SEITSMETEISTKÜMNES TEKST 04.01: Täpselt kaks lonksu, mitte rohkem!

Oma raamatu jaoks materjali kogudes üritasin pidada maha pikki vestlusi nii mitmete kohalikega kui võimalik. Enamasti selleks, et uurida, mida nad saart räsinud kodusõjast arvavad, kuidas nad seda nägid, mis moodi see neid mõjutanud on ja kuidas nemad kujutavad ette Sri Lanka tulevikku - kas selline konflikt võib kunagi korduda (säde on ju seal ikka olemas - küsimus on selles, kui ere see säde on).

Ajasin juttu nii võitja poolega, kaotajaks jäänutega ning pärisin järjepidevalt aru erapooletute käest. Kõik vestlesid minuga meeleldi. Vestluse lõppedes küsiti minu käest tavaliselt raha.

Välja arvatud seekord:

Kolm meest istuvad minu võõrastemaja ukse ees, laua taga. Üks nendest räägib natukene inglise keelt. Teised kaks mõikavad ja pingutavad, kuid täislauset moodustada ei oska.

Olen Trincomalee`s. Rannale lähedal.

Need mehed on kristlastest tamilid. Head inimesed.

Proovin nendega rääkida siin lähedal paiknenud LTTE baasi mõjudest siinsetele küladele sõja ajal.

Kõik puterdavad, pingutavad ja panevad keerulisi lauseid kokku.

Jutt on huvitav aga õudu tekitav.

Järsku märkan, et natukene eemal seisab ja vaatab meid eriti kurbade silmadega pikka kasvu mees.

“Kas ta tahab raha?” küsin pahuralt, sest kõik tahavad kogu aeg minu käest raha.

Minu kolm vestluspartnerit vaatavad üksteisele otsa ja nagu neil koidaks midagi: “Tema – endine Tamili Tiiger!”

“Päriselt?!” erutun ma ja viipan mehele – astu aga lähemale palun!

Mehekolakas vantsib lähemale kuid jääb siiski meist kolme meetri kaugusele seisma.

“Mis su nimi on?” küsin, kuid mees ei räägi inglise keelt, vaatab meid pigem kohkunult.

Minu kolm sõpra aitavad mind ise.

“Arul,” ütleb üks.

“Arun,” ütleb teine.

“Andrew,” teab kolmas.

“Kas ma sinust pilti teha tohin?” uurin mehe käest ja palun oma sõpradel tõlkida.

Kõik räägivad natukene aega läbisegi omas keeles. Ainut uustulnuk on vait, vaatab kurbade silmadega.

“Tohid küll aga ta tahab midagi vastu saada,” ütleb lõpuks tamil, kes kõige paremini inglise keelt mõikab.

“Raha jah?”

“Ei, ta tahab napsu. Kaks lonksu. Rohkem ta ei taha. Tal on napsu vaja. Täpselt kaks lonksu, mitte tilkagi rohkem – muidu ta kukub jooma, joob mitu päeva ja magab paadi all.”

Toon toast kohaliku viski pudeli, mõõdan pikale mehele täpselt kaks lonksu klaasi välja ja otsustan ikkagi seejärel asja tuumani jõuda – et kas mees on endine Tamili Tiiger või mitte.

Ulatan enne oma küsimuste jada talle siiski klaasi.

Mees joob ahnelt ja tänulikult.

Pühib siis huuled puhtaks, naeratab laialt, pööritab silmi ja teeb suuga: “KABOOOOOOM!”

LOE KÕIKI RENE SRI LANKA LUGUSID SIIT >

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga