Hobune ja mina

Hobusega seostub mul esimesena ikka romantiline vabaduseiha – Puškini poeem „Kaukaasia vang“, Tuglase novell „Vabadus ja surm“, Alexandre Dumas’ romaan „Kolm musketäri“. Hobune kannab romantilise kangelase lahingusse ja veab tema elutu keha sealt tagasi, päästab ta vanglast, viib ta armastatu akna alla.

Hobustega kihutasid indiaanlased (minu lapsepõlves serblasest näitleja Gojko Mitić). Hobusega seostuvad romantilised kauboi- ja gautšolaulud meestest, kes elavad koos tuhandepealiste loomakarjadega ääretus preerias, kihutavad hobuse seljas kurikaelte järel, räägivad lõkketule ääres kurbi lugusid kaugel elavatest armsatest tüdrukutest.

Hobustega seostub romantiline armastus – mees ja naine kappamas valgeil hobuseil piki veepiiri vastu loojangule, Anges ja Gabriel ning „Vaadake, teie hobused põlevad!“

Hobustega seostuvad muidugi kauged maad ja pikad rännakud. Kas või Przewalski ja tema poolt leitud takhi ehk veel äsja väljasuremise piiril olnud mongoolia metsik hobune. Meenuvad Sven Hedini pikad hobumatkad Aasias. Või kindral Mannerheimi 1906. aastal alustatud suursõit Pekingisse, millele soome hobumatkajad hiljuti ilusa korduse tegid.

Ja loomulikult tulevad silme ette eurooplastest esmaasukate ränkrasked rännakud läbi Austraalia ja Ameerika kontinentide. Aga samuti meenuvad kohe ajakirjanik Madis Jürgeni ja karikaturist Aivar Juhansoni ratsutamised risti-põiki läbi Eestimaa, Jaanus Miku film Islandi ratsamatkast ja riigikogulase Alex Lotmani retked Eestis ning Mongoolias.

Maailma avastusteloos on olnud ka ekspeditsioone, mille sooritamisega hobused hakkama pole saanud. Kuulsaim neist kindlasti Robert Scotti lõunanaba vallutamise kava. Aga ebaõnnestumises polnud siin süüdi mitte hobused, vaid ekspeditsioonijuhid, kes ei tundnud loomi ja nende võimeid.

Ja lõpuks seostub hobusega ka romantiline töö – vanaisa jõeäärsel luhal heina kaarutamas ja metsa veeres kartulivagu ajamas; viimane regi, mis tänaseks on aida taga lootusetult ära lagunenud ja mõjub seal sama nukrana kui Don Quijote’i hobune Rocinante.

Aga midagi on ometi jäänud. On jäänud lood ja laulutekstid, on jäänud mälestused. On tulnud uued spordialad nagu kestvusratsutamine ehk ratsarännak, mille distantsid küünivad kuni 160 kilomeetrini. Ja tulnud on võimalused meeleolukateks hobumatkadeks nii Eestis kui kaugemal.

Tiit Pruuli ja GoDiscoveri meeskond