Kuhu Eestis hobusega matkama minna?

Mul oli koer ka kaasas, istus sadulas, saba märg, aga kõrvad kuivad, kiidab Madis Jürgen üht toredat ratsaretke – Saaremaalt Vilsandile.

Mul oli koer ka kaasas, istus sadulas, saba märg, aga kõrvad kuivad, kiidab Madis Jürgen üht toredat ratsaretke – Saaremaalt Vilsandile.

Ratsamatkadeks marsruuti valides võib ammutada ins- piratsiooni ajaloost: võib käia mööda Karl XII jalajälgi ja ratsutada Narvast Pärnusse. Võib võtta ette raja, mida mööda Anija mehed Tallinnas käisid. Või teha järele Sangaste kahv von Bergi teekonna Sangaste lossist parun von Nolckeni juurde Mooste mõisa. Või proovida, mis mõtted tulevad pähe, kui sõita Suure-Jaani külje alt Vargamäele – seda teed viis Eespere Andres oma noore naise Krõõda uude koju, lehm ohelikuga vankri taga.

Või sõita Pärnust Tartusse. Need kaks linna olid vanasti hansalinnad ja nende vahel käis kõva kaubavahetus. Tõsi – talvel regedega oleks see tee paremini läbitav, sest läheb põiki üle Soomaa.

Idee poolest võivad sellised teekonnad olla huvitavad, kuid ratsutamiseks ei pruugi nad kõige mugavamaks kujuneda.

Ratsamatkadeks sobivad metsavaheteed, kus on vähe liiklust, vähe asfalti, kus puud pakuvad varju, linnud laulavad ning vahepeal saab käia ujumas. Ja ei teeks paha, kui läheduses oleks karjamaid.

Võib ratsutada kultuuriväärtusi pidi, näiteks mööda mõisahooneid: Palmse, Sagadi, Vihula asuvad Lahemaa rahvuspargis just paraja vahemaa taga.

Lõuna-Eesti maastik on ratsutamiseks nagu loodud. Mööda kurvilisi teid matkates tekib tihti olukord, et jala ja jalgrattaga peaks tegema tohutu ringi. Hobusega seda muret pole. Hüppad üle kraavi, traavid üle heinamaa ja oledki kohal.

Muidugi, kes ennast tõsiselt proovile tahab panna, võiks võtta ette mastaapsemaid vahemaid.

Võiks ratsutada põiki üle Eestimaa. Suurte asfaltteede vältimiseks võiks valida sihiks Häädemeestelt läbi rohelise metsavööndi Lahemaa suunas. Enne teeleasumist saaks

jahutada hobuseid merevees ühes Eesti servas ja pärast lõpetamist teises – näiteks Altjal. (Kaotatud kalorivaru saab ka Altja kõrtsis tasa teha.)

Tore oleks ratsutada risti läbi metsiku Hiiumaa. See on lihtne, sest selliseid sõite korraldab seltskond pealkirjaga Kassari Ratsamatkad. Või sõita Hiiumaalt läbi mere kuskile laiule.

Tore oleks käia Muhumaal, kus Martin Kivisoo (Tihu- se turismitalu) teid hobustega mööda Muhumaa muinasaegseid mälestusmärke juhatab.

Aga kui on tahtmine omal käel kuskil elamusi saada, võib Saaremaalt läbi mere Vilsandile sõita. Olen ära proovinud, see on tore minek. Soojal suvel on vesi poolde põlve, sügisepoole on rinnuni. Mul oli koer ka kaasas, istus sadulas, saba märg, aga kõrvad kuivad.

Eestimaal on palju mõnusaid kohti, kus saab hobusega matkata.

Põhiline on mitte pressida läbi soo ega ragistada tihni- kus, millest kana ka läbi ei pääse. Ja mitte ronida magist- raalidele suurte autode vahele. Head teed!

Klubi Kuuel Jalal

Ratsutamine ning aktiivne puhkus Põlvamaal – tule üksi, pere või sõpradega! Meie ratsamatkad:

PIKI VÕHANDU MÜÜRIDE JALAMEID JA TIPPE

Matk Eesti pikima jõe kallastel. Heidame pilgu 16,2 m kõrgusele Põdramüürile nii alt kui ülalt. Tunnetame energiat tootva vee mühinat ja jõudu Leevi Hüdroelektrijaama ja Süvahavva villavabriku juures. Uudistame Uku koobast, mida vanad eestlased pidasid muistsete jumalate asupaigaks. Matka kestus koos peatustega umbes kolm tundi, pikkus 20km.

LÄBI LIHTENSTEINI KUNINGRIIGI MÄNDIDE KUNINGRIIKI

Tervistkosutavad männimetsad ja nende keskel orus puhtaveeline Paidra järv. Teeme ringi ümber ligi Paidra järve. Sobiva ilmaga värskendame ennast väljaehitatud supelrandades. Pärast puhkust suundume vanale Võru – Räpina maanteele, põikame sisse Võhandu äärsele piknikuplatsile. Matka kestus koos supluspausidega umbes kolm tundi, pikkus 15km

MEENIKUNNO LEGENDID LOOJUVA PÄIKESE PUNAS

Rabasaared ja sood, ei ühtki märki inimesest. Saatjaks vaid matkajuhi vested kohanimede saamisloost: Lihtensteini, Päkapalo, Meenikunno, Liipsaare... Heidame vaatetornist pilgu eesootavale 2,4 km pikkusele jalgsimatkale üle rabalaudtee, otsime binokliga üles meid raba teises servas ootava Päikeseloojangu matkamaja. Enne loojangut jõuame veel veenduda Mustjärve tumeduses ja Valgejärve läbipaistvuses. Hommikul äratavad meid rabahääled. Matka kestus 1 ööpäev, hobustel liigume 15 km (~2 tundi).

Maivi Lehis, telefon 56 455 825, e-post: mlehis@gmail.com Lisainfo: mlehis.googlepages.com

Sissejuhatus hobuse juhtimisse: ärge maanduge hobuse selga mütsatusega

• Selga istumiseks seiske hobusest vasakul, sest ratsanik peab omama kontrolli hobuse tagaosa üle, et loom ei saaks teda tagajalgadega lüüa. Hoidke ratsmeid vasakus käes. Pistke vasak jalgjalusesse,haarakeparemakäegasadulakaarestvõi-vööstja heitke parem jalg kaarega üle hobuse selja. Istuge ettevaatlikult hobuse sadulasse – kunagi ärge maanduge sinna mütsatusega.

• Õige istaku korral istub ratsanik sirgelt, õlad lõdvalt tahapoole alla. Käsivarred peaksid olema ratsmete pikenduseks. Käelaba- sid hoitakse umbes kämblalaiuse kõrgusel hobuse laka kohal, pöidlad ülespoole ja sõrmenukid ettepoole. Randmed peavad olema lõdvad ja painduvad, et tunnetaksite hobuse suu liikumist. Tundlike kätega ratsanik häirib hobust palju vähem kui see, kellel on „kõva käsi“. Ohjad olgu alati kergelt pingul.

• Reied ja põlved peaksid toetuma lõdvalt vastu sadulat. Põlve eitohiksliialtpöörata,etsääredasetseksidõigesti.Sääredon kõige tähtsamad liikmed, mis juhivad hobuse liikumist, rippudes vabalt alla otse sadulavöö taga. Jalapäkad asetsevad jalustes, kannad allapoole suunatud. Varbad on suunatud otse ette.

• Hea istak ei seisne mitte üksnes õiges asendis, vaid ka selle säilitamises,liikumiseskooshobusegajatasakaaluhoidmises. Sääred ja käsivarred toimivad amortisaatoritena, et käelabad jääksid tasakaalustatult paigale ega kisuks hobuse suud.

• Loomulikud juhtimisvahendid on sõnumid, mida ratsanik edastab hobusele istaku, jalgade, käelabade ja käsivartega. Lisaks häälele, mida järk-järgult vähem kasutatakse, rakendab ratsanik oma soovide edasiandmiseks sääri, ratsmeid ja keharaskuse nihutamist ühest punktist teise. Kannused on jalgade kunstlikud abivahendid, aga kunagi ei tohiks neid kasutada kogenematu ratsutaja.

• Ratsanik leiab hobusega kontakti ratsmete abil, mis on kinnitatud suuraudade külge. Kontakt saavutatakse lõtvade sõrmede, randmete ja küünarnukkide kergete ning tundlike puudutustega. Ratsmeid kasutatakse koos teiste juhtimisvahenditega, mis on ühenduses sääremarjade surve või istakuga. Kui ratsanik soovib hobust peatada, nihutab ta end sadulas pisut tahapoole ja avaldab kerget vastupanu ratsmetega.

• Muutes istakut,võib ratsanik jalgade ja ratsmete mõju suurendada. Kandes keharaskuse paremale jalale nii, et parema käe poolsele jalusele langeb suurem koormus, ja avaldades sama jalaga hobusele survet, saab viimane käskluse pöörduda paremale.

• Enne hobuse seljast maha ronimist tõmmake kõigepealt mõlemad jalad jalustest välja. Pidades ratsmeid vasakus käes, hoidke sama käega kinni hobuse kaelast ja parema käega sadulakaarest, tõmmates parema jala kaarega üle hobuse selja. Kummarduge ettepoole üle sadula, libistades end aeglaselt hobuse seljast maha.

• Heaks ratsutajaks ei saada üksnes raamatute abi kasutades, oluline on ka kogenud juhendaja. Ratsutama õppimiseks ja ratsutamisoskuse arendamiseks peab olema võimalus kasutada hästi treenitud kogenud hobust.

Väljavõtted Josée Hermseni raamatust „Hobuste entsüklopeedia“ (Sinisukk, 2006)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga