Plätud, T-särk ja jõulukuusk

Aasta rõvedaim kuu on november. Me istusime naisega oma Kopli korteris – väljas kallas juba teist nädalat armutult sadada – ja otsisime internetis Seattle’i üürikortereid.

Meil olid lennupiletid justnimelt sinna ning olemasoleva plaani kohaselt pidi meie pere järgneva aasta Seattle’is elama. Ma jumaldan Seattle’it. Inimesed (ja ilm) võivad seal ju Floridaga võrreldes jahedamad olla, kuid groove on tolles piirilähedases suurlinnas kordumatu.

Olin suutnud ka oma New Yorgi fanaatikust naise Seattle’it jumaldama panna, kuigi ta seal kunagi käinud polnud: fotod Pike Place Marketist ja Ballardi kohvikutest teevad töö kiiresti ära. Jah, Suur Õun on cool, aga Seattle on veel cool’im, olin ma talle juba kolm kuud tagasi lubanud.

Aga siis tuli Eesti november ja siin me siis nüüd istusime, katkematu vihma pantvangis nagu ülejäänud Tallinn, ning üritasime välja mõelda, millisesse Seattle’i naabruskonda me kahe nädala pärast kolime.

„Liina,” ütlesin äkki ootamatult. „Kolime parem Lõuna-Californiasse. Seal ei saja kunagi. Seal on alati suvi. Seal pole vaja kunagi lastele jopet selga toppida.”

„Me ju leppisime kokku, et oleme Seattle’is,” ajas naine silmad pärani. „Mis sellest sai?”

„Seattle’is on keskmiselt 152 vihmapäeva aastas,” ei jumaldanudki ma oma lemmiklinna nii piiritult. „See on peaaegu sama hull kui Eestis, kui mitte hullem.”

„152?” hüüatas Liina.

„No just.”

Kuu aega hiljem elasime Mehhiko piiri ääres San Diegos, mis on parima kliimaga linn terves Ameerikas. Mu töö võimaldab mul suurema osa aastast ükskõik kus viibida. Seega polnud meil ühtegi takistust viimasel hetkel plaanid ringi teha ning California kõige lõunapoolsemasse suurlinna kolida.

San Diegos pole kunagi liiga palav, üle 100 kraadi Fahrenheidi (ehk 38 kraadi Celsiuse) järgi näitab kraadiklaas harva ja päike sirab keset pilvitut taevast isegi siis, kui hommikul telekas tibutamist lubatakse. Tõsi mis tõsi – San Diegos ei saja mitte kunagi. Pilved võivad aeg-ajalt ju silmapiirile koguneda, mõnikord jõuavad nad linnale ohtlikult lähedalegi, kuid lagunevad seejärel kiiresti ning vihmast võib San Diegos ainult unistada. Ent kas „unistamine” pole mitte üks imekaunis tegevus? Absoluutselt on, eriti peale poolt aastat lauspäikese käes praadimist.

„Kuule,” ütles mu naine järgmise aasta juunis, kui olime Lõuna-California ideaalset kliimat juba pool aastat talunud. „Sügis on peagi käes, äkki reisiks nädalakeseks kuhugi, kus puulehed kollaseks lähevad?”

Liinal on võime mu mõtteid lugeda. Juba detsembris jõllitasime teineteist sõnatult, kui ma plätude ning T-särgi väel jõulukuuse tuppa tassisin. Aga siis oli see pigem naljakas. Nüüdseks olime oma igatsetud suve piisavalt kogenud, et aru saada, miks paljud inimesed – eriti eestlased – nelja aastaaega armastavad.

„Hea mõte,” ütlesin Liinale. „Kuidas Chicago kõlab?”

„Mmmm, hästi, ma arvan. Mis kliima seal on?” küsis Liina.

„Umbes nagu Eestis. Selle vahega, et suved on garanteeritult kuumad ning talved kurikuulsalt krõbedad. Ehk umbes nagu minu lapsepõlves, aga sellest ei tea sa midagi, mu 1988. aastal sündinud kallim.”

„Kas me võime palun sinna kolida?” küsis mu 1988. aastal sündinud kallim, pigem soovist igikestva suve eest põgeneda kui huvist minu lapsepõlve vastu.

„Noh, äkki vaatad linna ikka enne üle?”

„Hästi,” nõustus Liina. „Mis kell täna lend väljub?”

„Täna?”

„Nojah.”

Minuvanused mehed teevad seda, mida naised ütlevad (nagu üks eesti kunstnik iga keskealise mehe moto kunagi tabavalt sõnastas). Ma avasin United Airlinesi kodulehe ja edasine on juba ajalugu, minu ja minu pere oma vähemasti.

LOE KÕIKI MIHKEL RAUA LUGUSID »

______________________________________________________________________
Fotol: Jõulukaunistused San Diegos Balboa Parkis 14. detsembril 2017. Cassiohabib / Shutterstock.com

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga