Han Tengri (6995 meetrit) mäetipp asub Hiina, Kõrgõzstani ja Kasahstani piiril Tian Shanis, Tengri Tag’i ahelikus. Mägi on Kasahstani kõrgeim tipp ja Kõrgõzstanis kõrguselt kolmas. Hiina kõrgeimast tipust on see aga meie kuue Munamäe jagu, s.o 1903 meetri võrra madalam. Esimesed teaduslikud vaatlusandmed Han Tengri kohta pärinevad Pjotr Semjonov-TjanŠanski käest. Lugeja õnneks on Eesti Riikliku Kirjastuse poolt „Maailm ja mõnda” sarjas 1964. aastal Rein Tarmisto tõlkes ilmunud „Reis Tjan-Šani: 1856–1857“, kus Semjonov-Tjan-Šanski kirjeldab ilmekalt järgmist: „Kui me siis kella ühe paiku keskpäeval mäekuru tipule jõudsime, pimestas meid seal ootamatu vaatepilt. Meist otse lõunasse kerkis kõige majesteetlikum mäeahelik, mida eales näinud olen. See koosnes üleni, ülalt kuni alla, lumistest mäehiiglastest, mida ma endast paremal ja vasakul võisin loendada vähemalt 30. … Ja just nende hiiglaste keskkohas kerkis üks hiiglane, mis erines neist järsult oma kolossaalse kõrgusega – see oli lumivalge teravatipuline püramiid, mis näis mäekuru kõrguselt vaadates ülejäänud tippude kõrgusi kahekordselt ületavat… Sellele mäestikurühmale olid kohalikud elanikud nii tabavalt andnud poeetilise nime – Tengri -Tag (vaimude mäeahelik), sarnastades neid lumiseid tippe taevavaimudega, aga neid tippe krooniva, oma vägevuse tõttu rõhuvalt mõjuva hiiglase ristinud Han-Tengriks, s.o nende taevavaimude valitsejaks.”
Geograaf Semjonov, kes 1906. aastal võttis uhkeldades lisanime TjanŠanski, vaatles mägesid Kasahstanist ning pidas TengriTag’i ahelikku ja sellel asuvat teravatipulist mäge ekslikult Tian Shani peaahelikuks. Kuulamata oma kasahhi teejuhte, nimetas ta mäe Han Tengriks. Ometigi oli kasahhidel mäele oma nimi, loojuva päikese punasest peegeldusest mäe marmorist nõlvadel tulenev KanTau (’verine mägi’) ja kirgiisidel KanToo. Nimi HanTengri (’taeva valitseja’) aga pärineb pigem kagu poolt, tõenäoliselt turgi või altai etümoloogiast.
Geopoliitilise kõrvalpõikena tasub mainimist segadus Han Tengri asukoha ja riigipiiride maakaardile joonistamisega. 1882 aasta Kashagri lepingu kohaselt tõmmati TsaariVenemaa ja Hiina piir üle Han Tengri. Mägi asub orgude lõpus kõrvalahelikul, igati ebaloogilisel kohal riigipiiriks, Hiinast puudub sinna igasugune normaalne ligipääs, selleks tuleks ületada 6500 meetri kõrgune Meridiaani mäeahelik. Väidetavalt hiinlased teadsid, kus on tegelik peaahelik, aga vene ametnikud mitte, ning seda ära kasutades püüdnud esimesed kavalusega tükikest maad juurde saada.
Legend räägib isegi, et Semjonov olevat andud Han Tengri nimeks valele mäele ja tegeliku Han’ina tunti tollal hoopis praegust Jengishi Chokusut. Aga see lugu tundub ebausutav. Üks osa Siiditeest, Xiate kaubatee, kulgeb Muzarti jõe orgu mööda Xiate ja Aksu asulate vahel Hiinas. Sellelt kaubateelt on Han Tengri kenasti vaadeldav, Jengish aga täiesti nähtamatu. Sealt silmas viivuks Han Tengrit ka kuulus rootslasest maadeavastaja Sven Hedin, kui ta 1885. aastal rändas mööda Muzarti jõge Aksu linnast ülesvoolu. Xiate kaubatee on tänaseks kahjuks maha jäetud. Vägev oleks seda täies pikkuses läbida! Han Tengri prominentsusest Tian Shani kohal annab aimu fakt, et lisaks Semjonovile jäi ka Gottfried Merzbacheril, kes andis oma nime müstilisele liustikujärvele ja korraldas ekspeditsioonid mõlemale poole Han Tengrit, Põhjaja LõunaInõltšeki liustikele, märkamata Tian Shani tegelik peaahelik Kokshaal Too ja sellel asetsev kõrgeim tipp Jengish Chokusu (7439 meetrit). Mägi „avastati” ja mõõdeti alles 1943. aastal ning kolm aastat hiljem nimetati toona võiduka sõja auks nimega Pik Pobeda.
Han Tengri silmapaistvalt kaunis püramiidjas kuju on seega põhjus, miks tema tipus kohtuvad kolme riigi piirid, ent nõukogudeaegsetel kaartidel asub piir seal, kus see praegu faktiliselt jookseb − 12 kilomeetrit tipust ida pool üle LääneŠateri (Шатёр, 6637 meetrit) tipu. Kõrgõzstan ja Hiina näiteks leppisid piiris de jure kokku alles 1999. aasta augustis.
Esmatõus mäetippu
Esmatõus Han Tengrile tehti 1939. aastal LõunaInõltšeki liustikult, nüüdseks klassikalist marsruuti mööda. Nõukogude Ukraina ekspeditsiooni juht Mihhail Pogrebetski koos Boriss Tjurini ja Austria kommunisti Franz Zaubereriga jõudsid tippu 11. septembril.
Eesti mägironijad on Han Tengril vett ja vilet näinud omajagu. LõunaInõltšeki liustikult tõusid 1987. aastal tippu esimestena Jaan Künnap, Alfred Lõhmus ja Kalev Muru. Kõik said Lumeleopardi aunimetuse. Tol aastal oli Pobeda mäetipp suletud piiritülide tõttu, et kellele mägi ikka kuulub, ja nii arvestati Han Tengri üle seitsme tuhande meetri kõrguseks, et Lumeleopardi spordinormatiivi täita. Tegelikult ongi Han üle 7000 meetrit merepinnast, sest tema tipul asub 15 meetri paksune igilume ja jää koonus.
Kaks aastat hiljem ehk 1989. aastal jõudsid tipule Tõivo Sarmet ja Paul Poopuu. Mehed olid matkal Kesk-Tian-Shanis ning otsustasid vastu nõukogude alpinismi reegleid matka käigus „turistidena“ tipule tõusta. 1990. aastal oli mäe all tagasi Jaan Künnap, ise küll jalavigastuse tõttu ta ei roninud, aga tema grupist jõudis tippu seitse inimest. Senini ainsa eesti naisena tõusis tippu Helme Suuk. Lisaks Igor Lematško ja Vladimir Vladimirov-Meema. Ülejäänud olla olnud vene alpinistid.
1993. aastal suundus kaks Eesti gruppi Han’ile. 2. augustil jõudsid tippu Peedo Nelke, Eero Ots ja Erkki Vihula ning 4. augustil Tarmo Riga. Tarmo Riga, kes oli Tõivo Sarmeti matkagrupis koos Ivo Goldi, Erkki Vihula ja kahe vene alpinistiga, kes meeles ainult eesnime pidi − Gennadi ja Vladimir −, hindab kogu tollast plaani väga ambitsioonikaks.
„Tõivol oli idee teha mägimatk Maida- Adõrist mööda Lõuna-Inõltšeki liustikku, tõusta Han Tengrile, seejärel tõusta Pobedale ja edasi matkata mägedest välja teist marsruuti mööda. Kandsime seljas kogu varustust, üle 40 kilo mehe kohta. Matkasime Han Tengri alla baaslaagrisse seitse päeva, millest ühe päeva istusime lakkamatu lumesaju tõttu telgis. Baasist (4200 meetrit) tõusime kolme päevaga sadulale kolmandasse laagrisse 5900 meetri peale. Ööbisime seal ühe öö ja laskusime seejärel teise laagrisse (5300 meetrit). Kohe järgmisel päeval liikusime tagasi sadulale. Oli kurnav. Ivo Goldi ja Vladimir jäid aklimatiseerumise kestel haigeks ning pidid edasisest loobuma. Erkki Vihula ühines hoopis Peedo Nelke grupiga. Nemad oli Lõuna-Inõltšeki liustikule jõudnud veidi varem, helikopteriga.”
„2. augusti läksime hommikul tiputõusule enam-vähem koos – Tõivo, Erkki, Peedo, Eero, Gennadi ja mina,” mäletab Tarmo. Ta kirjeldab värvikalt toonaseid seiklusi: „Pöörasin tagasi kuskil 6500 meetri peal, kuna kassid tulid pidevalt jalast ära. Mingi vene eksperimentaaltoode, millel olid pehmesulamist rihmakonksud. Konksud paindusid ega hoidnud saabast kinni. Ka ilm hakkas ära keerama. Mehed tilkusid päeva jooksul laagrisse tagasi. Meie grupp oli lumekoopas, Peedo oma telgis. Tõivo teatas koopasse saabudes, et pööras ilma tõttu tagasi. Peedo ja Eero saabumist ma ei näinud. Erkkile läksin vastu, kui ta laskus väsinuna sadulale. Peaaegu pimedas. Ilm oli tormine. Gennadi jõudis sadulale alles järgmise päeva lõunal, olles külmööbinud 6400 meetri kõrgusel koos ühe korealasega. Erkki jutust mäletan tema tipupäeva sündmuste kohta ainult fragmente. Järgmisel päeval läksid kõik alla. Laenasin enda nirude asemel Gennadilt korralikud kassid ja jäin koopasse. 4. augustil oli ilm hea ja tõus tippu läks libedalt.”
Pobedale ronimisest loobuti, kuid mägimatk teist teed mööda mägedest välja tehti vastavalt plaanitule teoks. Tee Lõuna- Inõltšeki liustikult Bajankoli orgu oli eriti huvitav, aga raske. „Kokku olime Tõivoga kahekesi teel kümme päeva ühtki inimest kohtamata. Ületasime Bronenosetsi kuru ja laskusime Merzbacheri järve äärde, kus ujusid jäämäed. Edasi liikusime mööda Põhja-Inõltšeki liustikku Han Tengri põhjaseina alla ja sealt üle Sarõdzasi aheliku (Odinnatsati kuru, 5300 meetrit, 3B*) Bajankoli orgu. Pärast kahekilomeetrist järsku laskumist liustikelt jõudsime kuusemetsadesse, piirkond oli metsik ja kitsas orus matkasime mööda värskeid karujälgi. Esimese karjuseonnini jõudes oli kogu toidutagavara lõppenud.” Tänapäeval sellist lähenemist mägironimises enam eriti ei kohta – kui baaslaager on raskesti ligipääsetav või kauge, nagu see Han Tengri puhul on, siis lennatakse sinna ja tagasi helikopteriga.
Saatuse keerdkäigud
2004. aasta on õnneliku õnnetuse aasta. JK Alpinismiklubi organiseeris tõusu Han’ile, taas lõunast. See oli ka minu esimene kohtumine Han Tengriga. Aklimatisatsioon läks edukalt. Tõusime mööda lühikest ja kitsast Semenovski liustikku teise laagrisse 5200 meetri kõrgusel. Ööbisime seal kaks ööd. Seejärel tõusime Han Tengri ja Tšapajevi (6371 meetrit) mäetipu vahel olevale sadulale. Kohe sadula all on koopad umbes 5850 meetri kõrgusel. Sel veetsime veel kaks ööd. Varahommikul enne päikesetõusu, et vältida laviine, alustasime laskumist baaslaagrisse. Mul oli kaasas lumelaud, aga sõita veel ei saanud, nii pime oli. Grupp oli jõudnud juba teise laagri lähistele, enne kui mööda lõhelist Semenovskii liustikku neile järele sain. Siis juba päris all 4200 meetri peale välja. Ütleme nii, et laua tassimise vaev pea kuue tuhande kõrgusele ei tasunud ennast ära!
Kolm päeva puhkust ja 4. augustil alustasime baasist tiputõusuga. Esmalt ööbisime umbes 4400 meetri kõrgusel Semenovski liustiku alguses nn Šubini peatuses. Järgmisel hommikul tuli alustada väga vara, umbes kella 2–3 ajal. Ikka selleks et turvaliselt läbi pääseda „hiirelõksust”. Hiirelõksuks nimetatakse liustiku keskosa, mis möödub Tšapajevi idaseina alt. Üleval 6000 meetri kõrgusel seina küljes on kolossaalsed rippliustikud. Päikese soojuses hakkavad rippliustikud ja karniisid pudenema. All tõusuraja juures on liustik väga lõheline ning kui midagi alla sajab, ei ole peituda kusagile. 5. augusti hommikul vallandus nõrga maavärina tagajärjel üks neist kolossidest ja tuiskas jäälaviinina alla. Meie õnneks saime pihta ainult laviini põllega − suure lumetolmupilvega. Hommikul oli juhtunud õnnetus, Priit Joosu oli teekannu ümber ajanud ja pidime keetma uue joogi ning väljusime 20 minutit hiljem, just niipalju, et laviin meieni ei jõuaks. Laviini nähes jõudsin mõne hetkega kogeda hirmu, kõige lõpetatuse tunnet, aktsepteerimist ja õnnejoovastust − nähes valget seina ülal peatumas. Eespool liikus kahjuks mitu gruppi alpiniste. Vähemalt 11 jäi neist igaveseks sinna. Kaks inimest kaevasime elusana välja ja abistasime alla. Järgnes šokk. Edasisest tõusust loobusime.
2008. aastal toimus ekspeditsiooni Pobeda mäetipule. Sellele küll me ei jõudnud, kuid ekspeditsiooni kestel tõusis kõrval asuvale Han Tengrile Urmas Peiker.
Teadaolevalt esimest korda üritasid meie alpinistid põhja poolt tõusta Han Tengrile 2014. aastal. Ekspeditsioon läks edukalt ja kaheksast alustanud alpinist jõudis tippu neli: Priit Joosu, Allan Valge, Meelis Luukas ja Meelis Kuris. Seega on Han Tengri tipus käinud Eestist 20 alpinisti.