Ainukesena Araratil

„Ettevõtmine on piisavalt jabur. Oleme ju praegu tervel mäel ainsad turistid,“ kirjeldab Peeter Pihelgas tundeid oktoobrikuiselt tõusult 5137 meetri kõrgusele Ararati mäele. Peale tema tõusid tippu Silver Aid, Marko Aid, Eduard Aksjonov ja Jürgen Saarniit.

„Ettevõtmine on piisavalt jabur. Oleme ju praegu tervel mäel ainsad turistid,“ kirjeldab Peeter Pihelgas tundeid oktoobrikuiselt tõusult 5137 meetri kõrgusele Ararati mäele. Peale tema tõusid tippu Silver Aid, Marko Aid, Eduard Aksjonov ja Jürgen Saarniit.

1. oktoober, Van–Dogubayazit / Marko Buss Vanist Dogubayaziti väljus umbes 10 minutit pärast meie laekumist bussijaama. Me suured seljakotid mahtusid imekombel bussi tahaotsa – neid ei visatudki Türgile iseloomulikul viisil katusele. Minibussis oli 12 kohta, aga tänu meie seltskonnale oli reisijaid kokku 15. Bussijuht otsis välja plastmassist taburetid ja probleem oli lahendatud.

Vani ja Dogubayaziti vaheline maa on umbes sama pikk kui Tallinna ja Tartu vahel. Tegemist on suuremalt jaolt künkliku tühermaaga, kus ei kasva peaaegu midagi. Väikesed puusalud, mis asulate juures silma hakkasid, olid kurdide istutatud paplid. Aeg-ajalt vilksatas mööda veise-, lamba- või eeslikarju, kes sellel kidural pinnal omale toidupala otsisid.

Mida enam Dogubayaziti poole, seda mägisemaks maa muutus. Kuivanud rohuväljad asendusid massiivsete hangunud laava väljadega. Võimas vaatepilt, eriti kui ette kujutada, kuidas tulikuum, hõõguv laava kunagi mööda maapinda edasi roomas, aeglaselt ja sihikindlalt kõike enda ees hävitades.

Siin-seal asusid mõne mäe jalamil pisikesed kurdide külad. Madalad, kivist, ilma seguaineta laotud majakesed, mõned ka üle lubjatud. Mõnel plekist, mõnel kivist, mõnel heinapallidest katus, kuid eranditult igaühe õuel satelliidipann. Ja kõikjal on kivid – kaljud on kivist, maapind on kivist, majad on kivist, teed on kivist, heinamaadel kuhjuvad kivid ja tundub, et loomadki toituvad kividest.

Kahel korral tuli meil peatuda sõjaväepostide juures. Kontrolliti dokumente. Meile, eestlastele, ei esitatud isegi küsimusi, aga Iraani päritolu kaasreisijad käisid väljas “jutul”. Sõjaväepunkte pildistada ei julgenud – neil olid seal ikkagi täisrelvis mehed, tankid, kahurid ja soomukid.

Pärast kahetunnist sõitu jõudsime Dogubayaziti. See on 100 000 elanikuga linnake Ida-Türgi mägede vahel. Põhiliseks sissetulekuallikaks sealsetele kurdidele on salakaubandus. Ilmselt toob ka turism linnakesele üht-teist sisse, on ta ju lähtepunktiks kõigile Ararati ekspeditsioonidele.

Buss peatus linna peatänava ühes otsas. Meid tervitas sõbralikult keegi päikesest põlenud ja kortsulise näoga meesterahvas – meie Ararati-tõusu korraldaja Zaferi saadik. Veel pisut kõndimist ning jõudsimegi Zaferi kontorisse.

Valati välja tee ning meie lähim tulevik hakkas tasapisi jutu sees lahti rulluma. Selgus, et meid kontorisse toonud mees oli meie mäegiid Cuma. Cuma on vist maailmarekordiomanik Ararati mäe otsa tõusmises: ta on juba üle kümne aasta rahvast tippu vedanud ning sel hooajal oleme talle 33. grupp.

Zafer rääkis kauneid lugusid sellest, kuidas Cuma on Araratil inimelusid päästnud. Vabanesime ka viimastest ebaselgustest mäkketõusu osas ning parajast hulgast rahast.

Mägi läheb maksma: 50 dollarilt igaühelt Türgi spordiföderatsioonile, 400 eurot pundi peale giidi eest, 320 liiri kahe muula eest kottide vedamiseks, 200 liiri bussi eest tõusu stardipunkti ja tagasi.

Plaan on järgmine. 2. oktoobril kell 10.00 stardime autoga Elisse. Elist läheme jalgsi kahe muulaga (muul suudab kanda kuni 100 kg) 1. laagrisse, sellele kulub 2-3 tundi. 3. oktoobril jalutame üles 2. baaslaagrisse 4200 meetril ja siis tagasi 1. laagrisse tagasi. 4. oktoobril tõuseme kogu varustusega 2. baaslaagrisse. 2. baaslaagris öösel külma -15…-20 °C. 5. oktoobri hommikul ajab giid meid kella 2-3 ajal üles, misjärel võtame kerge eine ja hakkame tippu ronima. Kella 7-8 paiku oleme tipus. Tipus on temperatuur -30…-35 °C.

Ehttürklasliku entusiasmi ja teotahtega, millele on lisatud tubli annus ärihuvisid, oli Zafer meile kenasti ära organiseerinud ka õhtupooliku. Kas oli tal meeles minu e-kiri, kus iseloomustasin meie reisi sõnaga low-budget või on ta lihtsalt maailma eluga väga kursis, aga nii hotell kui tema organiseeritud söömaajad sel päeval olid meile igati taskukohased ja samal ajal hubased. “Te olete Eestist, mitte Ameerikast,” ütles Zafer.

2. oktoober, Dogubayazit – 1. baaslaager / Silja Buss veab end ja meid aeglaselt Eli küla poole. Päike lööb valgeks meie tänase laagripaiga 3200 meetri kõrgusel.

Kivikõrb, tühjad jõed, kiviaiad, karjad kivide vahel. Inimesed tulevad eikuskilt ja lähevad eikuhugi. Mäed on täis elanikke, keda me ei näe ja kes on mägedega omas suhtes.

Jalgsimatka alustasime ~2200 meetri kõrguselt kell 10.45. 3200 meetri kõrgusel 1. baaslaagris olid esimesed kella 13 paiku. Tõusime joonelt üles, sikk-sakkidega tegelema ei hakanud. See trikk mõjus kõigile rohkem või vähem, surnud punkti läbisime kõik…

Ikka sajab. Kell on 16 ning taevas hall, külm ja karm, äike lõi just pea kohal välku. Olukord tundub maisest vaatevinklist lootusetult jama.

Suveajal käib selles laagris rahvast massides, praegu oleme mäel ainukesed. Meid ümbritseb kivine, peamiselt tahkunud vulkaaniline kivim. Õitsevatest taimedest nägin vaid kollase õiega madalat ohakalaadset lille, mida olen ka mujal mägedes näinud. Kuivanud kõrged ohakad on ainsad taimed, mis ilmestavad seda kivikõrbe.

Hakkab pimenema. Endiselt torm, raju, äike… Ararat näitab oma väge. Hetkel on mõnus… jalgupidi oma soojas magamiskotis. Tundub, et kogu maailma aeg on kasutada mõtlemiseks ning lihtsalt olemiseks – just seda olen igatsenud taas kogeda!

3. oktoober, 1. baaslaager / Peeter Inimene kohaneb ikka kiiresti. Eile samas telgis vihma, lörtsi ja rahe käes konutades oli siinoleku põhjuse leidmisega tükk tegemist. Täna, pärast 4200 meetri kõrgusel aklimatiseerumas käimist on isegi vihmakrabin mõnus.

7.30 sai rahvas maast lahti, jõime teed, sõime Martini riisiputru ja Marko moosi. 9.30 läksime aklimatiseeruma.

Cuma saatis meid veidi maad ülesmäge, temale omaselt ikka otse, mitte muularadu mööda, ja läks laagrisse tagasi telke valvama, öeldes, et ülesse viib ainult üks rada. Jürgen pani üksi ülesmäge punuma, meie hoidsime kuuekesi gruppi. Ilm oli imeline – vahel lund, vahel päikest, vahel udu.

4000 meetri peal avanes piltilus vaade Väiksele-Araratile, mis oma järsu koonilise vormiga meenutab lapse joonistatud elementaarmäge. Kohtasime tagasiteel olevat Jürgenit, kes oli 100 meetrit ülemisest laagrist veel edasi kapanud ja siis ümber pööranud.

Kõrgus andis kõigil tunda, aga pool tundi pikutamist tegi enesetunde tagasi heaks, et mitte öelda eufooriliseks.

Cuma aga ütles, et me oleme tal esimene grupp, kes niimoodi ühe päeva aklimatiseerumiseks kulutab. Muidu mindavat ikka kolmandal päeval üles. Meie igatahes loodame niiviisi tipupäeva enesetunnet kõvasti parandada. Ettevõtmine iseenesest on piisavalt jabur. Oleme ju praegu tervel mäel ainsad turistid.

4. oktoober, esimesest baaslaagrist teise / Jürgen Hommikul kell 7.30 ajas Cuma meid üles, sest esimest korda avanes mägi me ees. Võimas vaatepilt, tipp oli nagu astjas.

8.30 oli platsis muul varsaga ja eesel. Loomade selga ladusime maksimaalselt nodi: 5 l vett, telgid, toidu, magamiskotid, Silja seljakoti. Mina tarisin kõik nodi peale toidu ise üles.

9.32 hakkasime liikuma. Cuma kamandas kõik enda taha ja Silja vahetult enda taha. Tiksusime vaikselt üles. Tund oli käidud, kui mul hakkas seisakutest külm. Läksin ikkagi teistel eest ära, laagrisse jõudsin 2 tunni ja 1 minutiga. Enesetunne parem kui eelmisel päeval. Ilm ka ilusam: paistis päike, tuul oli olematu ja lumi sulas päikese käes.

Jätsin koti üles ja kappasin tagasi alla. Muulad tulid ainult 3950 meetri peale, sest lumi läks paksuks. Sealt tassisime nodi käsitsi üles 4200 meetri peale.

Cuma pani täna hommikul mägisaapad jalga, muu- laajajad tulid suvalistes tossudes ja teksades. Mina käisin juba teist päeva cross-country-jooksuketsides, väga mõnus.

5. oktoober, tipupäev / Marko Cuma ajab mind kell kaks üles ja teatab, et tipp on pilves. Kell kolm tuleb Cuma uuesti – taevas on selge, minek. Ajame end ülikiirelt ja ülientusiastlikult telkidest välja. Sööme, mis kätte satub, pakime seljakotid, süütame pealambid ning hakkame astuma.

On kottpime öö. Cuma teeb lumes rada ette, teised astuvad nagu jaaniussikesed hanereas tema järel. Saame tunda märksa järsemaid nõlvu kui eelnevatel päevadel.

Tuul tõuseb. Lumi läheb järjest sügavamaks. Samm läheb raskemaks. Vahel vajuvad jalad põlvini läbi lumekooriku. Külm hakkab. Varbad ja näpud külmetavad jõhkralt. Üritan neid liigutada. See ei aita, aga vähemalt nad liiguvad. Pool maad on vist juba mindud. Pool veel minna.

Ja siis see tuli – umbes poole tunni jooksul 4600 ja 4800 meetri vahel. Ühel hetkel ei saanud enam millestki aru. Teed kümme sammu ja enam ei jõua. Proovid uuesti ja jälle võhmal. Hingeldad ja puhkad keppide najal. Tasapisi hakkad muust maailmast eralduma ja endasse sulguma. Suhelda enam ei taha. Märkad, et teised on sust vaikselt mööda läinud ning üritad kõigest hingest mitte maha jääda.

Pealamp on viltu vajunud. Lihtsalt ei suuda seda otseks ajada ega ka peast ära võtta. Päike tuli välja. Jumal tänatud, et päikeseprillid rinnataskusse said. Kui need oleks kotis, siis ei jõuaks neid välja võtta – paneks silmad kinni ja istuks lihtsalt maha.

Just siis, kui tundub, et nüüd on kõik – kas pööran ümber või istun maha ja ootan, kuni teised tagasi tulevad –, avastan, et tuleb hingata. Hingamisele tähelepanu pööramine aitab. Iga sammu ajal hingan sügavalt sisse ja välja. Ei tea, kas rohkem vaimses või füsioloogilises mõttes, aga abi sellest on. Jõuan enne tippu veel teistele järelegi.

Tippu jõudes puudub igasugune tunne. Naeratan püüdlikult igaühele, kes mind õnnitlema tuleb. Õnnitlen vastu. Hiljem alla jõudes ei mäleta tipusolemisest suurt midagi. Silmad on justkui suletud olnud. Oli sealt kaugele näha? Mida sealt üldse nägi? Siiski – meenub kohutav külm ja tuul. Tuul kihutab igast vähegi avatud riidepraost sisse. Kõik, mida tuul puudutab, külmub kohe.

Kuskil kotis on tipukonjak – pool kilo vedelikku, mille olin siia üles tarinud. Sõitku seenele.

Cuma kiirustab allaminemisega. Ütleb, et ilm muutub iga hetkega.

Allaminekul lööb pea selgeks. Iga meeter allapoole toob teadvust tagasi. Liigun mäest alla kahemeetriste sammudega. Isegi Cuma jääb selja taha.

Lund jääb vähemaks ja nüüd hakkab füüsiline väsimus märku andma. Olen ikkagi terve ööpäeva magamata ning viimased kuus tundi mäe otsas turninud. Samm jääb töntsimaks.

Cuma läheb väikese puhkepausi ajal must mööda. Teised on minust palju maha jäänud ja järgi oodata ma neid ei viitsi. Varsti olengi all laagris. Jürgen ja Cuma magavad telgis.

Pilt on kurnatusest taskus ja ikka ei jõua päris kohale, et nüüd on siis üleval käidud. Rohkem mõtlen sellele, et 2 kilomeetrit tuleb täna veel allapoole laskuda. Siiski, praegu on veel aega puhata ja teed juua. Väike veerandtunnine uinak, üks suits, üks tee, üks telefonikõne naisele, mõned pildid, mõned muljed. Ükshaaval jõuavad teisedki mäest alla. Tasapisi hakkab ka mõistus taastuma. Ära tegime!

5. oktoober, tipupäev / Jürgen Öö enne tiputõusu möödus praktiliselt magamata. Lumele pandud telgis oli küll hubasem ja soojem kui alumises laagris, kuid ootusärevus ei lasknud ikkagi uinuda. Pealegi käis Cuma iga natukese aja tagant telgilukke ragistades õues ilma kontrollimas.

3.40 hakkasime liikuma, sinised dioodlambid otsaees põlemas. Tõus oli lumine ja järsk. 4700 meetril ütles Cuma, et tema enam ei jõua. Pärast väikest puhkust läksime ikka edasi. Tõus oli tõesti karm, lumi kohati üle põlve. Kui valgeks läks, tallasin ka mina vahepeal ees rada sisse – see oli tunduvalt raskem kui taga käia.

Ukerdasime edasi. Mingi hetk hakkas tipumoodi asi paistma, neetult kõrgel ja kaugel. Cuma ütles, et ei, see pole tipp, ja osutas vasakult paistma hakanud jääkarniisile. Meie rivi oli päris pikaks veninud.

7.30 jõudsin üles. Vaade oli meeletu. Oleks võinud terve tunni seal imetleda, aga tugeva tuule tõttu oli seal nii külm, et kindad külmusid krõnksu jne. Oli kahju, et olin kiirustanud ja üksi üles jõudnud. Aga oodata seal ei kannatanud. Pildistasin iseennast ja panoraame. Siis hakkasin alla minema.

Alla tulles oleks pidanud kerge olema, aga pea käis ringi ja lumi oli ikka neetult sügav. Õnneks hakkas pärast tippu kohe soe, sest päike oli juba kõrgemal ja tuul selja tagant.

Enne laagrisse jõudmist tõmbasin keset üht lumist nõlva hinge ja saatsin sõnumeid. See oli küll idüll: tuled tipust, päike kiiskab, ümberringi on valge ja pehme ja soe, kõigest 150 meetrit allpool paistab su telk, kus on magamiskott.

Laagris selgus, et olin üle pingutanud. Väga sant oli olla, peaaegu oksendasin. Aga kolme tunniga kosusin.

Tippu jõudsime kõik. 11.50 hakkasime tagasi minema ja 16.30 olime hotellis.

Araratti peetakse kergeks mäeks. Tehniliselt ongi lihtne, aga füüsiliselt palju raskem olla ei saa.


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga