Kauboid ja indiaanlased, 40 aastat hiljem

Kui oled minuvanune, möödus su lapsepõlv kauboisid ja indiaanlasi mängides. Kui vedas, õnnestus sul indiaanlane olla, ja kui läks veidi kehvemini, tuli kauboi rolliga leppida, mis sest, et vähemalt ajaloolises mõttes olid kauboid võidumehed. Indiaanlased mõjuvad aga romantilisemana, ehkki popkultuur on aastate jooksul neilegi mõnevõrra brutaalsemat vaadet pakkunud.

Ja kui su sünniaasta minu omaga sarnaneb, sattusid sa suure tõenäosusega Kosmose kinos „MacKenna kulla” nimelist filmi nägema. Vesternid olid Eesti NSV kinodes anomaalia, kuigi üksikuid (ehk ideoloogiliselt „sobivamaid”) näidati ka nõukogude inimesele.

Ma ei räägi Ida-Euroopas valminud ega Gojko Mitići pseudovesternidest, neid linastus 1970ndate Eesti kinodes kogu aeg. Ma pean silmas päris vesterne, mis tolle žanri kodumaal ehk Ameerika Ühendriikides on valminud. „MacKenna kuld” oli mu mälu järgi ainus USA vestern, mida paaritunnise kinosaba järel nõukogude eestlasel jõllitada õnnestus. Ja ega tõeline kinosõber ühe seansiga leppinud. Ma võin natuke eksida, kuid olen „MacKenna kulda” kindlasti vähemalt kolmkümmend korda näinud. Küllap sinagi.

Ja kui sa „MacKenna kulda” vaatama sattusid, on sul tänaseni meeles hingematvad loodusvaated punetavatele kanjonitele, mille vahel filmi head (ja halvad) tegelased ennastunustavalt toimetasid. Õnneks on need kanjonid siiani alles ning suuremale osale pääseb turist tänapäevalgi ligi.

„Unusta Suur kanjon,” ütles mulle kanadalasest kaitsespetsialist Peter, kui ma temaga nädalakese eest Las Vegases juttu sattusin ajama. „Mine Utah’sse, see on sõnulseletamatu.”

Pakkisin pere järgmisel hommikul autosse ja avastasin end paar tundi hiljem Zioni looduspargist. Need kümme miili kanjoniteed on lähim, milleni minusugune oma lapsepõlve igatsedes ulatub. Ma hakkasin nutma, sest olin koju jõudnud, mis sest, et sellisesse, mille poisikesena üht Ameerika filmi vaadates enda jaoks välja olin mõelnud.

Zioni park (nagu tegelikult kogu ülejäänud Utah’ osariik) on sõnadega adekvaatselt kirjeldamiseks liiga… no näed, ei leiagi sõnu. Sa võid siin kas või tuhat fotot klõpsida (ja seda ma ka tegin), kuid moodsamadki panoraamtehnoloogiad jäävad selle kõige salvestamisel hätta.

70 miili (ehk poolteist tundi autosõitu) edasi tervitab sind Bryce’i kanjon, kus ka kõige mehisem tüüp loodust kartma hakkab. Indiaanlaste legendi kohaselt elasid siin to-when-an-ung-wa hõimud, mis inimese väljanägemisega kurjadest loomadest, lindudest ja sisalikest koosnesid. Koiotid moondasid nad kivikujudeks ja siin (ehk Bryce’i kanjonis) seisavad nad tänaseni: kes istudes, kes rivis, kes kaaslasest kinni hoides. Bryce’i kanjonit õnnestub mitmest kohast vaadata ja iga view point avab tolle kõhedust tekitava amfiteatri (just nii Bryce’i kauneimat osa nimetatakse) täiesti uuest küljest.

Veel 250 miili ja sa jõuad Archesi loodusparki. Kui jumal oli kiviraidur, siis siin hoiab ta oma tuksiläinud (või eksperimentaalsemaid) töid. Tee mööda Archesit on nagu jalutuskäik arheoloogiamuuseumis: mõlemal pool laiuvad sõnulkirjeldamatud kivimoodustised ja raske on uskuda, et see kõik on looduse, mitte LSD uimas skulptorite kätetöö. Jalgsimatk Archesi kuulsamaisse punkti ehk Delicate Archi juurde on väsitav, kuid tasub end kuhjaga ära: avanev pilk on peaaegu sürrealistlik ja hiljemalt siin avastad sa endas kapisaientoloogi – see lihtsalt peab tulnukate looming olema, muud selgitust on tollele kummastavale sümmeetriale võimatu leida.

Erinevalt Suurest kanjonist mõjuvad Utah’ kanjonid pisemana, end seda rohkem näed siin detaile, millega vesi (või jumal) noid massiivseid kiviskulptuure on voolinud. Ja mis kõige olulisem: Utah looduspargid erinevad üksteisest nagu öö ja päev, ainus ühine joon eelmisega on punane kivi, mis aeg-ajalt ka teisi toone võtab.

Siin võib veeta nädalaid, ilmselt kuid, kui sa oled nii kaua iseenese tühisust võimeline taluma. Mina ei olnud: juba neljandal päeval lõin põnnama ja põgenesin loodusliku täiuse juurest tagasi igapäevasesse ebatäiuslikusesse, sest siin tunnen end olulisena. Eks midagi sarnast juhtus ju ka „MacKenna kulla” lõpus ja kui see film sul mingil põhjusel vaatamata jäi, siis tee seda nüüd. Ja reisi seejärel Utah’sse, isegi kui see peaks olema ainus Ühendriikide osariik, kuhu sa oma jala tõstad.

LOE KÕIKI MIHKEL RAUA LUGUSID »

___________________________________________________________________________
Fotod: Mihkel Raud

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga