„Meil pole vaja Pariisi sõitagi, Eiffeli torn omast käest võtta,” ütles mu väliseestlasest ameerika sõber, kui tema auto tagaistmel esimest korda Las Vegasesse sisse sõitsin. Ta mõtles seda tõsiselt. Ja tõepoolest asub Las Vegase Stripil (ehk peatänaval) hotell nimega Paris, mille ees seisab asbestist (või jumal teab millest) Eiffeli torni teisik, originaalist kümneid kordi väiksem, aga muus osas Eiffeli torn mis Eiffeli torn.
Ma suutsin vaevu naeru tagasi hoida. Tõsimeelne ettekujutus Las Vegase vuffel-Pariisist kui arvestatavast alternatiivist päris Pariisile tundus pehmelt öeldes ogar. Seda enam, et Las Vegas on tiine kõikvõimalikest teistestki „maailmaimedest”: siin asub miniatuurne New York, peaaegu ehtne Egiptuse püramiid, kuningas Arturi loss, küprokist Veneetsia ja terve rida teisi kitš-hotelle, mis kogu maailma justkui ühte kohta kokku toovad. Peaaegu kõigil Vegase hotellidel on oma „teema” ning iga järgmine üritab eelmist üle trumbata. Vegase hotellides ööbimine on suhteliselt odav, sest raha võetakse klientidelt teiste meetoditega. What happens in Vegas, stays in Vegas.
Minu esimesest Las Vegase reisist on tänaseks möödunud ligi 20 aastat. Ma olin toona kolmekümnene ja kuigi Vegas mulle kogu oma kitši kiuste (või just selle tõttu) väga meeldis, ei olnud ma valmis seda tunnistama. Erinevatel asjaoludel olen sellesse grotesksesse linna lugematu arvu kordi tagasi jõudnud. Idee keset kõrbe looklevast lukshotellide ja kasiinode ojast on ühest küljest naeruväärne, ent teisalt neetult ligitõmbav. Ja selleks ei pea hasartmängusõltlane olema, et leida teed tagasi maailma patupealinna.
Las Vegas on fun city, nagu ameeriklased ütlevad. Siin on maailma parimad restoranid ja universumi uskumatumad show’d. Muidugi on Las Vegases kasiinod – silmaga hoomamatud nagu Vaikne ookean ja rahvarohked nagu hommikune Kopli tramm. Isegi apteegis on võimalik sada dollarit „ühekäelisesse bandiiti” toppida ja naiivselt loota, et see tuhat vastu annab.
Las Vegas on ameeriklastele sama mis Pärnu meile. Siia tullakse „puhkama” ja saabutakse tõepoolest igast USA nurgast. See annab küünilisele eurooplasele omakorda võimaluse veenduda, et „keskmine” ameeriklane on just täpselt nii stereotüüpne, nagu ülejäänud maailm kahtlustab: ta kaalub juba 16-aastaselt 200 kilo, popkorni ämbrit ei pane käest isegi Louis Vuittoni kaupluses ning basseini karates teeb märjaks kõik, kes saja meetri raadiuses heauskselt lesivad. Aga ta ütleb sulle tänaval „tere” ning tormab kõhklematult appi, kui su laps kaubanduskeskuse pöörduste vahele kinni jääb.
Ma ei viitsi enam teeselda, et too mõõdutundetu tarbimine, mille sümbol Las Vegas kahtlematult on, mind ei paelu. Sarnaselt ameeriklastega panen aasta otsa raha kõrvale, et see siis Las Vegases paari päevaga laiaks lüüa. Ma ei käi põhimõtteliselt kasiinodes, kuid seda puhtama südametunnistusega külastan Vegase parimaid restorane.
„Kui vanasti väljendas ülekaal rikkust, siis tänapäeval on täpselt vastupidi,” ütles kanadalasest kaitsespetsialist Peter, kellega ühes Vegase kuurordis rääkima sattusin. „Kui tahad tervislikult süüa, peab sul raha olema.” Nii ta on ja mitte ainult Ameerikas. Kes ei usu, astugu Biomarketisse ja uurigu, palju seal piimapudeli eest küsitakse.
„Kuhu te edasi sõidate?” küsis Peter, kui ma endast „edumeelse inimese” kuvandi loomiseks laususin, et kasutan Las Vegast vaid peatuspaigana teel „kultuursetesse” kohtadesse.
„Suurde kanjonisse,” ütlesin automaatselt ega valetanud, sest pidime perega järgmisel hommikul tõepoolest sinna sõitma.
„Suur kanjon on okei,” ütles Peter, „aga kui tahad midagi tõeliselt jalustrabavat, sõida Utah’sse. See on sõnulseletamatu.”
„No mis nüüd?” uuris mu naine pool tundi hiljem. Ta saab kohe aru, kui ma ammu kokkulepitud plaane tahan muuta.
„Me ei sõida homme Suurde kanjonisse,” teatasin resoluutselt. „Me läheme Utah’sse.”
Läksimegi. Õigesti tegime. See oli sõnulseletamatumgi, kui Peter oli lubanud.
LOE KÕIKI MIHKEL RAUA LUGUSID »
___________________________________________________________________________
Fotol Archesi rahvuspark Utah’s. (Foto: Shutterstock)
1 Trackback