Matmiskombeid maailma eri paigust

Mansimaa

Siberis, Mansimaal maetakse surnuid tänini vanal soomeugri kombel paati. Haua peale ehitatakse surnumaja, millel on ka hingeauk. Paadil lõigatakse nina ja pära ära ja need pandi koos muude panustega (näiteks narta, suusad) surnumaja kõrvale või peale. Samuti on seal siiani elus komme käia kalmistul söömas ja esivanemate hingedele kingitusi viimas.

Szatmárcseke küla Ungaris

Szatmárcseke on külake Ungaris, üsna Ukraina piiri lähedal. Eesti kultuuriloo jaoks on ses külas, ja veel mõnes ümberkaudses külas, üks intrigeeriv detail – kalmistu, kus enamik haudu on kujutatud paatidena. Sellele tähelepanuväärsusele juhtis tähelepanu Lennart Meri, kes sidus need hauad vanade soomeugrilaste tavaga matta oma kadunukesi paatidesse. Tänapäeva ungari uurijad ei usu enamasti, et Szatmárcseke traditsioonil on nii kauged juured ja tagamaad. Aga kuna ungarlased ei usu praegu enam üldse soomeugri asja, siis ei pea me ehk nende arvamust üleliia tõsiselt võtma ning võime ikkagi arvata, et meie esivanemate matusetavad on vähemalt ühes Euroopa külas veel säilinud.

Terrakotasõdalased Hiinas

Aastal 210 enne meie aega maeti Hiina esimene imperaator, Hiina ühendaja, Konfutsiuse raamatute põletaja ja Hiina müüri ehitaja Ch’in Shih Huang Ti (QinShihuang) 15-korruselisse maa-alusesse hauakambrisse nimega Mount Li. Kui imperaator suri, maeti koos temaga nii surnult kui ka elusalt palju lähedasi teenreid, naisi, kel polnud lapsi, ehitusmeistreid ja käsitöölisi. 1974. aastal avastati kambrist vähem kui miili kaugusel hiiglaslik maa-alune hauakompleks 6000 elusuuruse terrakotasõduriga ja -hobustega, mis olid juba üle 2200 aasta imperaatori hauda valvanud. Väidetavalt alustas Ch’in Shih Huang Ti kompleksi ehitamist 13-aastaselt, kui ta sai Ch’ini kuningaks. Selle juures olevat 36 aasta vältel olnud tegevad 700 000 inimest. Arvestades Hiinale omaseid ideid sümmeetriast, oleks alust oletada, et lisaks imperaatori hauakambrist idas avastatud terrakotasõdalastele on sarnased aarded peidetud ka veel avastamata kambritesse läänes, lõunas ja põhjas.

Terrakotasõdalaste juures käivad pidevalt restaureerimistööd ja igal aastal saab seda armeed näha üha täiuslikumana.

Jeruusalemm

Juudi surnuaed Õlimäel on kindlasti kalleimate hauaplatsidega kalmistu maailmas. Aga argument, miks end siia matta lasta, on samuti tõsine – siitkaudu läks messias taevasse ja siitkaudu tuleb ta ka ühel päeval tagasi maa peale ning äratab ilmselt esimesena üles just need kallid kadunud, kes Õlimäel puhkavad. Kiiresse ülestõusmisesse tasub ju investeerida!

Samas on siin juutide surnuaed olnud enam kui 3000 aastat, kunagi maeti mäe lõunanõlvale juutide kuningad ja teised silmapaistvad tegelased. Praegu olevat Õlimäel umbes 150 000 hauda.

Jeruusalemmas on kuulsaid haudu aga veel. Kristuse oma Kolgata mäel jäi teatavasti tühjaks, sest Issand oli üles tõusnud. Taaveti haua täpne asukoht on vaieldav. Kui see kuulus Juudamaa kuningas ja juutide ühendaja aastal 970 enne Kristuse sündi suri, olevat ta maetud Siioni mäele Jeruusalemmas. 12. sajandi alguses lepiti ta haua asukoht kokku ja sellisena tähistatakse seda Siioni mäel, veidi linnamüürist väljaspool, tänini.

Rapa Nui ehk Lihavõttesaar

Polüneeslastel pole vahet, mil moel surm saabus, igal juhul oli tegu kurja vaimu, nõiduse, deemonite või vihaste jumalatega. Sellele negatiivsele liitus veel oht, et kehast vabanenud hing hakkas elavate seas ringi liikuma. Surmaga seondus mõistagi hirm ja seda püüti võita rituaalidega. Kui suri pealik, siis oli selge, keegi polnud ohutus olukorras ja preestrid olid läbi kukkunud. Selle kõige vastu astuti uskumatult mõjusate leinastseenidega, väga levinud olid ohtrad ohverdused, vägivald enese ja teiste vastu, vara lõhkumine, eriline riietus, muudetud sõnad, hala. Ajalooliselt oli Rapa Nuil leinajatel komme valjul häälel halada, kanda erilisi sulgedest peakatteid, lõgisevaid kondiplagisteid.

Usuti, et keha ja hinge vahel jääb alatiseks side ning seega oli väga oluline skelette, eriti tähtsate inimeste omi, säilitada.

Rapa Nuil mähiti surnu mattidesse, puukoortest riidesse või kõrkjatesse. Teadmata aja hoiti seda lahkunu kodu lähedal ning viidi siis ahu-platvormidele, kus see tõsteti neljale Y-kujulisele postile (nagu ragulka), vahel ka vaid kahele postile, otsekui taevale pakkumiseks. Postid olid paigal püsimiseks toetatud kividesse uuristatud aukudesse.

Itaalia

Varakristlikus, Rooma impeeriumi aegses (matuse)traditsioonis oli katakombidel suur tähtsus. Siin käidi palvetamas, siia varjuti ohu korral ja vähemalt pärast surma loodeti siin paganlike kiusajate eest rahu saada. Oluline oli see, et kristlased ei tahtnud oma keha mitte vana traditsiooni järgi põletada, vaid ühes tükis matta, et olla valmis ülestõusmiseks. Linnadesse matmine oli aga tihti keelatud ja siis tuli leida oma salajased matusekohad.

Ühed kuulsamad sellistest katakombidest on Roomas Via Appia ääres asuvad katakombid, kuhu olevat maetud ka apostlite Peetruse ja Pauluse keha. Kokku on Rooma all kümneid eri ajastutest pärinevaid kristlikke matusepaiku.

Huvitavad katakombid asuvad ka Siracusa linnas Sitsiilias. San Giovanni basiilika all olevad katakombid on rajatud 4.–6. sajandi vahel vana akvedukti asukohta. Seega oli osa eeltööd juba enne maaaluse kalmistu rajamist tehtud. Jäi vaid uuristada lisakäike ja tuhandeid hauanišše. Neist katakombidest on leitud huvitavaid sarkofaage ja freskosid.

Nepal ja India

Hindude jaoks pole surmal lõplikkuse tähendust. Lõputu ümbersündide tsükkel ei tunne taevast ega põrgut, on vaid karma arendamine. Surmajärgsetel rituaalidel, mis paikkonniti veidi erinevad, on eesmärk tagada hingele ohutu rännak esivanemate maale. Surnu pestakse ja pannakse uutesse riietesse, mille värv on erinev – leskedel ja meestel on see valge, naistel oranž. Olulisim roll tseremoonia juures on vanemal pojal, kes süütab ka tuleriida. Põlemine võib aega võtta kuni kuus tundi. Puid kulub palju ja see on kallis. Kõige rikkamad võivad kasutada näiteks sandlipuud. Keralas on populaarsed mangopuud. Igaüks peab lapsepõlves istutama mangopuu, mida kunagi tema tuhastamisel kasutatakse. Oluline on, et kolp puruneks (kui vaja, tuleb see purustada), siis pääseb hing vabadusse. Kui tseremoonia korrektselt läbi viiakse, pääseb hing pärast mõnda aega vaimuna ringiliikumist järgmisele astmele. Erilisi tseremooniaid peetakse neljandal, kümnendal ja neljateistkümnendal päeval pärast surma. Seejärel korraldatakse viimane tseremoonia, mis laseb leinajatel maailma tagasi pöörduda uutes rollides – naine lesena, poeg perekonnapeana.

Hindud peavad pühaks paljusid jõgesid, aga kõige püham neist on Ganges, mille ääres surra on eriline privileeg. Ganges voolab ka läbi Varanasi linna, mis on suremiseks üks eriti hea auraga paik. Kui seal sured ja su tuhk jõkke pühitakse, võid ümbersündide igavesest ahelast välja pääseda.

19. sajandi keskel keelustati Briti Indias sati – tava, mille käigus lesed end abikaasa matusetules tapsid. See iidne komme elas aga edasi ja kuigi nüüd on Indias kriminaliseeritud ka rituaalsele enesetapule igasugune kaasaitamine, on selle võika kombe täitmist ikka aeg-ajalt kuulda.

Bali saar

On vähemalt üks paik maailmas, kus matused peavad olema elutsükli rõõmsaimad peod. Nii on see Balil, kus kohaomase hinduistliku traditsiooni kohaselt usutakse, et mida rohkem ja mida rõõmsamad peielised matustele on kogunenud, seda lihtsam on kadunukesel teekond teise ilma. Sestap pannakse matusekutseid ka hotellide fuajeedesse ja turistid on alati teretulnud. Matusepäeva kindlaksmääramisel on oluline roll numeroloogial − preestrid ütlevad, millal on õige hetk traditsioonilise põletusmatuse korraldamiseks. Vahel võivad kadunukesed ajutises hauas oodata aastaid. Vahel põletatakse mitme küla poolt mitme aasta vältel kogutud laibad koos – on ökonoomsem ja lõbusam, see tähendab hingele parem.

Iraan

Muslimi surnukeha viiakse võimalikult kohe kohaliku mošee surnuaiale, kus see spetsiaalsete inimeste ja ka veresugulaste poolt ette valmistatakse. kui surnu on pestud ja islami riituse kohaselt surilinasse mässitud, siis maetakse ta 24 tunni jooksul, soovitatavalt enne järgmist koidikut. Muslimit ei maeta Iraanis kunagi kirstus, ehkki ta viiakse kirstulaadsel kandealusel matmispaika. Välja arvatud mõned lähedasemad naissugulased, osalevad matmisel ainult mehed. Iga iraanlane tahaks surra pere keskel. kui aga surm oli ootamatu ja surnu oli või elas perest kaugel, võib juhtuda, et perekond ei saagi matustel osaleda. Seega on järgnevad üritused tihti just leina olulisem osa.

Leinakohtumised − Majlis-e Khatm − toimuvad esimesel õhtul pärast matuseid ning tihti ka teisel ja kolmandal õhtul. See võib toimuda igal õhtul samal ajal, näiteks kella 8 ja 10 vahel. Sellekohased teated kleebitakse tihti seintele. Avaliku elu tegelaste jt tähtsate inimeste puhul võib majlis-teade olla ka lehtedes. kui surnul oli lai tuttavatering, toimub leinakohtumine mošees või mõnes avalikus kohas. Personaalseid kutseid ei saadeta, kõik, kes kadunut tundsid, on oodatud kas või lühiajaliselt osalema.

Saabumisel võtab inimest vastu hulk meessugulasi, edasi juhatatakse põhiruumi, kus peaaegu alati on naised-mehed eraldi. Varem saabunud tõusevad tavaliselt püsti tulijat tervitama ja temaga koos loetakse ka surnupalve. Istudes on tavaks naabriga arutada surma asjaolusid või mahajääjate olukorda.

Teed serveeritakse koos spetsiaalse halvaaga – segu jahust, õlist, suhkrust, roosiveest ja safranist, mida valmistatakse ja süüakse kui ohvrit lahkunu hingele. korratakse lauset inshallah ravan-esh shaad bashaad – andku jumala tema hingel rahus puhata. Avalikus kohas toimuval üritusel peetakse ka kõnesid ja loetakse koraani. Lahkudes tuleb pererahvale taas kaastunnet avaldada.

Leinajad kannavad enamasti musta, nad ei pese, aja habet ega kanna lõhna ega kosmeetikat. Nad ei söö magusat, ei pane suhkrut tee sisse, ei vaata televiisorit, ei kuula raadiot ega loe midagi peale koraani. Iraanis võidakse leinaajal ära jätta igasugused üritused. Näiteks jäävad pulmad ära, kui suguvõsas on matused. Iraanlased austavad kurbust, mida surmale järgnevalt väljendatakse. Lein puutub Iraanis igaühesse ja peetakse šokeerivaks, kui isegi väga kauge tuttav ei avalda kaastunnet.

Lein kestab minimaalselt 40 päeva, aga mõne päeva pärast siiski mehed tavaliselt ajavad habet ja hakatakse hoolitsema ka isikliku hügieeni eest. Neljakümnendal surmajärgsel päeval või ööl toimub chele-ee ehk neljakümnes, mis meenutab Majlis-e Khatmi, aga seekord väljendatakse vähem teravat kurbust ja valu. kuni selle päevani külastavad omaksed ja lähemad sõbrad tihti hauda, pärast seda jäävad aga käigud harvemaks ja hakatakse igapäevarutiini taas sisse elama. Haudade regulaarne külastamine pole islami kultuuris üldse kombeks, pigem vastupidi.

Lahkunu lähemad naissugulased kannavad sageli musta kogu järgneva aasta. Sel ajal ei võeta vastu pulmakutseid ega korraldata mingeid pidustusi. Aasta möödudes annab lähedane sõber või sugulane naisele värvilise riidetüki, mis on märguandeks, et leinaaeg on lõppenud. Mõni lesk kannab aga musta elu lõpuni.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga