Pannkoogid ja puuviljad kaovad minu sisemusse jõeäärse hotelli restorani rõdul, kus teisi inimesi ei ole. Vaade on mägedele, mis on siinsamas ja loomulikult ka jõele (kuna hotell on ju jõe ääres, nagu ma ütlesin, eks ju) ning jõudu koguvale päikesele. Unine küla, nagu romantiliselt armastatakse öelda, jääbki uniseks. Ei toimu siin ka keskpäeval, kui meie läinud oleme, midagi rohkemat, ma tean. See on nii ilus. Rahulik hommik. Üldse on raske – põsed pannkooki täis topitud – sellel hetkel meenutada, et elu on probleeme täis ja lõpuks me kõik sureme ära. Tõepoolest – selline mõte ei tule kohe üldse pähe.
Jätkub Laose muinasjutt. Me asume nüüd pikemale – oma viis tundi kestvale – paadimatkale veelgi rohkem põhja. Põhja poole siis, mitte põhja. Sellisele jõematkale, mida oled kindlasti filmidest näinud ja igatsed ka ise läbi teha. Ma tean, et sa igatsed sellise seikluse järele, ära vaidle.
Jõge ääristavad enamasti rohelusega kaetud mäed. Roheluse moodustavad puud, põõsad, palmid ning palmide ümber keerlevad kõvad kägistajad: liaanid. Nad kõik tervitavad meid oma salapärase vaikusega. Vaikus on tegelikult mägede poolt tulles isegi natukene häiriv. Nimelt pole palju kuulda linnulaulu, kui paadimootor välja suretada. Miks? Jõgede ääres paiknevad külad. Külades paiknevad inimesed, kes tahavad süüa. Suur osa linde on kohalike jahimeeste poolt maha notitud ja pintslisse pistetud. Kuigi see on keelatud. Salaküttimine on keelatud. Aga ma tahaks näha, kes keelaks mul näiteks McDonaldsit süüa. Palun tule ja keela! Samamoodi ei kuula keeldu ka kohalikud. Relvad pole üldse Laoses lubatud. Suures osas on see küll hmongide pärast, aga see on juba pikem jutt ja selle kuulamiseks pead reisile tulema. Olen siiski paar korda metsas jalutades ootamatult kokku puutunud külaelanikuga, kellel õlal suur omavalmistatud püssi moodi riist ja näol vabandav naeratus. Sellega siis kõmmutatakse. Mitte küll väiksemaid linde ja oravaid – neid notitakse ikka lingude ja ragulkadega. Ka vibud on kasutuses. Ükskõik mis saab taparelvaks, et oleks midagi, mida õhtul endale makku seedima panna.
Vahepeal kohtame kohalikke kalureid oma värvikirevate paatidega, kes näivad jätkavat samu lihtsaid traditsioone, mida nende esivanemad juba sajandeid tundsid. Paar korda möödub meist paat teiste välismaalastega. Need siis lehvitavad erutunult ja meie peame vastu lehvitama. Nii on kombeks. Mina tavaliselt ei lehvita, sest see tundub mulle natukene tobe, aga kui teised meie omad lehvitavad, siis ei pane keegi minu introvertset žesti tähele. Ja no näed, sealt tuleb järgmine paat, olgu, ma lehvitan ikka ka: tereee! jaa! meie ka … paadis, teie ka paadis? me oleme kõik paadis! toree!
Teeme peatuse, ronime maale, et jalgu sirutada. Mullane, lehtedega kaetud tee viib väiksesse külla, kus pole parasjagu palju inimesi. Väga üksikud piiluvad meid. Ja ei ole meist huvitatud. Katkise jalaga lehm seisab aedikus, verd tilgub. Huvitav, kas kohalikud hoolitsevad tema haava eest? Või lüüakse ta maha ja tehakse söögiks? Me ei saa seda teada, lahkume. Kas inimesed selles ääretult primitiivses – olgem ausad – külas on sisemuses õnnelikud? Me ei saa seda teada, lahkume. Paat lõikab jälle vett, Phonsak pakub kõikidele süüa, mida ta on karpides eelmisest kohast kaasa ostnud. Söök on hea. Kõik on hea, vesi sillerdab päikese käes vaeveldes. Meie ei vaevle, meie paadil on katus peal. Meil on jõe peal katus peakohal.
Mõnikord ilmuvad päris jõe äärde need traditsioonilised palmilehtedest katustega majad. Siis on näha ka riisipõlde ja kuulda laste kilkamist. Ma sinnapoole ei vaata, sest lapsed hakkavad alati lehvitama. Mõnikord möödume inimestest, kes suured sõelad käes, jõekaldal askeldavad. Nemad otsivad kulda. Nemad juba ei lehvita. Kardavad ilmselt, et tuleme ja võtame nende kulla käest, kui nad liiga palju sõbralikkust üles näitavad. Kas nad kulda ka leiavad? Jah, leiavad küll, olen ise näinud. Kui palju, see on iseasi.
Vahepeal tuleme paadist maha, kõnnime ja sõidame tukiga ning läheme uuesti paadi peale. Nimelt jääb meie tee peale ette üks tohutu tamm. Neid on Laoses palju ja aina uusi ehitatakse juurde. Tammide hulk näitab küll Laose püüdlusi arendada oma infrastruktuuri ja suurendada energiatootmist, kuid samas on need tekitanud hulga murepunkte seoses ökosüsteemi ja kohaliku eluviisiga. Sellest võib teile rääkida mõni tõsisem inimene kui mina.
Saabume Muang Khuasse. Järjekordsesse külakesse Phongsali provintsis. “Kas paadisõit tundus liiga pikk?” Üllataval kombel kinnitatakse ühest suust, et üldsegi mitte. Samas – ka mina ise arvasin, et meil on veel vähemalt tund aega minna. Aeg on vee peal meist ette lennanud.
Viskame asjad hotelli – hotell on tore. Rõõmustades leian hotelli rõdult ka plastmasspurgist oma lemmik rohelist teed – seda korjatakse siin Laoses mingi suvalise taime küljest ja see on maailma parim. Ja maailma kõige kibedam, kui seda kasvõi üks milligramm liiga palju tassi panna. Ma loodan, et see mürgine ei ole.
Hakkab juba hämarduma, päev on veedetud jõe peal matkates. Kiirustame tohutule rippsillale. Jälle: millised vaated! Teeme ring ümber küla, see kohake on päris pisike ja teisel pool, betoonsilla kõrval ootab meid kohalik baar, üks külm õlu ja võimalus kaasa elada kohalikule purjus karaokele, mis on küll kõrvulukustav, ent ometi naljakas.
Naljakas ei ole betoonsilla kõrval kükitav alasti kohalik – kui keegi siin (nagu meilgi) päris alasti tänaval on, on ta ilmselt vaimuhaige. Ja see on Laose kurb külg: selle haigusega siin keegi tegeleda ei oska. Arenguruumi on. Prantslased ehitavad siia kliinikuid ja hambaarstikabinette; pandagu raha välja ka vaimse tervise turgutamiseks! Seda aga hetkel ei tehta. Laoses jätkub, nagu nõukaajal, vaimsete häirete peitmine tagumisse tuppa, teki alla. Kurb. Kurvad ei ole aga õlut täis lauljad, kes nüüd nii kõvad noodid üles võtavad, et me lahkuma peame. Läheme jälle läbi pimeduse, jälle jõe peal kõikuva aluse peale õhtust sööma. Head isu meile!
—