st enne 1959 valminud) Ameerika autosid, aga need seisavad põhiliselt turistide ootel. Muidu torkas silma hulgaliselt vanu Vene päritolu autosid, aga mitte uuemaid kui „05” või „412” (kes teab, see teab). Maakohtades aga töötas põhiliselt hobutransport ning üksikud tõesti ürgvanad traktorid. Kokkuvõttes tundus, et kogu maa elab umbes nagu meil Brežnevi aja lõpus, väga tüdinult, aga palju vaesemalt. Samas olid inimesed kõikjal sõbralikud, abivalmis ja naeratavad.
Elu sukeldumislaeval
Kuivõrd meie eesmärk oli minna sukelduma, siis jätame selle Kuuba riigi sarjamise ning astume bussi, et sõita Havannast Júcaro-nimelisse kalurikülla, kus meid ootas sukeldumislaev Avalon Fleet I. Teekond oli pikk, kuus tundi, buss oli tehtud Hiinas ja täitsa okei, ainult et tee oli üsna ebatasane. Kusagil poole Kuuba saare peal lõppes kiirtee äkitselt ära ja edasi kulgesime mööda kitsaid auklikke asfaltteid. Teed olid sadade kilomeetrite ulatuses piiratud suhkruroopõldudega, kusjuures põllu ja tee vahel oli alati puhtaks küntud ribake maad. Tuleb meelde vürst Grigori Potjomkin…
Siinkohal tuleb kiita reisikorraldajaid, bussid olid minuti pealt täpsed ja kõik broneeringud toimisid. Ka Avalon I oli märkimisväärselt hea teenindusega sukeldumislaev, täiesti võrreldav näiteks Aggressor Fleeti laevadega.
Lühidalt nägi päev sukeldumislaeval välja nii: hommikusöök, sukeldumine, tunnine paus, sukeldumine, lõunasöök, sukeldumine, õhtusöök, kokteilid, laulud ja tantsud. Öiseid sukeldumisi ei pakutud, ilmselt hairohkuse pärast. Millegipärast saab sukeldumislaevadel alati väga hästi süüa. See kehtis ka Avalon I köögi ja koka kohta. Vaatamata ilmselgetele varustusprobleemidele oli laual värske kala, kana, riis, kartulid, sealiha, puuviljad. Ja muidugi hulgaliselt languste (ingl k lobster, sõrgadeta merivähk, väga maitsev!). Neid tõi laeva kapten kohalike püüdjate käest. Ebaharilikul kombel arvati sellel laeval õlu karastusjookide hulka, ilmselt on kohalik õlu import-Sprite’ist odavam, ja selle eest eraldi maksma ei pidanudki. Lisaks veel igaühele igaõhtune tasuta kokteil ja kogu laua peale pudel rummi. Pole siis imestada, et enamik õhtuid lõppes salsasammude harjutamise või siis (kergelt) riietatuna ümber laeva võiduujumisega.
Kõige tähtsam – meri ja haid
Laev pandi pärast järjekordset kuuetunnist sõitu Cayo Anclitase nimelise saarekese kõrvale ankrusse ning järgmisel päeval algasid sukeldumised. Kõik paati, 20–40 minutit paadisõitu, asjad selga ja vette. Nagu juba öeldud, on Kuninganna Aiad üks väheseid muutumatuna säilinud piirkondi Kariibi meres. Saarekeste jada paikneb just mandrilava serval ning seetõttu on võimalik valida väga erinevaid sukeldumiskohti. Lisaks ilusatele koralliaedadele on võimalik sukelduda ka lausa „serva peal”, 30 meetrit sügaval paiknevates kanjonites ja koobastes, seal, kus mandrilavast saab üsna järsu nurga all sadade meetrite sügavusse pöörduv mandrinõlv. Esimese asjana vees torkas silma, kui erinevad on Kuninganna koralliaiad võrreldes korallriffidega mujal meredes. Siin on riff täis kõikvõimalikke kollakaspruuni tooniga pehmekoralle ja lillakaid lehvikuid, mis kõik vaikselt lainete taktis õõtsuvad. Kõvu koralle on see-eest väga vähe ning oksa-, seene- ja sarvekujulisi koralle peaaegu üldse mitte. Lisaks värvilistele rifikalaparvedele oli tihti võimalus kohata ka kuni meetripikkusi kivikohasid. Neid kalu nii suurtena harilikult mujal meredes ei näe. Kuuest võimalikust hailiigist õnnestus meil kohata kariibi rifihaid (Carribean Reef Shark), ammhaid (Nurse Shark) ja siidihaid (Silky Shark, avamere hai, ametlik eestikeelne nimi puudub). Nägemata jäid sidrunhai (Lemon Shark), musttäpp-hai (Blacktip Shark) ja kahjuks ka vaalhai (Whale Shark). Viimane on muidugi sukeldujate eriline unistus, aga ehk järgmine kord… Esimese haina esimese sukeldumise ajal nägime pehmekorallide vahele peitunud ja sügavalt magavat inimesest pikemat ammhaid. Tegime filmi ja pilti, kuid ei hakanud tema und segama. Enamik grupist teda vist ei märganudki, oli teine üsna peidus.
Tahes-tahtmata tuleb märkida, et haid on siin hästi dresseeritud. Enamikus sukeldumiskohtades olid haid kohal veel enne, kui paat oli poi külge kinnitatud. Ja olenemata sellest, kas sööta sisaldav postkasti suurune metallkarp oli juba vette lastud või mitte. Ilmselt tulevad nad kohale paadimootori heli peale. Kuna sukeldumispaadist minnakse vette selg ees kukkudes, siis pidi vaatama, et haile pähe ei kuku, millegipärast ei tundunud see hea mõte olema.
Edasi käis asi põhimõtteliselt kahe stsenaariumi järgi. Esimese kohaselt toimus haide kohalemeelitamine madalamal, 15–20 meetri sügavuses koralliaias, kus sobivale kohale asetati postkast söödaga. Vahel pandi sööt ka suurema vaasikujulise käsna sisse. Järgnev „hullumaja” ületas kõik mõeldavad piirid. Juba kohal olnud 10–15 paarimeetrist, mõned ka veidi suuremad või pisemad haid läksid täiega „pöördesse”, üritades kõikvõimalikke asendeid võttes ja lõugu kasutades postkastist kas või mõne tükikese kala kätte saada. Hämmastaval kombel ei läinud seejuures omavaheliseks kakluseks ega puudutatud ka ühtegi juuresolevat sukeldujat, ehkki liigutuste kiirus järjest kasvas. Siinkohal oli ka hetk, kus tundus, et mõnede inimeste tavamõistus on haide omast kehvem. See, et instruktorid ei hoiatanud, ei tähenda, et sa võiksid keset väga ärevil haikarja ringi ujuda ja pilte plõksida. Mõni meetergi eemale ja vastu põhja hoidumine võiks olla sellises olukorras hea mõte. Liiatigi, kui hiljem videolt vaadata, kui hoolega instruktorid oma käsi peidus hoidsid ja kuidas „meie omad”…
Teise stsenaariumi kohaselt toimub haišõu sügavamas kohas, kuid paadi all. Sukeldumist alustatakse näiteks mõnes 30 meetri sügavusel paiknevas koopas või kanjonis aega veetes. Hiljem tagasi paadi poole tõustes püüavad instruktorid ühe või ka kaks haid korraga kinni ning julgemad juuresolijad saavad neid siis ka katsuda. Osa haidel on nimelt selline omadus, et kui neil sabast või ninast kinni saada ning pea alaspidi hoida, lõpetavad nad kiiresti siplemise ning jäävad jõuetult rippuma. Arvatakse, et neil tekib kangestumisrefleks, nagu teatud juhul ka paljudel teistel loomaliikidel. Loomulikult on haid ohutum haarata sabast, mitte ninast. Ja sabast haarajat hammustama kohalikud haid ei paindu. Siis tekib just õige hetk haiga lähemaks tutvumiseks. Hoiatan siiski, et seda trikki ei maksaks kodus järele teha. Mäletatavasti sai ajaloo kuulsamaid sukeldumispioneere dr H. Hass juba 65 aastat tagasi Punases meres sama trikki üritades käsivarrest väga tugevasti hammustada. Tõsi küll, tegu oli ilmselt valgetipp-rifihaiga, kes on eriti painduv. Aga ikkagi…
Lisaks kahele eelnimetatule toimis kogu aeg ka stsenaariumita kombinatsioon – lähikohtumine tundmatu haiga suvalisel ajal. Üldiselt on haidega nagu suurte koertegagi – kui sa tunned end kindlalt, tuleb ta ligidale, vaatab, nuusutab ja pöörab siis eemale. Muidugi, maski vaatenurk on kitsas, nii et mõni hai võib tulla ka selja tagant. Tehtud fotodelt võib näha, et mida kõveram hai pildil inimese kõrval on, seda lähemalt ja kiirema pöördega ta inimese juurest ära keeras. Kahtlane märk on, kui hai hakkab sinu ümber tiirutama. Hea muidugi, kui ainult üks. Minu ümber üks hakkas, tegi lähidistantsil aeglaselt oma kolm-neli täistiiru, päris tore oli pildistada. Ja see oli muuseas ainuke kord, kus sukeldusin ilma kalipsota. Pildid said tehtud, hail sai huvi otsa ja ära ta läks.
Sukeldumiste vaheajal viidi meid mitu korda ühele väikesele valge liivaga mangroovisaarele ja siingi olid loomad juba paadil vastas. Palju iguaane, kes lootsid väga paadis olevale puuviljavalikule, ning ka hulk huutide hulka kuuluvaid kongasid (nutriasarnased ja lähiperekonnast pärit närilised). Viimased olid niivõrd taltsad, et võtsid puuviljatükke inimese peost ning mis kõige lahedam – nad olid õppinud plastpudelist vett jooma. Saarel ju magedat vett pole ja kes teab, kuidas see mangroov maitseb… Kahtlustan, et iga konga jõi vähemalt pool liitrit, kui mitte rohkem. Läheduses mangroovides pesitsev paarimeetrine kuuba krokodill nimega Niño ei olnud juba nädal aega „kodus” olnud, nii et teda me kahjuks ei näinud.
Niimoodi kuus ööd-päeva
Ja algaski tagasitee. Teel peatusime madaltiheda asustusega Trinidadi-nimelises linnas, mis on tuntud kiriku kõrval igal õhtul toimuva tantsupeo ja päriselt mägedes suures koopas paikneva diskoteegi poolest. Keskväljakul paiknev maleklubi võinuks olla Ostap Benderi nimeline, kui viimane oleks teel Riosse siin turniiri korraldanud.
Kõige naljakam silt, mida ma Kuubas bussiaknast nägin, oli Püha Vaimu Kunstliku Seemenduse Jaam (asukohaga Sancti Spírituses). Loomade oma, mõistagi.
¡Viva Cuba!