Austraalias käib viimasel ajal äge arutelu aborigeenide ja nende tuleviku teemadel. 1949. aastast Austraalias elanud Arvi Vainomäe selgitab, miks ja mille üle vaieldakse.
Arheoloogid ja ajaloolased kirjutavad, et Austraalia pärismaalased – aborigeenid – jõudsid sellele mandrile 40-50 000 aastat tagasi Kagu-Aasiast. Arvatavasti esimene eurooplaste kohtumine nendega toimus 17. sajandil Austraalia läänerannikul. Pärast Aafrika lõunatipust möödumist võtsid Hollandi kaupmeeste purjelaevad kursi otse Austraalia mandrile, sest selles suunas oli tuul enamasti soodus. Saabudes ranna ligidusse, pöörasid nad põhja poole, et jõuda oma kolooniatesse praeguses Indoneesias. Nii mõnedki laevad hukkusid korallisaarestikus, nii mõnigi eluga pääsenud hollandi meremees leidis uue kodu aborigeenide ühiskonnas.
Inglise meremees James Cook tegi oma esimese uurimisretke Vaikses ookeanis aastatel 1768-71. Pärast päikesevarjutuse vaatlemist Tahiti saarte läheduses jõudis ta Austraalia vetesse ja kirjutas 23. aprillil 1770 oma päevikusse: „Neli või viis indiaanlast – alasti ja väga mustad“. Kapten Cook jõudis mõned päevad hiljem praeguse Sydney linna lähedusse (Botany Bay), kus ta kohtas aborigeene juba maismaal.
Aastal 1788 jõudis praeguse Sydney sadamase inglise laevade konvoi, mis tõi rohelisele mandrile esimesed eurooplastest asunikud – Inglise kuningriigi vangid ja sõjaväelased. Ekspeditsiooni juhile Arthur Phillipile Londonist valitsuse poolt antud juhiste hulgas leidub lause: „Endeavour to conciliate the affections of the Aborigines and enjoin all our subjects to live in amity and kindness with them.“ Niisiis, kohelda pärismaalasi sõbralikult ja heatahtlikult. Nii see koloonia algaastatel ka oli. Asunikke polnud palju, nad kasutasid vähe maad ja konflikte põliselanikega peaaegu ei olnudki.
Kuid kui Euroopa asustus liikus rohkem sisemaale, tekkisid ka esimesed kokkupõrked. Kiviaja kultuuri tasemel nomaadina elanud aborigeen leidis, et farmeri lammast on odaga kergem kätte saada kui kängurut! Kuid need kokkupõrked ei olnud eriti ohvriterikkad ja varem või hiljem leidsid aborigeenid elu valgete asunduste ääremaadel kergema olevat kui bush ́is.
Euroopa riikide globaalse võimu areng alates 17. sajandist leidis moraalset õigustust tookordses maailmavaates väitega: „Me toome vähemarenenud ühiskondadele tsivilisatsiooni hüvesid.“ Loomulikult vaatame me sellele tänapäeval veidi erineva pilguga.
Kolooniate asustamisel jäi keskvõimu mõju seda nõrgemaks, mida kaugemal uued asustused olid geograafiliselt. Kolooniates valitses peaaegu alati hulk omavoli, seadustest sageli ei hoolitud, tähtis oli kiire rikastumine. Sellistes olukordades jäid aborigeenid tihti kaotajateks, hoolimata keskvõimu soovidest ja direktiividest.
Austraalias loodi mitmeid kolooniaid, igaüks suveräänne oma Londonist määratud kuberneriga. Palju olenes kuberneri isikust. Alati ei saagi aborigeenide olukorda Austraalias üldistada, sest suhtumine neisse oli kolooniates märgatavalt erinev.
Austraalia asustamine võttis palju aega ja asundused jäid pikaks ajaks kitsale maa-alale ranniku läheduses. Üldjoontes elasid aborigeenide ühiskonnad, mis asusid rannikust kaugemal kui 200-300 kilomeetrit, oma traditsioonilist elu kuni 19. sajandi lõpuni. Need kogukonnad, kes elasid eurooplaste poolt asustatud aladel, leidsid tööd farmides. Asutuspiiri edasi liikudes tekkis alati mingi „rinne“ ja selle vahel eikellegimaa. Sel vaheterritooriumil käiski alatihti sõda. Nii näiteks langesid oktoobris 1861 Queenslandis äsja saabunud Euroopa asunikud abori- geenide ohvriks. Kõik 19 eurooplast tapeti, aborigeenide seas polnud üldse kaotusi. See oli ka aborigeenide kõige edukam lahing. Loomulikult järgnes kättemaks, mis oli märksa verisem.
Ajaloolased ei ole tänini ühel meelel, kui suured siis aborigeenide kaotused olid. Mõned kutsuvad seda genotsiidiks, teised arvavad, et ohvrite arv oli suhteliselt väike – 5-10% aborigeenide üldarvust. Ajaloolaste vahel viimase kümnekonna aasta jooksul toimunud selleteema- list sõnasõda kutsutakse Austraalias “history wars”.
Enne Euroopa asunduste 200 aasta juubelit (1988) tehti ajaloolaste poolt Austraalia ajaloo uurimisel palju tööd. Üks tulemus on tõesti tähelepanuväärne: aborigeenide arv oli langenud ühelt miljonilt 1788. aastal vähem kui 180 000 inimeseni aastaks 1861. Arvestus oli šokeeriv ja Austraalia avalikkust alarmeeriv. Tekkisid mõistetavad küsimused: miks ja kes olid selles süüdi.
Kahtlemata oli rahvaarvu langemises osaliselt süüdi eurooplaste asustus. Ja siit algabki „ajaloo-sõda“ Austraalia ajaloolaste ridades. Momendil on sõda täies hoos ja selle lõppu pole lähemal ajal näha. Mõistlikumad ajaloolased arvavad, et kõige suuremaid ohvreid kandsid aborigeenid kahe või kolme rõugeepideemia tõttu. Rõuged ei tulnud aga Austraaliasse mitte valge mehe kaudu, vaid kalurite kaudu Sulawesi saarelt Indoneesiast. Peale rõugete oli elanikkonna arvu vähenemises kindlasti süüdi ka tuberkuloos, gripiepideemiad, tuulerõuged jt haigused. Ka alkohol on süüdlaste nimekirjas. Teisteski maailma osades on epideemiad olnud peamiseks põhjuseks, miks pärismaalaste arv pärast eurooplastega kohtumist oluliselt vähenes.
20. sajandi alguses ei omistanud aborigeenide probleemidele tähtsust õieti keegi, ei riigivõim ega avalik arvamus. Sisemaal elas veel üks osa aborigeene oma traditsioonilist elu, teine osa oli koondunud reservaatidesse, kus aktiivselt tegutsesid misjonärid. Paljud aborigeenid leidsid tööd valgete farmides lamba- ja veisekasvatuses. Ja nad olid tublid töölised. Palka nad eriti palju ei saanud, ent see-eest hoolitsesid farmerid ka töölise perekonna eest.
Alles pärast Teist maailmasõda tekkis diskussioon aborigeenide tuleviku üle. See lõppes järeldusega, et aborigeenidel peaks võimaldama elada oma traditsioonidele vastavalt. Ehk teiste sõnadega – assimilatsiooni ei julgustata.
Nimetada tuleks veel mitmeid otsuseid. 1967. aastal läbi viidud referendum andis aborigeenidele kodanikuõi- gused. Erinevalt varsemast võisid pärismaalased nüüd ka alkoholi osta. Farmides töötavatele aborigeenidele hakkasid kehtima samad palganormid kui teistele. Tagajärjeks oli aborigeenide lahkumine farmidest, sest farmerid ei suutnud neile palka maksta.
Need ja mitmed teised otsused, mis on olnud motiveeritud küll heast tahtest, teevad reaalses elus aborigeenide olukorra halvemaks. Praegu ei tööta aborigeenide kogukondades praktiliselt keegi, nad elavad mitmesugustest riiklikest toetustest: töötatöölise palk, perekonnatoetus, laste abirahad jne. Kõik see viib nende ühiskondade lagunemisele – tööpuudus, alkoholi kuritarvitamine, vägivaldsus jms.
Neile, kes on aborigeenide probleemistikust huvitatud, soovitan Interneti-otsinguteks märksõnu „Native Title Act“, „Mabo“, „Terra Nullus“, „history wars“, „the stolen generation“. Nende märksõnade kaudu saab täpsemaid andmeid praegu Austraalia meedias ja avalikkuses domineerivate aborigeeni-teemade kohta: kes on praeguses olukorras süüdi, kui suured on olnud „valge mehe“ kuriteod aborigeenide vastu, kas ja kuidas me peaksime aborigeenide kannatusi kompenseerima.
Lõpetuseks võiks öelda järgmist. Eurooplaste asustuse algusest 18. sajandi lõpul kuni Teise maailmasõjani oli „valge mehe“ suhtumine aborigeenidesse ükskõikne, egoistlik, peaaegu hoolimatu, kuid riigivõimu poolt siiski leebelt heatahtlik. Pärast Teist maailmasõda tekkis nii riigivõimul kui avalikkusel huvi aborigeenide tuleviku suhtes. See huvi väljendub seadusandluses, mis on motiveeritud tahtest aborigeenide olukorda parandada ja anda neile võimalusi ilma assimileerumata edasi eksisteerida. Viimane aastakümme näitab, et see poliitika (mis muuhulgas on seotud ka suurte kulutustega), on viinud aborigeenide olukorra palju halvemasse seisundisse, kui see oli enne. Nüüd ollakse jõudmas – küll väga aeglaselt – järeldusele, et assimileerumine ja selle protsessi soodustamine on ainus järele jäänud lahendus.