Müstilisel Koola südamaal

Indrek Jääts pajatab matkast paigas, mida koolasaamid peavad müstiliseks ja ohtlikuks – Lujavrurti tundrutes Seidjärve kandis.

Indrek Jääts pajatab matkast paigas, mida koolasaamid peavad müstiliseks ja ohtlikuks – Lujavrurti tundrutes Seidjärve kandis.

Nõukogude aja lõpukümnenditel käisid eesti matkajad Koola poolsaarel päris sageli. Esiteks asusid seal lähimad meile tollal kättesaadavad mäed, millel kõrgust üle 1000 meetri. Tänu oma üsna arktilisele asupaigale (üle 100 km polaarjoonest põhjas) sarnanevad sealsed mäemassiivid (eelkõige Hibiinid ja Lovozero tundrud) oma tagasihoidlikule kõrgusele vaatamata mõneti kõrgmäestikega, eriti talvel. Koola poolsaarel käidi enamasti kevadtalvistel suusamatkadel, aga ka sügisesel seeneajal, pärast suvise sääsenuhtluse lõppu.

Lisaks arktilisele loodusele tõmbas eestlasi Koola poolsaarele ilmselt ka teadmine, et tegemist on osaga Lapimaast, kus võib kohata meile ikka sümpaatsetena tundunud keelesugulasi saame.

Tol ajal ma Koola poolsaarele ei jõudnud, hiljem aga olen seal käinud 1993. ja 2007. aastal. Mõlemal korral väisasin samu paiku (Lovozero, Lovozero tundrud) samal aastaajal, augusti lõpus ja septembri alguses.

Hibiinid on Lovozero tundrutest pisut kõrgemad (kõrgeimad punktid vastavalt 1191 ja 1126 m), ent looduslikult üsna sarnased. Üpris järsunõlvalised, lagedate hallide lagedega mäemassiivid lasuvad keset ümbritsevat tasast ja vesist, valdavalt metsaga kaetud maastikku nagu surnud saurused.

Hibiinid on kergemini ligipääsetavad, ent seal on enam mäetööstust ning mina soovitaks pigem kõrvalisemat Lovozero massiivi (saami k Lujavvrurt). Tänapäeval pole sinna sõit muidugi enam nii lihtne ja odav nagu toona, ent samas ka mitte kuigi keeruline ega kallis.

Venemaa turismiviisa saamine pole probleem. Rongisõit Peterburist Murmanskisse vältab veidi üle ööpäeva, ent Hibiinidesse minekuks võib maha tulla ka varem, Apatitõs või Imandras ning Lovozero tundruile minekuks Olenogorskis. Lennukiga saab Peterburist Murmanskisse umbes 10 korda kiiremini, kuid 10 korda kallim see pole.

Lovozero mäemassiivi on kõige lihtsam siseneda Revda kaudu. See 1950. aastal asutatud linnake võlgneb oma olemasolu lähedalpaiknevale lopariidikaevandusele. Laplaste venekeelse nimetuse (lopari) järgi ristitud lopariit on nõrgalt radioaktiivne mineraal, mida kasutatakse haruldaste muldmetallide tootmisel. 1990. aastate keskpaigani veeti seda Sillamäele, nüüd rändavat hinnaline maavara Solikamskisse Permi krais.

Revdast kaevanduseni, mille tagant matkarajad algavad, on umbes 6 km. Selle maa võib jalgsi maha kõmpida, ent meeldiv see pole – ümbritsev maastik on lage ja ebasõbraliku moega ning tee veerde jääb vanglakompleks. Targem on kasutada tasuta kaevandusebussi või nn erataksot (vn tšastnik).

Kaevandus ise jätab üpris aegunud ja hüljatud mulje, ent tootmine seal siiski käib.

Kohe pärast kaevandusterritooriumi läbimist algab tõus Elmorajoki kurule. Kuru kõrgus merepinnast on vast 700-800 meetrit, ent sealsetel tumehallidel kivikamakatel ei kasva muud kui samblikud ning mullu 1. septembril oli maapind pärast hommikust tuisku lumega kaetud ning rada märkivaid väikesi kivipüramiide oli üpris raske silmata.

Teisel pool kuru laskub rada Elmorajoki orgu. See jõgi (saami k jok) voolab Seidjärve (saami k Seidjavvr). Ilm võib ühel ja teisel pool kuru olla üsna erinev. Korduvalt panin tähele, et ilm Seidjärve orus oli märksa meeldivam kui „välisilmas“ – vaikne, kuiv ja päikeseline, samas kui mujal sadas ja tormas.

Lujavrurti kõnnumaile pääseb ligi ka Lovozerost. See on veidi aeganõudvam ja keerulisem variant. Tuleb pisut pikemalt mööda soiseid metsaalasid solberdada ning ületada sügisvihmade järel üsna veerohkeks muutuv Sergevan. 1993. aastal valisime selle tee, ent siis viis üle jõe rippsild, mis nüüdseks võib olla hävinud.

Rajoonikeskus Lovozero (3141 elanikku) on nüüdseks jäänud oma kiirestikasvanud kasulapse varju. Revda (10 368 elanikku) on suuremaks paisunud ning tema ühendusteed muu maailmaga (täpsemalt Olenogorski ja Murmanskiga) on märksa paremad kui Lovozerol.

Kaardi peal vaadates asub Seidjärv ehk Seidjavvr Lujavvrurti sisemuses nagu loode emaihus. Piklik, selgeveeline järv ulatub umbes 7-8 km läänest itta. Järves on mitu metsast saart, ühele neist olla maetud saamide viimane šamaan (noid).

Seidjärv on eriline paik, mähkunud legendide hämusse nagu rauk vaipa. Järve nimi tuleb saami sõnast seid, mis tähistab pühaks peetud loodusobjekti, enamasti kivi või kaljut. Võimalik, et see sõna on etümoloogiliselt seotud meie sõnaga hiis.

Seidjärve loodekaldal kõrgub järsunõlvaline Kuivtšorr. Mägi võlgneb oma nime järvepoolsel kaljupinnal olevale loodusliku tekkega mustale laigule, mis meenutab tant- sivat šamaani. Seda kujutist nimetavad saamid Kuiva ́ks ning sellega seostub hulk pärimusi. Saamid on pühaks pidanud kogu Seidjärve piirkonda ja kuuldavasti ei taha seal eriti käia, peavad paika müstiliselt ohtlikuks. Seal juhtuvat inimestega igasugu õnnetusi ning muudki veidrat – kellad kipuvad seisma jääma, elektrooniliste riistade töö on häiritud jms.

Ära eksida on sealkandis lihtne. Seda kogesin 1993. aastal ise. Piirkonna kaarti meil tollal polnud ega olnud seda ka kuskilt saada. Läksin siis Lovozero koduloomuu- seumi ning joonistasin seal seinalt leitud kaardi järgi mingisuguse skeemi. Asusime uljalt ja kärsitult teele, ent teisel päeval eksisime kuskil Vavnjoki ülemjooksu tundrutel ära. Ilm oli sompus, kergele uduvihmale lisandus tugev ja külm tuul, saime läbimärjaks ning olukord kujunes üpris meeleheitlikuks.

Lõpuks, juba hämaras õnnestus siiski üht väga järsku ojaorgu pidi tundrult alla laskuda ning metsavarju sooja jõuda. Järgmisel hommikul saime vastutulnud matka- grupilt teada, et olema Elmorajoki orus ning oma sihile Seidjärvele üsna lähedal.

Praegu moodustavad Seidjärve bassein ning seda ümbritsevad tundrud kaitseala. Kaitseala direktor resideerib Lovozeros ühe kortermaja alumisel korrusel. Kohapeal hoiab jahi- ja kalameestel ning matkajatel silma peal Seidjärve kirdekaldal paiknev jäägripost. Jäägrid on postil vahetustega, kohale sõidavad mootorpaatidega mööda Lujavvr ́i ning sidet muu maailmaga peavad satelliittelefonidega. Neilt pidavat häda korral abi saama, ent öömaja matkajatele enam ei pakuta. 1993. aastal oli lugu teisiti.

Väljavõte reisipäevikust, 26. august 1993

Viimaks jõuame siiski majadeni. Tõrvapapiga kaetud kojast väljaastuv jääger on parajasti lõpetanud naaritsa nülgimi- se, viskab verise keha eemale koertele, heidab mulle pilgu ja küsib kohe, kas olen eestlane. Jaatav vastus näib talle meeldivat. Selgub, et jäägriposti juures on midagi matkajate võõrastemaja taolist, meid kirjutatakse ametlikult sisse. 400 rubla (umbes 5 EEK) eest saame endi käsutusse raudvoodid. Liisi saab külje alla põdranaha, minule antakse presenttelk, raudahi pannakse küdema. Õhtusest kalasaagist eraldatakse meile 8 noort siiga. Keedame suppi.

Jääger, pikk ja tugev, pisut krässus punaste juustega mees, osutub puhastverd saamiks, pärit Tuloma kandist. Ergas ja laia silmaringiga, enesekindel ja teadlik saam. Valdab saami keelt, teab ka mõnd eestikeelset sõna (näiteks on tal meeles perekonnanimi Kiviraiuja).

Väljavõte reisipäevikust, 27. august 1993

Uimane puhkepäev, käimispohmakas, eriti Liisil, kes vaid laagriterritooriumil saamatult ringi koperdab. Mina jalutan mõnusat metsateed mööda Lujavvr ́ini, Motka lahe kruusasele rannale, madala ja käredavoolulise Seidjavvrjoki suudmesse. Seal on mahajäetud telefonistimaja, kus nüüd vaid ajuti peatutakse. Tagasiteel korjan veidi seeni. Neid on tohutult. Valin ainult ilusamaid, noori, kõva kumera kübaraga pilvikuid. Kupatan ära, lisan soola ja saavad väga head, ent kohalikud mehed mu seeni ei taha – nemad söövad ainult puravikke.

Õhtul istume küünlavalgel – mina, Liisi, üks kohalik venelane Revdast, kristlasest arhitekt Rjasanist ning Moskvas vene filoloogiat õppiv häbelik inglise noormees. Jääger pajatab juhtumitest Seidjärve vaimudega, lugusid mägedes ja järvel hukkunud matkajaist, kevadel lume alt leitud kor- justest. Näiteks Kuiva kohal kaljul seisnud veel mõne aasta eest valge seidakivi. Talvel tõuganud üks suusagrupp selle alla ning veel samal ööl said kõik viis mägedes surma.

Kuid pöördugem nüüd tagasi kaasaega, möödunud sügisesse. Esimese matkapäevaga jõudsime lopariidi- kaevandusest üle Elmorajoki kuru Seidjärveni. Ümber järve läänepoolse otsa minek kujunes üpris vaevaliseks. Piirkond on soine, rada kadus korduvalt käest. Mööda libedaid palke turnides tuli ületada 4-5 jõekest. Üldiselt on soovitav mööduda järve lääneotsast suurema kaarega, mitte kalda lähedale hoida. Umbes pool tundi enne pimeduse saabumist jõudsime lõpuks sihile, Tšivruai keskjooksul, jõe vasakul kaldal paikneva matkaonnini.

Teekonnaks, mille rada tundev kogenud matkaja läbib kerge kotiga 5-6 tunniga, kulus meil 11 tundi.

Väljavõte reisipäevikust, 2. septem- ber 2007 Olen eilsest marsist väsinud. Punnitan mööda Tšivruai oru järsku paremat nõlva otse üles. Rahnud, rusu, sammal. Peatun pea iga 10 meetri tagant. Üleval söön – külm tee plastpudelis, kala toma- tis, leib, šokolaad sarapuupähklitega.

Tundrulael on omamoodi kivikõrb, veidi sammalt, ämblikke, paar väikest värvulist. On vaikne, väga rahulik, ainult kerge tuuleõhk ja tohutu avarus.

Ilm on hea – vahelduv pilvisus, üldiselt on päike näha. Hommikul olid rohi, marjavarred ja põõsad väga märjad, hiljem kuivasid.

Üleval on liikumine suhteliselt kiire ja kerge kivilt kivile kepsutamine. Teravad kiviservad äestavad pisut mu häid jäiga tallaga matkasaapaid. Ühest ilmselt inimtekkelisest süvendist kargab välja jänes, jookseb veidi eemale ja jääb siis vaatama. Kui ma fotokat otsima hakkan, kaob lõplikult silmist.

Siit on hea vaade Seidjavvr ́ile ja Lujavvr ́ile, samuti Elmorajoki kurule, kust tulime. Kõrgemad tundrulaed on juba lumised. Külitan kuival tundrupinnal ja söön kuke- marju. Laskun otse Seidjärve orgu. Nõlv on üsna järsk, ent püstloodis kaljupinda ette ei tule. Siin on selge vertikaalne tsonaalsus, ehkki kõrgusevahed pole suured. All järve ääres on okasmets, peamiselt kuused, esineb soiseid kohti. Seeni on palju, ent juba külmavõetud. Ülespoole minnes tuleb enam kaski ja pihlakaid, siis vaevased kased, pajud ja kadakad. Edasi vaid marjavarred ja sammal ning lõpuks kiviklibu.

Lujavvrurt ning selle rüpes puhkav Seidjavvr on niisiis üpris hõlpsasti ligipääsetav ja põnev piirkond. Kindlasti pole tegemist nii nõudliku matkamaastikuga kui mõni kõrgmäestik, vähemalt mitte sügisel, ent samas ei tohiks sealset loodust siiski alahinnata. Talv annab end sealkandis tunda märksa varem kui meil – juba septembri esimestel päevadel võib rikkalik seeneaeg järsku läbi saada, õue jäänud supikatel põhjani läbi külmuda, tundrulael varasele lumetuisule sattuda. Isegi järvekaldaid pidi kulgevad jalgrajad pole ülearu kerged, käänlevad ümber kivide ja mahalangenud puude, visklevad järsul nõlval üles alla, läbivad külmaveelisi ojasid. Sellesse pisut salapärasesse paikkonda tuleb suhtuda lugupidavalt. Paistab, et matkajad saavad sellest aru – Seidjärve ümbrus on hoitud üllatavalt puhas.

Koolasaamiks olemine on muutunud prestiižssemaks

Koolasaamide arvukus on juba üle saja aasta püsinud üsna stabiilsena 1500 ja 2000 vahel (1897. aastal loendati neid 1724, 1989. aastal 1615), ent XX sajandi jooksul on Murmanski oblastisse võõrast rahvast kõvasti juurde tulnud, eelkõige kohalikke maapõuevarasid ammutama ja töötlema, aga ka militaarsetel eesmärkidel. Nii moodustavad saamid tänapäeval alla poole protsendi Murmanski oblasti elanikkonnast.

Kolmveerand saamidest elab maal, nende keskmine vanus on kõrgem ning sündivus madalam kui piirkonna teistel rahvastel. Neli viiendikku saamide sõlmitud abieludest on etnilised segaabielud. Saami keelt peab oma emakeeleks veel vaid umbes kolmandik koolasaame ning osa neistki ei valda seda tegelikult kuigi hästi.

Samas on saamide identiteet pärast NSVLi lagunemist tublisti tugevnenud ning nende arvukus on eelmise rahvaloendusega võrreldes isegi pisut kasvanud – 2002. aastal loendati Murmanski oblastis 1769 saami. Koolasaamiks olemine on muutunud prestiižssemaks ning seda kahel põhjusel.

Esiteks elab oblasti läänepiiri taga, eelkõige Norras, suhteliselt arvukas, jõukas ja tugeva eneseteadvusega saami kogukond, kes Koola saame, nende keele ja kultuuri säilimist igati toetada püüab ning kellega läbikäimine on kaunis tihe. Tõsi, sel üpris ebasümmeetrilisel suhtel Skandinaavia saamidega on ka murettekitavaid aspekte – noored venekeelsed koolasaamid ei näe põhjust õppida kohalikke saami murdeid (suurim neist on kildini saami murre, millel põhineb ka kirillitsat kasutav koolasaami kirjakeel), vaid asuvad kohe omandama Skandinaavia saamide lingua franca ́t – põhjasaami kirjakeelt.

Koolasaamluse teatava kosumise teiseks põhjuseks on see, et saamid on Venemaal kuulutatud „Põhjala väikesearvuliseks põlisrahvaks“ (vn korennõje malotšislennõje narodõ Severa). See staatus on mõeldud toetama traditsiooniliste elatusalade püsimist ning annab saamidele teatavaid eelisõigusi kohalike loodusressursside (põhjapõtrade karjamaad, ka- laveed) kasutamisel. Oma teoreetiliste eelisõiguste maksmapanekul on saamidel muidugi ridamisi probleeme, aga kasu paistab neist siiski olevat – sellele viitab koolasaamide arvu- kuse tõus, mis on ilmselt toimunud eelkõige nende arvel, kes end eelmisel rahvaloendusel venelastena kirja panna lasid, nüüd aga taas oma saami juured on leidnud.

Koolasaamide mitteametlikuks pealinnaks on tänu nõukogude rahvuspoliitikale kujunenud Lovozero. Suurde ja sopilisse Lujavvr ́i (vn Lovozero) suubuva Virma jõe kallastel asuv Lovozero on piirkonna ajalooline administratiivkeskus, esmamainitud aastal 1574.

Hruštšovi ajal, kui riiklikuks poliitikaks sai maaelu lähendamine linlikele standarditele, kuu- lutati paljud poolsaare sisemaale laialipillutud väikesed saami asulad perspektiivituiks, sest modernset infrastruktuuri ning linliku elulaadi seal arendada polnud mõeldav. Külad likvideeri- ti ning elanikud koliti keskuseks valitud Lovozerosse püstitatud paneelelamuisse. Üleminek oli paljudele liiga järsk, kohanemisraskustest võrsunud sotsiaalprobleemid pole kadunud siiani.

Tänapäeval elavad Lovozeros pea pooled koolasaamidest (745 inimest). Lovozero elanikest moodustavad nad siiski vaid 22% ning asula tänavapildis neid eriti ei märka.

Veidi kroonulikult mõjuvat saami koloriiti on Lovozerole siiski püütud anda. Mõned kauplusenimed on saamikeelsed, keset küla seisab stiliseeritud püstkoda kujutav rahvuslik kultuurikeskus. Lisaks on olemas koduloomuuseum ning kutsekool nr 26, kus õpetatakse kohalikku traditsioonilist käsitööd (peamiselt puu- ja luunikerdus ning põhjapõdranahast jalatsid, rõivad ja kotid – etnograafilised suveniirid).

Pea 2/3 tööealistest koolasaamidest on tööta. Nende tööpuuduse näitaja ületab piirkonna keskmist tunduvalt ning vastavalt on nad ka vaesemad. Need tegevusalad, kus saamid tööd leiavad, on suhteliselt halvasti tasustatud. Mehed töötavad peamiselt põhjapõdrakas- vatuses, naised õmblevad nahkesemeid ja on tegevad hariduse ning kultuuri vallas.

See on Venemaa nn põlisrahvaste puhul üsna tüüpiline – naised kalduvad olema edasipüüdlikumad, ühiskondlikult aktiivsemad ja haritumad ning osa neist leiab tööd neile kui põlisrahvaste esindajaile justkui reserveeritud ameteis – emakeele ja rahvusliku käsitöö õpetajatena, kultuurimajade ja muuseumite töötajaina, folklooriansamblite juhendajatena, keeleteadlastena.

Ühelt poolt realiseerivad koolsaami naised edukalt oma kultuurilise kapitali – põlisrahva esindajaks olemise. Teisalt sõltub nende rahvaste keelte ja kultuuride edasikestmine suuresti just neist naistest.

Praegu esindavad koolasaamide huve kaks mõneti rivaalitsevat organisatsiooni: 1989. asutatud Koolasaamide Assotsiatsioon (AKS, liidriks Nina Afanasjeva) ning 1998. loodud Murmanski Oblasti Saamide Ühiskondlik Organisatsioon (OOSMO, liidriks Aleksandr Kobelev).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga