Kaks aastat tagasi, 2006. aasta juulis hakkas uus-meremaalane Rob Thomson Jaapanist kodumaale sõitma. Ta otsustas minna ringiga, s.t teha tiiru ümber maakera.
Esimesed 12 000 kilomeetrit – läbi Lõuna-Korea, Hiina, Kesk-Aasia, Türgi ning poole Euroopa kuni Zürichini – möödusid jalgrattal. Rob sõitis üle 4600-meetriste mäekurude ja rohkem kui 20-kraadises pakases, kemples Kesk-Aasia rikutud piiriametnikega... Lühidalt, suur seiklus.
Aga Robile oli sellest vähe, sest jalgrattal on sarnaseid ümbermaailmareise tehtud juba kümneid. Möödunud suvel astus ta Zürichis ümber rulale. Jah, rulale – riistapuule, mida tavaliselt kasutatakse asfaldidžunglis trikkide tegemiseks. Aga toodetakse ka pikamaasõiduks mõeldud mudeleid ning ühel säärastest Rob oma ümbermaailmareisi jätkaski. „Mulle meeldib teha asju, mida enamik inimesi peab võimatuks,“ põhjendab ta.
Šveits, Saksamaa, Holland, Belgia, Inglismaa, purjekal üle Atlandi USA-sse. Läbi USA, idarannikult läänerannikule. USAs sai Rob enda nimele Guinnessi pikima rulareisi rekordi (seni oli see 5823 km) ning sai esimeseks inimeseks, kes sõitnud rulal ilma saatemeeskonnata läbi USA.
Nüüd on Rob taas Hiinas, rulal sõidetud üle 7600 km. Mai lõpus oli ta jäänud pea nädalaks ajaks pidama Shansani Xinjiangi provintsis, et puhata ja ennast taas leida. „Rulamine praeguse ilmaga on brutaalne. Shansani saabumise päeva alustasin ma kell 6 hommikul, enne päikesetõusu, ja lõpetasin keskpäeval. Püüdsin puude varjus magada, aga ei tulnud välja – liiga palav. Lisakoormaks on suhtlemine võõra kultuuriga – see on mõnikord üsna kurnav. Ja siis veel see vürtsikas toit, mis mulle ei istu,“ kirjutab ta oma blogis.
„Pärast rattalt rulale asumist on mu mentaliteet muutunud. Rattal olles olid sihtpunktid vahend, mis käis koos eesmärgiga kaasas. Mu sihtpunkt oli London, kuid ma mõtlesin Londonist väga harva. Keskendusin sellele, mis on nüüd ja praegu. Rulamisega on teisiti – alati püsib mul mõttes mingisse punkti jõudmine. Järgmisse poodi, et saada vett. Järgmisse linna. Shanghaisse. Võib-olla sellepärast, et rulal näen ma vaeva. Muidugi pidin ma ka jalgrattal sõites pingutama, kuid rulal on see vaev mingil seletamatul moel teistsugune. Rulasõidupäeva lõpus olen ma täiesti läbi, järgmisel päeval ärkan kangete lihastega. Jalgrattal polnud see nii... Tere tulemast minu teekonna mõõnaperioodi,“ kirjutas Rob 29. mail.
Peale selle, et pikamaarulamine on füüsiliselt kurnav, nimetab Rob selle puuduseks vajadust püsida kõva kattega teedel, kus on rohkem liiklust, kui kõrvalistel radadel, kuhu pääseb rattaga.
„Mis on rula plussid? On siiski äge, kui hõljud asfaldist vaid mõne sentimeetri kõrgusel. Kui keha ja vaim saavad omavahel hästi läbi ning satud hoogu, on see suurepärane tunne.“
Villu Zirnask