Sõiduvahend tuk-tuk on Aasias enim levinud takso vorm. Võib-olla alustaksin niimoodi faktiliselt, kui peaksin tegema eestikeelse sissekande Wikipediasse.
Kohe aga võtaksid päris tunded võimust ja ma kirjutaksin hoopis ausalt: kui su laps on saanud kuusteist aastat vanaks ja sulle viimased kaks aastat näkku karjunud, kui palju ta sind vihkab, ja sa ei oska enam peale nutmise midagi teha – kingi talle tuk-tuk.
Kui su naabrid on joodikud ja isegi politsei poole pöördumine ei aita pidudele ja kisklemistele piiri panna – libista naabri postkasti kinkekaart kasutatud tuk-tuki soetamiseks.
Ühesõnaga, kui keegi sulle liiga teeb, suuna nad tuk-tuki juhtima. See on tuhat korda parem karistus kui tšillipipar peldikupaberi vahel.
Ma olen nüüdseks siin maal natuke tuk-tukiga ringi liikunud. Sellest ei ole head nahka tulnud. Ilmselt olen ise ka äpu, aga minu meelest tahab see riist ja kogu liiklus koos sellega minust lahti saada. Kohtasin hetk tagasi Rootsist pärit paari, kes reisisid selle “sõiduvahendiga” kergekäeliselt juba nädalaid, ja ma lõpetasin nendega jutu üsna ruttu. Nad ei ole inimesed, kes minust aru saaksid.
Ma ei oska siia postitusse muud enam kirjutada ja lihtsalt lisan paar ajaloolist tsitaati tuk-tukkide kohta tuntud inimestelt.
Tiit Pruuli (avaliku elu tegelane): “Kurat, oled sa mõelnud sellele, et see on ohtlik?”
Toomas Altnurme (Eesti skulptor): “Mul on kogemusi Aasias. Kui sellega kurvi võtta, läheb see ümber.”
Mahatama Kandhi (kuulus šovinist): “Tuk Tuk?”
Minu abikaasa (Justyna): “See on ohtlik riist. Sellega võib surma saada. Raamatu kirjutamise huvides püüa palun sellega sõita nii palju, kui vähegi võimalik.”
LOE KÕIK RENE SRI LANKA LUGUSID SIIT >