Mida uut on pakkuda me kahel naaberriigil, mis vanasti seondusid lehmakommide, RAF-busside, saldejumsi, merevaigu, Palanga ranna ja Balti ketiga? Timo Treit käis vastust otsimas.
On kuivast krõbe august. Reisiplaan näeb ette ületada Läti piir Võrumaal, Muratis. See on üksildane kant, hoopis midagi muud, kui Via Baltical asuv Ikla. Teispool Muratit laiutab tükk tühja maad – kilomeetrite viisi ei möödu me ühestki elavast hingest ega sõidumasinast. Sõidame pikki sirgeid, mille üks ots jääb meist peagi kilomeetrite taha ning teine ots ei luba endiselt kuhugi keerata.
Esimeses teele jäävas suuremas asulas, Aluksnes, köidab tähelepanu Aluksne–Gulbene kitsarööpmeline raudtee – üks Baltikumi viimaseid sõiduplaani alusel toimivaid 750 millimeetrise rööpmevahega liine. Rongi paraku näha ei õnnestu ja nõnda sõidamegi edasi.
Veel kilomeetrit paar saadab meid kitsas vonklev rööbastik. Silmist kaotame selle Aglona linnas, kus käib rahvarohke kirikupüha. On juba õhtu, linna tänavad täituvad üha uute autode ning rahvamassiga. Kirikuesine laadaplats on kaubast lookas: ikoonid ja vaibad, küünlad ja šašlõkk, ristid ja pinalid, pühakirjad ja piparkoogid. Kiriku park on pea sama rahvarohke kui laat pargiväravate ees – kirikust kostvale missale andub mitusada inimest. Meie teekond aga läheb edasi.
Läti kaguosa on segu Soomaa soistest aladest, Pärnu jõe käänulisest valgalast ning Võrumaa kuplitest ja orgudest, pakkudes vaadet, millesarnast Eestis ei leia. See on Kraslava looduspark – iga loodusesõbra tõotatud maa. Küngastel konnates komistame suvepuhkusel oleva suusakeskuse otsa. Hein on põlvini, gondli moodi seadeldis roostes, majake mäel tühi kui teokarp. Aga vaade on unustamatu ja nõnda tardume minutiteks.
Kell on 21 ja me oleme endiselt teel. Hilisel õhtutunnil Läti väikelinnadest ja küladest avatud kaupluse leidmine on õnnemäng. Väikepoed sulgevad uksed tavaliselt 19-20 paiku. Seekord leiame avatud poe.
Esimese öö saadame mööda Kraslava ning Daugavpilsi vahel (Vene, Valgevene ja Leedu piirini on siit vaid loetud kilomeetrid) Daugava jõe kallastel kämpingus, milleni jõudmiseks tuli pilkases pimeduses läbida hulga kilomeetreid jumalast neetud ja täiesti treppis teed. Kaardi põhjal võib arvata, et hommikuvalguses saame heade üllatuste osaliseks. Öös on ritsikate sirinat, tähistaevast, kosmoses uitavaid satelliite, äraeksinud koer ning naabruses telkivate ungarlaste norskamine.
Hommikul, kui pea telgist välja pistame, saab kohe selgeks, et kohavalik on täistabamus – ees laiub massiivne ja võimas Daugava jõgi, tagapool kõrge kaldaseljandik, mis tunnistab jõe sügavust kõrgvee ajal. Asume oma telkidega täpselt kuivanud ja rohtunud jõekäänaku peal.
Järgmiseks võtame suuna Vilniusele. Enne, kui terendab Leedu piir, tuleb läbida Daugavpils. Selle sovjetlik arhitektuur üllatusi ei paku, küll aga väärivad märkimist linna taksojuhid, kes kui mõnest idamaisest kultuurist kantuna keset korrapärast liiklust ning loogikat sõiduteel seisavad, suitsu popsutavad ning südamerahus maailmaasju vaagivad.
Leedu piirini on Daugavpilsist 40 km. Sellest 27 km möödub rooli keeramata, piki laugeid tõuse ja langusi kulgevat ühtlast sirget!
Et teekond liialt üksluine ei saaks, sõidame Vilniusesse läbi Ignalina. Kaugustesse lokkavad künklikud viljapõllud, väikesed metsatukad ning siin-seal vanad talud koos sinna juurde kuuluvaga. Maaliline! Tuumajaama me ei näe (see jääb Zarasai–Ignalina maanteest paremale, Visaginase linna lähistele).
Vilniuses on rekonstrueeritud pea kogu vanalinn. Tänavad on saanud uue või mõnel pool ka vanamoodsa munakivikatte. Majad on renoveeritud või renoveerimisel, tänavalaternadki on miljöösse sobivalt sajandite taguse moega. Kohe näha, et valmistutakse 2009. aastaks, mil linn tähistab oma 1000-aastast sünnipäeva ja saab Euroopa kultuuripealinnaks.
Leedu suureks turismimagnetiks on alati olnud Trakai loss, 28 km Vilniusest. Vähesed teavad, et sealsamas, Trakai külje all pesitseb Krimmi poolsaarelt 1392. aastal vürst Vytautase käsul ümber asustatud karaiimide kogukond oma kooli, palvela, kultuurimaja ning restoraniga. Restorani tasub proovida – kartuli, hapukapsa ja kotletiga harjunud eestlasele mõjub karaiimide roog nagu äratus sügavast unest.
Edasine teekond, 290 km Klaipedasse, sisaldab silmapiirini ulatuvaid kuldkollaseid rukkipõlde, metsatukka metsatuka järel, talumajapidamisi, aasal ringi kappavaid ratsusid jmt. Klaipedasse jõuame hilisel õhtutunnil. Sellest hoolimata valitseb linna servas tihe liiklus ning on tegemist, et viaduktide kuhjast leida see, millelt pöörata õiges suunas – öömajja kämpingus Žiogelis.
Žiogelis on äärmiselt rahvarohke koht. Baaris istuvad luitunud teksades rekkamehed, lõõbivad baarmeniga ning vaatavad Eurospordi pealt traktorite jõutõmbamist. Maja ees pinkidel on kohad sisse võtnud kohalikud noored, kes pidutsevad oma päeva õhtusse. Maastik kämpingu territooriumil on mudane ning roopas. Kämpinguhütis tervitavad meid eelnevate ööbijate kehaaroomid ning niiskunud voodipesu. Tagastame majakese võtmed ja magame autos. Väljas võtab tuure üles suvedisko, mis lõpeb uue päeva varahommikul kella kolme ajal.
Uus, kolmas reisipäev peab meid viima Neringa poolsaarele, Palangasse, ja tooma tagasi Lätti.
Ülesõit Klaipeda sadamast Neringale läheb kiirelt – kuni 300 m laias väinas askeldavad kokku 3 praami, mistõttu ootamine järjekorras kestab vaid 10 minutit.
Neringa säär on väga mitmekülgne maatükk, selle reljeefi kujundavad nii tuul kui meri. Säär muudab oma kuju ja vormi pidevalt. Säärel asuvad kuurordid Juodkrante ja Nida on põnevad oma puitarhitektuuri ja kitsaste tänavate poolest. Vana kaluriküla Juodkrante külje all asub veel üks huvitav paik – otse tee äärde on ehitatud platvorm, millelt avaneb vaade kormoranide kolooniale ja kümnetele puudele, mis kormoranide väljaheidete tõttu on ära kuivanud ning seisavad nüüd raagus.
Nida on Neringa poolsaare kõige populaarsem paik, tõeline turismimagnet – paljuski küla külje all asuvate liivadüünide tõttu, mis on ühed kõrgemad terves Euroopas. Liivased matkarajad viivad läbi männivõseriku merepinnast paarikümne meetri kõrgustele liivadüünidele. 30–40-kraadises kuumuses ning maapinnal keerutavas liivatolmus lonkides ei ole kaugel kujutlus kõrbeliivadel ilma toidu ja joogita vantsimisest. Viskume liivale, puhkame pisut ning naudime jalge ees avanevat vaadet silmapiiril asetsevale Kura lahele.
Üks Neringa sääre imepärasemaid paiku on veel Juodkrantes asuv Nõidade mägi, mis on oma nime saanud üle terve mäe laotuvate skulptuuride järgi. Aastail 1979–1981 valmistasid skulptorid kümneid puunikerdusi ja skulptuure Leedu muinasjututegelastest ning müütidest ja need asetati üle terve mäekünka. Jalutamine läbi skulptuuripargi võtab paar tundi aega ning on igati lõbus, sest mõnede skulptuuride otsas saab ka turnida.
Pärast põgusat ringi Neringal pöörame tagasiteele. Vaid kilomeetrit paarkümmend Klaipedast põhja poole asub Baltimaade vaat et populaarseim kuurort Palanga. Linna siseneva põhimaantee servas asuvad turismitalunike, petturite, muidusööjate, hotelli- ja motellitöötajate hordid, kes sildid näpus, üritavad öömaja pakkudes saabuvate turistide kukrut pisut kergendada. Kuna turiste liigub palju, on enamikele tubadele ka turgu.
30 km pärast Palangat tuleb Läti piir. Meie suund on Läti Venezia – Kuldiga. Plaan on leida öömaja Kuldigas või enne Kuldigat. Kuid õnn ei soosi meid selgi korral – kõik Kuldiga öömajad on külalisi täis ning pimedus ei luba suvalisse kohta telki püstitada. Nõnda taarume Kuldiga öistel tänavatel, mille on vallutanud alkoholiui- mas noored, heitmas meile ähvardavaid pilke.
Kämping, kuhu lõpuks keset ööd maandume, asub 20 km Kuldigast põhjas ehk meie sõjaplaani arvestades vales suunas, aga mis siis ikka. Nagu hommikul selgub, asub kämping supelsooja järve künklikel kallastel.
On neljanda, matka viimase päeva hommik. Stardime tagasi Kuldigasse. Linna, mille uhkuseks on 1874. aastal punastest tellistest valminud sild üle Venta jõe ning ilmselt Euroopa kõige laiem, 240-meetrine kosk Ventas rumba. Linna läbivad lisaks Venta jõele ka Alekšupīte jõgi ja väiksemad ojad, mis kokkuvõttes loovad tõesti mulje väikesest Veneziast.
Pärast Kuldiga visiiti tuleb sõita veel paarsada kilomeetrit, läbida paar tundi ummikuid Riia ümbersõidul, süüa mõne lati eest läti jäätist ning muud head paremat, kui olemegi tagasi kodumaal. Selja taga on neli reisipäeva, 1950 km, 156 liitrit bensiini ja 10 toidukorda. Ligi 2000-kilomeetrisest tiirust hoolimata on ilmselge, et väga palju vaatamisväärset jäi meil nägemata ja tulevikus tuleb ette võtta pikem ja põhjalikum reis.