Sõnapaar puhkus ja Pärnu ei pea võrduma sooja õlle ja tselluliidihunnikutega liival, vaid võib tähendada ka mõnusat kajakiõhtut, avastas Arne Uusjärv.
Üldiselt püüan ma suvel Pärnust hoiduda. Kuuldes sõnadepaari puhkus ja Pärnu, kerkib kõigepealt silme ette pilt tselluliidihunnikutega kaetud liivarannast ja soojast õllest. Kuid sel aastal avastasin enda jaoks hoopis teistsuguse Pärnu.
Alustasin oma nädalavahetust vaiksel pärastlõunal Pärnu jõe kaldal, kus ootas seikluste korraldaja Argo Linnamäe oma tuliuute kajakkide ja muu varustusega.
Mäletan aegu, mil kajakke nimetati süstadeks ning neid oli kahte liiki. Kerged õhukesest vineerist võist- lussüstad kippusid algajatel kergesti ümber minema ja raskeid alumiiniumkarkassile kinnitatud presentkattega matkasüstasid pidi pool päeva kokku panema.
Tänapäevased plastiksüstad on kerged, hea manööverdamisvõimega ja sobivad ka algajatele. Raskete puidust aerude asemele on ilmunud kerged plastikaerud ning nüüdsetes päästevestides on võimalik ennast normaalselt liigutada. Meie seltskonnas oli mitu inimest, kes proovisid kajakisõitu esmakordselt, kuid pärast väikest õpetust suutsid nad juba kogenumate kajakisõitjatega sammu pidada.
Pärnu on hea koht kajakisõidu õppimiseks, sest esimesed aerutõmbed saab teha vaiksel jõel ning veidi aja pärast, kui põhitõed omandatud, saab kohe ka merelaineid proovida. Hiljem on võimalik kihutada kasvõi Kihnu.
Eriti meeldiv on sellist kajakisõitu proovida õhtul, sest just päikeseloojangu ajal tulevad esile Eestimaa ilu ja muud plussid. Olen sõitnud kajakiga Gröönimaal, kus suvel päike üldse looja ei lähe, ning Aitutaki laguunis, kus päike loojub väga kiiresti. Kui eelmisel aastal ühel Amazonase lisajõel kajakiga kummuli lendasin, ei olnud minu suurim hirm mitte uppumine, vaid hoopis sealsed väikesed igast kehaavausest sissepugevad ussid. Eestis ei pea kajakisõitja selliste pisiasjade pärast muretsema.
Minu arvates tuleb kajakisõitu võtta mõnuga ning mitte lasta sel ainult tuimaks füüsiliseks pingutuseks muutuda. Just sellist võimalust meile pakutigi. Maabusime muuli lähedal linnuvaatlustorni juures, jõime tassi teed ja sõime pirukaid.
Seejärel asusime tegelema linnuvaatlusega. Olen Islandil ja Fääri saartel näinud palju linnuvaatlejaid ning seni pidasin neid inimesteks, kellel on mingi puue (mitte füüsiline). Nüüd mu arvamus muutus. Argo varustas meid binoklite ja erialase kirjandusega ning me püüdsime erinevaid linde määrata. Üllataval kombel oli see tõeliselt huvitav. Kui kühmnokkluige ja hallvarese äratundmine erilisi probleeme ei tekitanud, siis erinevate tiirude ja kajakate määramine läks juba päris põnevaks. Tunnen linde halvasti ja minu suurimaks saavutuseks jäi seekord ülelendava Boeing 737-500 määramine, kuid esimene proov sai tehtud ja asi tundus huvitav.
Meeldiva õhtu lõpetuseks sobis ideaalselt hotell Victoria koos sooja duši ja külma õllega. Erinevalt paljudest eurohotellidest üllatas Victoria oma ajaloolise hõnguga. Selles kaunis hoones on hotell olnud juba alates aastast 1928 ning praegused omanikud on suutnud tolleaegse interjööri sobitada kokku kaasaegsete mugavustega.
Paljudes maailma kaunites paikades võib kohata turiste, kes esimest korda kajakisõitu proovivad. Kahju on vaadata, kuidas nad kulutavad oma nappi reisiaega kajakisõidu õppimisele ega suuda samal ajal ümbritsevat loodust nautida. Pärast Pärnus käimist olen veendunud, et enne suundumist näiteks maailma põhjapoolseimasse kajakilaenutusse Teravmägedel, tasub Eestis veidi harju- tada. Eestis on piisavalt erinevaid võimalusi kajakisõidu harjutamiseks ning üldiselt saab seda siin teha ka ohutult.