Heyerdahli jälgedes Prantsuse Polüneesias

Tiit Pruuli seilas jahtlaevaga Martha Vaiksel ookeanil, sattudes ka paikadesse, mis seotud norralasest maailmaränduri ja etnograafi Thor Heyerdahliga.

Tiit Pruuli seilas jahtlaevaga Martha Vaiksel ookeanil, sattudes ka paikadesse, mis seotud norralasest maailmaränduri ja etnograafi Thor Heyerdahliga.

Noor Thor Heyerdahl (1914-2002) oli napilt üle 20 aasta vana, kui ta 1937. aastal sõitis oma noore naisega Tahitile. Sealt edasi suundusid nad Prantsuse Polüneesia põhjapoolseimasse arhipelaagi Markiisaartele, elades ligi aasta Fatu Hiva mägisel saarel. Thor ja Liv olid seal ainukesed eurooplased.

Kuigi rüütatud teaduslike kavatsustega, oli see rohkem ikka noorusromantiline põgenemine tsivilisatsioonist. Heyerdahl püüdis Oslo ülikooli zooloogide näpunäidete järgi uurida, kuidas olid kohalikud loomaliigid sattunud isoleeritud saartele. Ent peagi kaldus ta huvi üha enam kultuuriantropoloogiale ja migratsiooniteooriatele.

Just tol kaugel saarel, kui uskuda tema poolt hiljem raamatus „Fatu-Hiva” (eesti keeles 1989) kirja pandut, hakkas ta hoovuste ja passaattuulte suundi jälgides arendama teooriat, et polüneeslased võivad olla pärit Lõuna- Ameerikast (vt “Fatu-Hiva” lk 66), mitte Aasiast, nagu üldiselt arvati.

See idee, mis iseenesest oli ju välja käidud juba 19. sajandi algul, süvenes Heyerdahlis, kui ta töötas Briti Columbias Lääne-Kanadas ning kirjutas mahuka uurimuse difusioonidest Lõuna-Ameerika ja Polüneesia kultuurides. Ta märkas näiteks, et Tikide ehk müütiliste esivanemate suured kivikujud Polüneesias on hämmastavalt sarnased nende hiiglaslike raidkujudega, mis on säilinud Lõuna-Ameerika väljasurnud kultuuridest. Nii sai Fatu Hivalt alguse üks 20. sajandi huvitavamaid ja tuntumaid teaduslike debatte. Praegugi on Fatu Hiva Markiisaarte metsikuim saar – lennujaama siin pole, elanikke on vähem kui 600. Saarel, kus kunagi elas tuhandeid polüneeslasi, on alles jäänud kaks küla – Omoa ja Hanavave, mida lahutab 17 km pikkune ränk mägitee või paarikümneminutiline sõit võimsa mootoriga kaluripaadis.

Heyerdahl elas põhiliselt Omoa küla läheduses, jahtlaev Martha peatus parema ankrukohaga Hanavave juures. Arheoloogilisi töid saarel praktiliselt tehtud ei ole. Nii nagu Heyerdahliga juhtus, võib tänagi paksus džunglis matkates sattuda kunagistele majaplatvormidele paepae’dele või kivisse graveeritud inimfiguuridele.

Fatu Hivalt veidi üle 350 miili edelas asub Raroia rõngassaar, mida ei ole peetud märkimisväärseks isegi mitte rännumeeste piiblis “Lonely Planetis”. Meile, eestlastele, võiks ta aga oluline olla esiteks seetõttu, et esimene eurooplane, kes selle Tuamotu saarestiku saare avastas, oli kaasmaalane Krusenstern, kes andis saarele teise kuulsa kaasmaalase auks nime Barclay de Tolly. See nimi eksisteerib tänaseks aga vaid mõnedel Venemaa merekaartidel, teised on ta unustanud. Küll aga pole unustatud, et 1947. aastal maabus sel atollil Heyerdahli juhitud Kon-Tiki ekspeditsioon, mille eesmärgiks oli balsaparvel seilates tõestada, et lõuna-ameeriklaste migratsioon Vaikse ookeani saartele oli teoreetiliselt tõepoolest võimalik. See, et muistsed lõuna-ameeriklased ei oleks justkui saanud Polüneesiat asustada, sest nad polnud suutelised neid vahemaid meritsi katma, oli üks Heyerdahli oponentide olulisimaid argumente.

Sellest kuulsast reisist on Heyerdahl kirjutanud nii raamatu (eesti keeles „„Kon-Tiki” ekspeditsioon” 1957; 2004) kui teinud ka Oscariga pärjatud dokumentaalfilmi „Kon-Tiki” (1950). Ta tõestas, et põhimõtteliselt on võimalik vanade veesõidukitega Lõuna-Ameerikast Polüneesiasse jõuda. See reis ei tõestanud siiski, et migratsioon tõepoolest ka nii toimus.

Eestlastele on tuttav ka Heyerdahli meeskonnakaaslane Bengt Danielsson (1921-1997) ning tema raamat „Õnnelik saar” (Tallinn, 1965). Raroial on Danielsson isegi tuntum, kui Heyerdahl, sest elas ta ju pikka aega nii sel atollil kui teistel Prantsuse Polüneesia saartel, kirjutas kohalikust kultuurist teadustöid ja populaarteaduslikke lugusid ning võitles kirglikult prantslaste tuumakatsetuste vastu Mururoa atollil.

Lisaks Prantsuse Polüneesiale leidub Heyerdahli jälgi mujalgi Lõunameres, eelkõige Lihavõttesaarel (raamat „Aku-Aku”, Tallinn, 1998), Galapagosel jm. Aga see on juba teise merereisi lugu.

Olgugi et kõik Heyerdahli teooriad pole ajaproovile vastu pidanud ja kaasaegne teadus on mitmed ta väited kummutanud, on ta innustanud mitut põlvkonda rännumehi ja teadlasi ning olnud eeskujuks paljudele maailmaavastajatele. Ka Lennart Meri Pythease ja Saaremaa seos ei ole ju tõenäoliselt õige, aga kui palju põnevaid intellektuaalseid mänge on sellega kaasnenud, kui palju debatte, matku Siberi sugulasrahvaste juurde ja mõttematku tuhandete aastate taha. Inimesed, kes meid sellisteks rännakuteks oskavad inspireerida, on ka ise suured rändurid. Nende jälgedes on huvitav ja hariv käia.

Martha seilab Vaiksel ookeanil

Möödunud aasta jaanipäeval ümbermaailmareisile suundunud Eesti purjelaev Martha seilab praegu Vaiksel ookeanil. Augustiks jõutakse Austraalia rannikuvetesse.

Vaiksesse ookeani jõuti läbi Panama kanali veebruaris 2008. August möödub Austraalia rannikuvetes seilates. Oma 50. juubelit 11. septembril kavatseb Martha kapten Hillar Kukk tähistada Bali saarel.

Vt www.marthaworldcruise.com

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga