Kabjad löövad mulle punast pori näkku…

Merit Raju käis ratsamatkal, mis viis ”Viimse reliikvia” mõõtu Austraalia kultusfilmi radadele.

Merit Raju käis ratsamatkal, mis viis ”Viimse reliikvia” mõõtu Austraalia kultusfilmi radadele.

Värskete eukalüptivõrsete ja hobuse lõhn ninas, lakk tugevasti pihku pigistatud, ratsmed teises käes. Tolmu lendab, siis hooga läbi jõe ja järsakutest üles. Kaks päeva sadulas. Jalad värisevad pingutusest. Kagu-Austraalia mägipiirkond Mansfield, ”Viimse reliikvia” mõõtu kultusfilmi ”The man from snowy river” radadel.

Miks mõned inimesed naudivad hetkes olemist, nii et bensiini hind, majanduse jahenemine, täitmata tuludeklaratsioon ja pesemata jäänud müslikauss köögilaual ei meenu? Võimete, jõu ja tasakaalu säilimine ning adrenaliinitaluvus on piiri peal. On ainult tuul, vihm ja pori või kuumus, kärbsed ja tolm. Pigistan ratsmed tugevamini ühte pihku, hobuse laka teise ja naudin kiirust, võõramaiste lindude hääli, vahelduvat maastikku ja ebakindluse pinget.

Algajate grupp tähendab pikemat galoppi mäest üles ja kurvidest vasakule-paremale, järsakutest üles ja alla, puude vahel manööverdamist ja läbi vee kappamist. Sadulas istudes tunnen, kuidas hobuse rinnakorv paisub, näen tema vihmas auravat selga ja paisunud sooni kaelal. Äkki ma sattusin valesse gruppi? See ei oleks esimene kommunikatsioonihäire – nagu näiteks siis, kui kasutasin galopeerimisest pääsemiseks sõna galloping. Tegelikult on galopp traavivõistluste termin (ja traavivõistlustel piitsutatakse hobustest välja 60 kilomeetrit tunnis), meie mõistes galopp on canter.

Igal juhul paarsada meetrit pärast grupi algajateks, edasijõudnuteks ja spetsideks hargnemist on juba galopp. Austraalia kohta ebatavaliselt vihmane ilm, pori lendab eesolejate kapjade alt näkku, metsaradadel kapates ei näe hobune vaeva pidurdamisega, vaid teeb üle mahalangenud puude graatsilisi hüppeid.

Loodan kõige paremat ja surun põlved kõvemini vastu sadulat. Hea uudis on, et galoppi saavad Austraalias teha ka algajad, sest Austraalia mägikarjuse sadul (Australian stock saddle) on väga turvaline.

Üle mäe, läbi jõe, kõrgetel kallakutel, kitsastel jalgradadel, järsakutest alla, teiselt poolt üles, läbi eukalüpti- tihnikute ja sõnajala-palmi-vahepealsete-puude rägastike, tulekahjudest laastatud peaaegu kunstipäraselt mõjuvate jämedate mustade tüvedega metsa, kus ereroheline rohi on taas tärganud ja ohakad juba mehekõrgused – noortes hiljuti võrsunud saludes kollased, valged ja sinised õied –, üle haljaste väljade ja avarate vaadete. Lehma- ja pullikarjad, tohutult lambaid, Austraalia kummalised linnud, mõni üksik jänes ja koaala. Rahvuslinnu kookaburra kudrutamine-naer ja ahvi moodi huikamine. Aga ei ühtki kängurut täna.

Nii loomulikud on punakaspruunid hobused sama tooni radadel, ratsanikud kohalikes vihmakindlates mantlites ehk oil coat’ides (mis määrisid igaveseks mu eestimai- sed truud matkariided). Peatuste ajal tikkusid ligi kuulsalt tüütud austraalia kärbsed. Austraallased ei kaeble, kui matkapäeval sajab. ”Meile on vihma väga vaja,” ütlevad nad mõistvalt ning rõõmsa rahvana käib neil napsutamine hilisõhtuni. Hommikul kella kuuest on naer jälle lahti. Üle silla hobustega ei minda, sest müra võib hobust hirmutada. Minu arvates on nad siin aga rahulikud nagu kohalikud inimesedki. Samu radasid armastavad näiteks ka mootorratturid, kuid hobused ei lase end nendest üldse häirida.

Mõnus tunne on, kui hobune galopeerib kaldast üles. Esimene päev lõppeb efektse galopiga mööda jõge ja sumamisega sügavamateski kohtades. Kui hobune ujub, tuleb ratsmed lõdvaks lasta, lakast haarata ja jalad jalus- test välja võtta, õpetasid matkajuhid. Austraalia karjakoerad armastavad hobuste kannul püsida; proovides üle jõe ujuda, viis kiire vool nad aga kaasa ning loomakesed jõudsid kaldale kaugel allavoolu.

Kilomeeter kuristiku äärel, all sügaval jõgi, hobusele vaid kitsas jalgrada. Ja muud ei jää üle, kui usaldada. Hobune libiseb mudas ja märkab kurvil, et osa teed on vihm minema uhtnud. Ta reageerib kiiresti. Tunnen, et ta on ettevaatlik ja tark, valides kohti, kuhu astuda ega komista naljalt. Astub kaalutledes ja vahel hüppab üle rajal lamavate tüvede.

Kasuks tulevad kõik Eesti talviselt tuulises sisemaneežis ja matkadel õpitud ratsatrikid alates hobuse selga minemisest, täisistakust, püsti ja jalad jalustest väljas ratsutamisest, traavides hobuse koorma kergendamisest kuni oksa eest hobuse kaelale kummardamise ja taha kallutades hobuse seljal puhkamiseni.

Vahepeal peatatakse meie grupp kabjaremondiks – naelad, tangid, haamer, erinevas suuruses hobuserauad ja maniküürlaud ehk raudkarkass, millele hobune ulatab elegantselt oma kabja.

Öö on plaanitud veeta swag’ides ehk ühemehetelkides, lõunapoolkera tähistaevas pea kohal. Kuna aga vihma kallab nagu oavarrest, leitakse meile alternatiivmajutus lihtsates tubades naridel.

Hommik. Jalad on nõrgad, lihased annavad tunda ja hüppeliiges ei tee oma tööd – just nagu pärast kümneid kilomeetreid suusatamist või uisutamist. Tekib kaks küsimust – kas 80-aastasena on hommikul liigutama hakates sama kehv tunne, ja kuidas küll püsida esmaspäeval tööl olles kontsadel. Tuleb saduldada hobused ning jalutada nendega esimesed ringid koplis. Need on, tõsi, hobuste soojendusringid, aga ka oma valutavatele lihastele mõjub iga soojendusring aina lohutavamalt.

Matkateele jäävad kaunid põlenud vanad eukalüptipuud. Tegelikult on metsatulekahjud Austraalias suur probleem; sellepärast ei tohi telkida suvalises kohas – tuli levib kiirusega 50 km/h ja nii ei jõutaks inimesi eva- kueerida. Vahel istuvad kohalikud peatee äärses pubis ja vaatavad pimedas hõõguvaid mägesid horisondil, hirmul oma küla säilimise pärast.

Kohalikud mehed, naised ja isegi koerad armastavad külakese teeäärset pubi. Erinevalt Eestist saab suurlinnast kolme autosõidutunni kaugusel (kui ära ei eksi) maitsvat rahvusvahelist sööki – laksat, krevettidega karrit või taimetoitlaste lasanjet. Ja traditsiooniliselt tasuta kraanivett kasvõi kogu õhtu. Pubiesine on poripritsmetega kaetud džiipe täis – väike promill on Austraalias roolis lubatud. Ja huvitavaid pakkumisi saab, sest austraallased ei pane pahaks jutuajamist kontvõõrastega – miks mitte kutsuda neid kaasa oma ümberkontinendireisile.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga