KÕRGÕZSTANIS tasub suusatada!

Lõputute puudriväljadega lumised mäed, sõbralikud kohalikud ning kohati tunne, nagu oleks ajas tagasi astunud. See on kõrgõzstan! 13 Eestist pärit lumelauduri seiklusrikkad kogemused kaugel kesk-Aasia mägedes pani kirja Roman Ilves.

Esimest korda lendame Kõrgõzstani Istanbuli kaudu. Turkish Airlines on hea lennufi rma − lennukid mugavad, toit söödav ja saab ka natuke tasuta alkoholi. Lumelauad ja suusad mahuvad tasuta 30 lubatud kilo hulka. Grupis on meid kokku 13 „vihast” freerider’it, kes lähevad julgelt vallutama Tian Shani lumiseid nõlvu. Ootused on kõigil suured, sest teadaolevalt on Kõrgõzstanis suurepärased off -piste ja freeride’i võimalused, lisaks ilus loodus ja eestlasele väga taskukohased hinnad.

Tallinn-Istanbul-Biškek, heas seltskonnas lendab aeg kiiresti. Ei ole veel õieti omavahel tuttavaks saanud, kui juba on käes varahommik ja me maandume. Kõik laabub intsidentideta, saame templid passi ja pagasi kätte. Lennujaamas ootab autojuht Deniss, kelle valgesse mersubussi topime kogu oma tavaari ja mahutame ka ennast. Deniss transpordib meid Karakoli linna, mis asub pealinnast 400 kilomeetri kaugusel ja kus ootab meid kodumajutus.

Karakol – külalislahkus ja puuderlumi

Sõit Karakoli kestab kuus tundi. Teeäärsed söögikohad on enamasti üsna ropud, kuid selle trumpavad üle peldikud, kus 20kraadise külmaga on päris karm asjatada. Kohalikul miilitsal on alati sada põhjust, miks peaks turist oma kukrut kergendama, seega on parem nendega mitte tegemist teha. Samas loodus on sedavõrd imeline, et unustad kõik väikesed ebamugavused. Karakol tervitab meid 15 külmakraadiga ja linna keskel asuva Vladimir Iljitši monumendiga.

Oleme kohal. Rõõmus pererahvas ootab meid massiivsete raudväravate ees, mille taga peitub kena väike maja. See ongi meie kodumajutus. Pererahvas on abivalmis ja aitab meil sisse kolida, köögilaual aurab kuum tee ja lõhnavad soojad saiakesed. Meie aga rõõmustame, et igas toas on soe ja potiga peldik. Majaperemees Valentin tutvustab meile valdusi: kena saun, söögituba, suusariiete kuivatusruum, maja tagumistes ruumides popsub tulel vaikselt samagonniaparaat. Valentin on selle imemasina üle väga uhke ja mainib kavalalt, et õhtul saame proovida. Nii istumegi õhtul kogu seltskonnaga köögis pika laua taga, õhtustame ja mekime kodukonjakit. Meiega on liitunud neli sumomaadleja kehaehitusega Biškeki kirgiisi, kes ööbivad kõrvalmajas ja tulid samuti Karakoli talverõõme nautima. Meeleolu on ülim: pildistamine, vennastumine, kallistamine, telefoninumbrite vahetamine, lõputud toostid.

Esimesed kogemused

Pärast hommikukohvi kiirelt riidesse, varustus kaasa ja uksest välja. Nii nagu kokku lepitud, ootavad väljas kaks maasturit, mis sõidutavad meid seitse kilomeetrit kesklinnast eemal asuvasse suusakeskusesse. Teel mäkke näeme kahte kraavi libisenud sõiduautot, tee on väga libe ja talverehve siin ei kasutata, soovitatav on sõita ainult nelikveolistega.

Mõnus karge talvehommik, krigisevad tooltõstukid juba töötavad, lund on külluses ja inimesi väga vähe. Soetame suusamäe passid, istume tõstukisse ning liigume panoraamile (nii kutsutakse kõrgeimat punkti, kuhu tõstuk viib, ehk 3040 meetri peale). Vaat siit avaneb alles vaade − mägedele, ahelikele, Karakoli linnale ja Issõk-Kuli järvele. See hiigelsuur järv on tõeline pärl ja vaatamisväärsus. Järv on 182 kilomeetrit pikk ja 60 kilomeetrit lai, ei jäätu kunagi, kuigi külmakraade tihti üle 20, järvest ei voola välja ühtegi teadaolevat jõge ja kogu vesi tuleb sisse liustikest ning järve põhjas asuvatest soojaveeallikatest.

Mäe tipust läheb edasi lumetraktorirada 3400 meetrile, kuhu saab minna ka jala. Sealt tuleb juba kuue kilomeetri pikkune laskumine. On enam kui kindel, et selle pika liu võtame ette. Aga aitab imetlemisest, suusad-lauad alla ja läheb sõiduks. Meid ümbritsev pehme paks lumi tekitab aukartust, sellel sõita on väga raske ja tahab harjumist, siiski lubame üksteisele, et enne siit ei lahku, kui oleme kogu puudri üles kündnud ja avastanud iga salaraja. Tihe mets, kus sõitmine tundus peaaegu võimatu, osutus hoopis eriliseks lemmikuks. Kitsad kurvilised rajad läbivad võsatihnikuid ja ühendavad põhiradasid ning metsa kihutades avastad, et siin sõitmine vajab eriliselt pingutust ja kiiret reaktsiooni, mida on vaja veel kõvasti treenida.

Esimene päev on alati natuke tagasihoidlik ja mäega sina peale saamine võtab aega. Teisel sõidupäeval mõistame Karakoli mägede tõelist võlu. Öösel on sadanud maha paarkümmend sentimeetrit lund. Lumi on katnud kõik jäiseks sõidetud kurvid, parandanud sissesõidetud vaalud. Hinges lapselik rõõm, kiirustame mäkke, et saaks esimeste seas kihutada paksu lumega kaetud rajal. Kilomeeter puutumata lund ja siis tihedasse metsa krossima, kus pole harv juhus leida ennast mõne kuuse alt või lendamas üle põõsa meetrisesse lumme. Selline sõidustiil on küll väga ohtlik ja nõuab oskusi, samas saab sellest suurima naudingu. Emotsioonid on üles köetud. Kiirus, hirm, rõõm − kõik seguneb ning sellest saab kokku üks korralik meelemürk, mida tarbime isukalt. Päeva lõpuks koguneme terve seltskonnaga mäekohvikusse, tellime ülimaitsvat pardišašlõkki ja teed. Hinnad on täiesti taskukohased. Surmväsinud, kuid õnnelikud, loivame maasturitesse ning teades, et kodumajutuses ootab meid saun, sõidame läbi poest ja ostame kaasa kohalikku Arpa-nimelist õlut, õhtusöögi aga korraldame kohalikus restoranis.

Ohutus eelkõige

Kätte on jõudnud päev, mil oleme valmis minema jalgsi 3400 meetri kõrgusele ja tegema sealt pika laskumise. Kohalik mäegiid korraldab meile laviiniohutuse kursuse. Kuigi meil on kaasas piiparid, labidad ja isegi natuke kogemusi freeride’i sõidust, ei tasu kunagi kaotada valvsust ja kes oskaks ikka paremini nõu anda kui mitte kohalik instruktor. Kolmetunnine venekeelne kursus on päris huvitav. Talvepäikesest pruuniks parkunud näoga mees on proff, kes teab, millest räägib, ja kogemusi on mehel küllaga nii Tian Shanilt kui ka mujalt maailmast. Kell on 12 päeval ja me sõidame tõstukiga 3040 meetri kõrgusele. Peast jooksevad läbi kõikvõimalikud mõtted, minek tundmatusse on alati natuke hirmutav. Hüppame tooltõstukilt maha, lööme risti ette ja hakkame minema, jalgsi 3400 meetri kõrgusele. See retk võtab aega umbes tunnikese. Mööda sissesõtkutud rada on hea liikuda, samas annab kõrgus endast märku ja puhkused on üsna tihedad. Ilm on suurepärane, nähtavus väga hea, sõprade elevil näod annavad märku, et just seda nad ongi otsinud.

Jõudes sihtpunkti, ei saagi aru, kuhu peame laskuma, kõik on valge ja sulandub üheks suureks lumevaibaks. Paarkümmend meetrit eemal märkame, et siit on juba keegi laskunud. Paneme olemasolevate jälgede järgi marsruudi paika, kontrollime üle ohutusvarustuse ning alustame sõitu. Keegi meist ei tohi maha jääda ega kaduda silmapiiri või lumevalli taha. Laskume parajate vahedega, et vajaduse korral üksteist abistada ja samas mitte üksteisele jalgu jääda. Pikk järsk laskumine on suisa rõõm ja lustipidu, kuulen kilkeid ja rõõmuhüüdeid, kukkumised ja väikesed hüpped on siin tavalised ning annavad sõidule vürtsi.

Peatselt aga oleme jõudnud madala kaldega platoole, kus hoog hakkab raugema − paksus lumes tähendab see teadaolevalt vajumist. Leian kõrvalt juba sissesõidetud jälje ja libistan ennast sinna, jõuan napilt järgmise järsu languseni ja jään seisma. Kõigil pole nii hästi läinud, näen kolme kirjut kuju sügavas lumes sumpamas ja vandumas. Lumes rassimine võtab tohutult energiat ja veel sellisel kõrgusel on see topeltraske. Raskused ja proovilepanekud kuuluvad asja juurde, poisid on endiselt rõõmsad ja silmad säravad edasise ootuses. Kogu meeskond on jälle koos, teeme väikese puhkuse, siis alustame järjekordset laskumist. Umbes 40-kraadise langusega nõlva lõpus paistab kuusemets, kus peaksid olema juba väikesed rajad, mis viivad keskusesse, täpselt nii ka see on. Kitsas poolemeetrine rada mäejalamilt viib otse tõstukite juurde. Kõik on elus ja terved, kohutavalt väsinud ja õnnelikud. Ühe sellise laskumise saabki päevas teha, sest kell neli pannakse keskus kinni ja ega rohkemaks polegi jaksu. Ees on päev, mil puhkame ja naudime Kõrgõzstani külalislahkust, kööki ja soojaveeallikaid.

Puhkepäev

Puhkepäeva hommikul magame kauem kui tavaliselt. Alustuseks põrutame kahe maasturiga turule. Tahame oma silmaga näha kuulsaid Kesk-Aasia turge, mis on räpased, täis kilkeid, sõimu ja veidrat kõnekeelt. Asiaatsete näojoontega mehed ja naised uurivad meilt pidevalt atkuda võ ja vastavad ise: amerikantsõ. Ostan kohalikke vürtse ja hakkan müüjaga vestlema. Eestit teavad peaaegu kõik, kes on üle 30 eluaasta, paljud on isegi käinud, sest nõukogudeajal olevat saanud Baltikumis head äri ajada. Kui kohalikud kuulsid, et tulime nii kaugele suusatama-lauatama, said nad peaaegu naerukrambid ega mõistnud, miks me kodus ei suusata, lund peaks ju meil küllaga olema. Kustkohast see kirgiis peakski teadma, et Eestis pole paraku mägesid. Sisseostud tehtud, lahkume. Sõidame mööda väikestest küladest, mis on porised, ja korraga tekib tunne, nagu oleks ajas tagasi läinud. Kariloomad kõnnivad rahulikult tänaval, mehed kappavad hobustel, naised tassivad ämbritega vett ja tänavatel on külluses nõukaaegseid sümboleid.

Jõuame tumepunaste mägedeni, selle koha nimi on Džeget-Oguz. Kaks punast mäemassiivi, millest esimene on Murtud Süda, ja see tõesti seda ka meenutab, teine Seitse Härga, mis pigem meenutab lihtsalt mäge, aga võimalik, et seda peab teise nurga alt vaatama. Siit veel kümmekond minutit sõita ja oleme Saru soojaveeallikate juures. Kenas kaljuses ahelikus seisab kaks plastakendega savijurtat. Mõlemas on sees basseinid otse mägedest voolava sooja radoonirikka veega. Vesi on soe ning lõhnab kummaliselt. Üle veerand tunni ei soovitata korraga basseinis mõnuleda. Kohalikud kiidavad vett väga ja räägivad pikalt selle ravivõimetest. On ikka loodus kirgiise õnnistanud – neil on looduslikud spaad miljonivaatega mägedes.

Spaamõnud nauditud, lahkume Sarust. Sõidame külla kohalikule karjusele, kes on valmistanud meie seltskonnale rahvustoite kurdjakki ja bešparmakki. Siniste akendega väikese maja uks on avatud ja vastu tuleb noor tüdruk, kes tervitab meid kirgiisi keeles. Istume kohalikke tavasid austades põrandale ja meid kostitatakse supilaadse praega, kus on lapšaa ja lambaliha, toit on üsna rammus ja kogus suur. Teine käik on kurdjakk ahjukartuli, ürtide ja lambalihaga. Endiselt on toit rammus ja kogused ülisuured, õnneks saab seda kõike alla loputada rohelise teega. Pean tunnistama, et kirgiiside rahvusmenüü on üsna tagasihoidlik ja suurt maitseelamust meile ei pakkunud, samas kõhu saab korralikult täis. Pärast kolm tundi kestnud õhtusööki jätame pererahvaga lahkelt hüvasti, maksame arve ja lahkume.

Veel kaks päeva naudime Karakoli lumiseid nõlvu ja mägede ilu, siis jätame Karakoliga hüvasti, ning tee viib meid 650 kilomeetri kaugusele Suusamyri.

Suusamyr ja snowcat’id

Suusamyr ei ole tavaline suusakeskus, siin puuduvad tavalised tõstukid. Mäkke transpordivad meid lumetraktorid ehk snowcat’id. See on freeride-keskus, kus sõidetakse hooldamata nõlvadel.

Terve päeva sõidame Karakolist Suusamyri. Sõit läbi terve Kõrgõzstani on muljetavaldav, näeme riiki, tutvume kohalikega, isegi need reisikaaslased, kes ei osanud sõnakestki vene keelt, on hakanud seda purssima. Pimedas ja väsinuna jõuame Suusamyri keskuse hotelli. Kolime end sisse ja lähme puhkama, järgmine päev tõotab tulla kõva spordipäev. Hommikusöök hotellis on nagu ikka Kõrgõzstanis: praemuna, sai, moos, herkulopuder, tee, lahustuv kohv. Paneme varustuse selga ja lähme oma saatusele vastu.

Lumekuhjade vahel ootab punane snowcat, mille küljel on uhke kiri „Suusamyr”, traktor mahutab tosin inimest, meid on kümme pluss giid. Kordame veel kord üle laviiniohutuse tehnika ja ronime kabiini. Kõik on ümberringi valge ja lumi puutumata ning ilusaid nõlvasid hulgaliselt, sõida kus tahad. Üürgava mootoriga loom tassib meid mäkke, roolis istub lõbus sell, kes pidevalt küsib: „Vsjo normalna, freeraderi?“ Umbes pool tundi sõitu ja oleme kohal, kõik on valge, kuhu sõitma peab, ei saa aru, lume paksus poolteist meetrit, pehme puuder. Giid naerab ja näitab näpuga kauguses paistva tumeda täpikese peale, seal kohtume. Paneme marsruudi paika, laskumine 2,5 kilomeetrit puhast kütet. Suur nauding on laskuda nõlvalt, kus pole mitte ühtegi jälge ja kõik on valge. Kümnepealine lohe on sattunud hoogu, sõidetakse julgelt, hüpatakse, kukutakse, kihutatakse.

Suusamyr on tõeline freeride-paradiis. Ei oskagi neid emotsioone kirjeldada, kõik tundub ebareaalne, täpselt nii nagu mõnes lahedas lumelauafilmis, kus profid kihutavad puudris. Saame teha kolm laskumist, siis tuuakse meile lõunasöök otse mäele, joome teed ja sööme pilaffi, arutame giidiga läbi uusi marsruute. Päeva jooksul jõuame teha seitse laskumist. Õhtul koguneme kohvikus ja teeme päeva kokkuvõtte. Igaühel on rääkida, kuidas ta sõitis, kukkus, hüppas. Snowcat on päris vinge elamus.

Need kaks päeva Suusamyris mööduvad märkamatult ja juba koidab päev, mil peame lahkuma ning ka meie reis hakkab lõpule jõudma. Öine tee mägedest viib meid Biškeki hotelli, mis asub kesklinna lähedal. Hommikul alustame tutvust pealinnaga, mis bussiaknast jättis nõukaaegse mulje. Pean tunnistama, et talvises Biškekis pole eriti midagi vaadata, ostame mõned meened ja uitame niisama ringi.

Satume nägema vana Kõrgõzstani rahvamängu kok-boru, kus hobuste seljas ratsutavad mehed peavad rebima üksteise käest kitsenahka ja vedama selle traktoriratastest valmistatud väravatesse. See mäng meenutab natuke polot, kuid on tunduvalt jõulisem ja ohtlikum. Kirgiisid kutsuvad meid hea meelega mängu vaatama ja pakuvad traktorisahal loožikohta.

Õhtul on meil plaanis teha reisikokkuvõte kuulsas Biškeki šašlõkirestoranis 11. Naljaka nimega restoran on super, šašlõkivalik ulatub kümnetesse. Kogu seltskond istub laua taga, loen semude silmadest välja suurt rahulolu. Kohalikud on meie suhtes uudishimulikud, kuna nad ei saa kuidagi aru, mis keelt me räägime. Lõpuks tuleb üks julge kirgiis meie lauda ja alustab vigases inglise keeles juttu. Saame kiiresti sina peale, räägime talle meie seiklustest Karakolis ja Suusamyris, tõstame tooste Kõrgõzstani terviseks ning lubame seda riiki kindlasti veel külastada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga