Hommikul vara ütleb mulle hotelli koristaja, priskete põskedega tüdruk: “Nii tore sind jälle näha!” Ta näeb mind esimest korda. Ta on Vietnamist. Võib olla on kõik seal nii sõbralikud ja näevad sind oma peas juba mitmendat korda, kui esimest korda kohtavad. Huvitav, kas nad ameeriklastele ka nii sõbralikult lähenevad? Ei tea. Ei viitsi selle peale veel ka mõelda, sest kell on kohutavalt vara. Võiks öelda isegi, et veel on pime ja lisada dramaatiliselt – päike alles magab.
Troopiline kuumus, kui päike “veel ärganud ei ole”, on kõige mõnusam. Õhk on soe supp, mis eurooplase nahka ei kõrveta. Vientiane kuumus võib muidu keskpäeval ikka päris kõvasti näpistada. Alles eelmine päev olin kohvikus istudes mõelnud, et äkki ei peakski enam tänavale minema päeval. M i n a mõtlesin nii – mina, kes ma kuuma üle kõige armastan. Vientiane on kogu aeg ääretult tuline.
Oleme vara ärganud, sest kiirustame raudteejaama. Eelmisest aastast alates saab Laose suuremate linnade vahel sõita rongiga. Nihverdistest hiinlased on Laoses käima nihverdanud kiirrongi. Esimese rongi Laoses. Sellega saab nende pealinnast Hiinasse ja vastupidi.
Vientiane ja Luang Prabangi vaheline sõit kestab alla kolme tunni. Vanadel hallidel aegadel – kaks aastat tagasi -, pidi seda maad läbima bussiga. Bussisõit kestis alla kümne tunni. Kümme tundi loksuvas ja rappuvas bussis, sest Laose teed on enamasti 90 aastase vanainimese nahastruktuuri meenutavad.
Kui see juhtus olema ööbuss – nagu tavaliselt minuga juhtus, aitähh saatus – siis vedeles kümme tundi sinu kõrval, väikesel koikul, mõni kohalik, kellele meeldis ennast kõvasti sinu vastu suruda, aeg-ajalt omaette rääkida ning siis kilekotist suppi süüa, seda igale poole ümber ajades. Ärge tuletage mulle meelde, palun. Käin edaspidi seda maad rongiga. Või siis lendan. Praegu oleme valinud rongi.
Phonsak tuleb kaasa, ta tuleb tervele reisile kaasa, sest kohalik peab aitama mul organiseerida, tõlkida jne, kuid ka tema ei suuda mind aidata, kui mult rongijaama turvakontrollis võetakse ära pisike ning reisil ülivajalik taskunuga. (See on minu naise nuga. Ta pani selle mulle kaasa armastavate sõnadega: “Vaata ette, et sa seda ära ei kaota, sa kaotad kõik asjad ju ära.”)
Laose rongijaamadesse on sisse seatud (hiinlased seadsid nagunii, neile meeldib kõike kontrollida ja samal ajal ka segadust tekitada) meeletu turvakontroll, mille käigus eemaldatakse reisijalt sellised asjad nagu kuiv šampoon, küünekäärid ja võimalik terariist. Loomulikult võetakse ära ka vesi, sest vesi on kõige ohtlikum asi üldse – sinna võib ära uppuda ja ka tsunami on veest tehtud.
Eelmine kord võeti mult samas rongis ära pussnuga. Sellest saan ma veel natuke aru. Okei, okei, tegelikult saan väga hästi aru, et võib olla ei ole mõistlik lasta suvalist inimest suure pussnoaga avalikku kohta, kuid pisike taskunuga – no andke andeks, selle ära võtmine meenutab lihtsalt vargust, mitte TURVA kontrolli. Sellega saaks ju vaid hamstrile viga teha. Aga esiteks: kes üldse tahaks hamstrile viga teha?! Peale selle ei ole rongis ju hamstreid, aga nuga pannakse ikka pihta.
See selleks. Oleme Luang Prabangis, Mekongi ääres. Kohe Mekongi juures on ka meie hotell. Ilusad väikesed tänavad, toreda olemisega teised turistid ringi käimas – neid on siin vähe, Laost ei ole üldse turismiga üle uputatud, sellepärast tasubki siia tulla!
Luang Prabang on üks minu lemmiklinnu. Siin võiksin natukene aega elada. Mõnikord tundub, et aeg-ajalt elangi. Ja minu naabruses on üks imeilus kosk – Kuang Si. Läheme seda vaatama. Natukene aega tuleb mikrobussiga sõita. See ei ole väga kaugel.
Kose juurde saabudes tabab mind šokk. Kui varem sõitsin siia rolleriga, sõitsin kohe värava juurde, ostsin pileti ning jalutasin karude juurde (karudest kohe, kannatust), siis nüüd on keegi otsustanud hakata raha tegema ning leiutanud päris piinliku süsteemi: nimelt ei saa enam pargi värava ette sõita, vaid bussi/jalgratta/auto/rolleri peab jätma maha kilomeeter enne pargi algust, ning ostma endale sealt sissepääsupileti koos … elektriauto piletiga. Milline õudus! Inimesed topitakse nagu elu viimasel sirgel olevad Korea turistid vaikselt surisevatele elektriautodele, ning siristatakse siis jupp maad sellega vaikselt pargi sissepääsu juurde – lihtsalt sellepärast, et selle eest raha küsida. Mingit praktilist mõtet säärasel asjal ei ole. Samuti teeb see ilusa kose ja selle ümbruse vastikult “turistikaks”. Ohkan ja ähin pettunult mitu korda. Aga noh, tagasi tulles läheme sellest jubedast süsteemist mööda ja tellime enda bussijuhi keelust hoolimata üles vastu. Küll me ka järgmise grupiga midagi välja mõtleme, et reeglitest mööda hiilida. Totakatest reeglitest peab ikka mööda hiilima, muidu pole see õige elamusreis!
Ahjaa, karudest: enne koske on üles seatud väike Aasia karude reservaat. Seal elutsevad karvased indiviidid on päästetud rahvameditsiini küüsist. Nimelt usuvad eelkõige hiinlased, et karude sapivedelik teeb inimesele head (ei tee) ja seda korjatakse elusate karude kõhust, pannes karud elama sellisesse puuri, kus nad sõna otseses mõttes liigutada ei saa. See on enam kui kohutav ja seda mõnusam on vaadata, kuidas sellisest olukorrast päästetud loomad oma praegust elu naudivad. Üks karu vaatabki meile just otsa: ta lamab selili võrkkiiges, jalad laiali ja kiigutab end aeglaselt. Ta on nüüd oma elu boss.
Kuang Si kosk on imeilus. Tasub käia ja vaadata. Loodus selle ümber on imeline, ürgne. Julgemad, kes külma vett ei karda, lähevad ujuma. Vähem julged saavad restoranis maitsta kohalikku Luang Prabangi õlut, mis on minu meelest tavaline Laose õlu – Beer Lao -, ainult, et teise sildiga pudelisse pandud. Pead ei anna. Igal juhul maitseb kuuma käes hästi. Nagu aru saada – mina ei läinud ujuma. Mina lähen külma vette siis, kui maailmalõpp on käes ja öeldakse: “Kui sa kohe ujuma lähed, siis sina ja sinu naine jääte ainsatena ellu.” Siis ma läheks – väga ettevaatlikult, aeglaselt ja rohkelt vingudes. Aga ainult korraks! Mingit pikka ujumist ei tuleks ka maailmalõpu korral. Isegi šantažeerimisel on piirid.
Õhtu lõpuks istume ainsate külalistena Mekongi-äärsesse baari, mis veel lahti on. Lahti sellepärast, et omanikud võtavad sõpradega napsu. Tahan enda külalistele pakkuda suraka kohalikku riisiviskit – lao laod. Baaris ei ole. Naerdakse minu soovi üle. Jooksen, leian kuskilt väikesest poest pudeli. Hoiatan kõiki ette: see kohalik jook on selline, et seda võib diisli asemel paaki valada. Enamus autosid ilmselt vahet ei teeks. Proovitakse… ja kõigile maitseb! “Hea märjuke!” Proovin ka ise üllatusega ja tasakesi. Tõtt räägiti, vot kus lops. Lao lao, mille olen suutnud lauale panna, on mahe, ning tõepoolest mitte selline nagu mina mäletasin. Enamasti lähevad asjad hullemaks (nagu näiteks elektriautod Kuang Si kose ees) aga mõnikord ka paremaks (nagu kohalik alkohol). Säh sulle siis! Kunagi ei tea.
—