Perry

Minu lapsepõlvekodus räägiti religioonist haruharva. Võib-olla Iraani pantvangikriis ajal, kui siiski. Seda eredamalt on mul meeles, kuidas isa kord inglitest kõnelema hakkas. Ma ei mäleta, miks. Ju ma midagi lolli olin küsinud ja nii ei jäänud armastatud lastekirjanikul muud üle, kui midagi arvata.

Põhiliselt mäletan isa jutust seda, kuidas mõned inimesed usuvad, et taevane valitseja on neile nähtamatu ihukaitsja saatnud ja kui inimesega midagi juhtuma peaks, on see ingli tegemata töö, mitte inimese enda hooletus. Noh, mina nende uskujate hulka ei kuulu, sain ma juba varajases lapsepõlves aru. Veidral kombel tuleb inimesel aga aeg-ajalt oma aastatepikkusi veendumusi ümber hinnata.

Ma olin perega eelmisel õhtul läbi ime terrorirünnakust pääsenud. Lennuk maandus turvaliselt Chicago lennuväljal ega plahvatanudki tükkideks, kuigi täpselt kaksteist tundi varem just nõnda oli tundunud. Hirmul on suured silmad ja eriti pirakaks lähevad need siis, kui natukenegi tumedama nahavärviga inimest pommi taolise esemega toimetamas näevad.

Aga midagi polnud teha, veel järgmiselgi hommikul valdas mind erutuse ja piinlikkuse segune tunne. Ärev oli eelmise õhtu episood igal juhul, sest relvaga stjuardessi polnud ma kunagi varem näinud. Piinlik aga seetõttu, et olin koos ülejäänud reisijatega kedagi vaid tema päritolu tõttu kahtlustanud. Oleks valge mees lennukis metallist jubina jala külge sidunud, oleksid kõik aru saanud, et teeb seda meditsiinilistel põhjustel.

Et kole vahejuhtum võimalikult siva ununeks, tuleb täna midagi lahedat ette võtta. Meie hotell asus Chicago kesklinnas. Pärast 1871. aasta suurt tulekahju ehitati Chicago uuesti üles ning linnaplaneerijatele oli see omamoodi hea võimalus: koledad majad asendati ilusatega ja täna peetakse Chicagot Ameerika arhitektuuripealinnaks. Kuid olgu üks kesklinn nii ilus kui tahes, õige vibe on ikkagi seal, kus elavad „kunstnikud”. Ehk inimesed, kellel on aega ja raha päev otsa tänavakohvikus latte’t lurpida. Nood ei ela aga kunagi pilvelõhkujaist tiines keskuses, vaid linnaosas, mida eesti keeles „kalamajaks” kutsutakse.

Igas linnas on oma „kalamaja” ja kus ei ole, see pole õige linn. Ma sirvisin Lonely Planetit ja kõige kalamajam Chicago linnaosa tundus olevat kant nimega Wicker Park: hunnikute viisi butiike, galeriisid, restorane ja – mis kõige olulisem – „kunstnikke”. Sinna me täna lähemegi, teatasin ma naisele ja pool tundi hiljem higistas mu pere lähimas metroojaamas. Higistas seetõttu, et Chicagos sõidab allmaaraudtee maa peal ning väljas kõrvetas 35 plusskraadi Celsiust. Veel pool tundi ja krapp metroorongi seinal kuulutas peatust, mille ma enne kaardilt välja olin otsinud ja mis otse Wicker Parki südames pidi asuma. Meeltesegaduses olime aga vale rongi peale istunud ja kuigi peatuse nimi oli sama, asus Wicker Park sellest umbes viie kilomeetri kaugusel.

„Ei ole probleemi,” rahustasin naist ja lapsi. „Tellime Lyfti ja sõidame viimase jupi autoga.”

Lyft on põhimõtteliselt sama mis Uber, aga et viimane Donald Trumpi moslemikeelu vastaste meeleavalduste ajal streiki murdis, kasutavad kõik poliitiliselt „õigesti” meelestatud inimesed Lyfti. Mis on muidugi naeruväärne, aga tõsi on seegi, et Lyft maksab oma juhtidele Uberist paremini ja see on minu jaoks piisav põhjus üht firmat teisele eelistada.

Lyft oli kahe minutiga kohal ja juht ütles, et tema nimi on Perry. Mina olen Mihkel, mu naine Liina ning lapsed on Mirjam ja Joosep, ning me tahame Wicker Parki sõita, ütlesin mina Perryle.

„Miks Wicker Parki?” küsis Perry, justkui oleks see taksojuhi asi, kuhu ja millistel asjaoludel tema kliendid minna soovivad.

„Seal pidi lahe olema,” ei osanud ma midagi targemat öelda, sest midagi targemat polnudki.

„Ahah,” keeras Perry auto vastassuunas ja hakkas sõitma. „Ma viin teid parem Andersonville’i, seal on palju lahedam.”

Vau. Sellist asja kuulsid mu 48-aastased kõrvad esimest korda. Ma istun autosse, palun end bussijaama viia, aga juht ütleb, et viib mu hoopis Nõmme turule, sest seal on palju lahedam. Ehk tulnuks siiski Uber võtta.

„Andersonville on peresõbralik ja groovy koht,” ütles Perry. „Palju restorane, mänguväljakuid ja pisikesi poode. Andersonville on pea ainus piirkond Chicagos, mis on suured ketid suutnud eemal hoida, üks Starbucks ja üks McDonald’s, aga see on ka kõik.”

Perry näis turgu hästi tundvat, sest mu naise silmad lõid sõnade „peresõbralik” ning „pisikesed poed” peale põlema. Mirjami silmad lõi põlema „McDonalds’i” peale ja kui mu tütre silmad millegi peale põlema löövad, peab ta selle saama, olgu hinnaks kasvõi kolm päeva kestev tüli. Eriti siis, kui asi McDonald’sit puudutab.

„Väga vahva, lähme jah sinna,” pistis Liina kilkama, justkui oleks ta 29-aastane. Ta ongi.

Perry keeras rooli ning rääkis rootsi immigrantidest, kes 19. sajandi lõpul tänases Andersonville’is peaaegu et enklaavi rajasid. Me sõitsime mööda North Clarke’i tänavat, kus asub lõviosa Andersonville’i äridest. Perry kommenteeris kõike, mis tee peale jäi. Ta kiitis Reza restorani, kus saab neljateistkümne dollari eest Chicago parimat araabia puhvetit. Cheetah Gym nimelist spordiklubi, mille seinad on puhtakslihvitud vanast tellisest. Rootsi Ameerika muuseumit, mille avamisel Carl XVI Gustaf isiklikult kohal viibis. Praetud kana ja magusa kartuli putru, mida ainult Big Joe’s teha osatakse. Raamatupoodi, mille müüjad on eranditult lesbilised. Ning muidugi kiitis Perry kohalikke inimesi, kellesarnaseid pole võimalik tervest Illinoisi osariigist leida. Ja küsis siis, kas tahame ikka Wicker Parki sõita.

„Ei taha, suur tänu,” ütlesin ma iseendalegi üllatuseks. „Me jääme siia.”

Minut hiljem seisime perega keset Andersonville’i südant ja Perry kadus meie eludest sama kiirelt, kui oli sinna tulnud. Me jalutasime kõrvaltänava ääres asuva mänguväljakuni, lapsed sööstsid kiikedele ja mina võtsin Liinal käest kinni: „Huvitav, mis need üürihinnad siinkandis olla võivad?”

Tänaseks oleme Andersonville’is elanud täpselt neli kuud, kuigi tundub, et vähemalt kakskümmend aastat. Veel üleeile tegin meeleheitliku katse Perryt üles leida, kuid Lyft kaitseb oma juhtide andmeid kiivalt. Ja tegelikult meeldib mulle uskuda, et Perryt pole tegelikult olemaski. Või kui on, seisab ta praegu mu parema õla taga ning vaatab, kuidas ma temast eesti keeles kirjutan.

Loe kõiki Mihkel Raua reisilugusid »

Chicago, Andersonville 24. juunil 2017. Kaks papagoid istub tänaval käru otsas.
Foto: Page Light Studios, Shutterstock

2 Trackbacks

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga