Hommikul olin tublisti magamata, kui kell seitse keegi mu hotellitoa ust loksutas. Kohe lausa raputas, et sisse saada. Kuna ma olin eelmisel õhtul kaks korda öelnud, et koristusteenust näha ei taha, tahan välja puhata, rabasin endale ropsuga lohakalt duširätiku ümber ja tõmbasin pahuralt ukse lahti, tehes samas lahti ka suu, et hakata noomima. Ukse taga seisis minust kaks korda suurem valge mees, kes tahtis kohe tuppa astuda, jäi siis üllatusega mind vahtima ja pomises üllatunult-pahaselt: “See… on minu tütre tuba!”
Mina ei osanud unesegaduses teha muud, kui astusin välja, nii et mu rätik äärepealt oleks maha langenud, silmitsesin miskipärast korraks rähmas silmadega omaenese toa numbrit: 107 ja ütlesin haigutuse saatel: “Mina… ei ole teie tütar.” Mõtlesin, et mees nüüd lööb mind, kui nurga tagant tuli jooksuga aasia naine ja hüüdis mehele: “207! Ma ütlesin tuba number 207! You no listen!” Mees kukkus vabandama, kuid ma ei jaksanud reageerida ja taganesin lihtsalt pahuralt oma tuppa ja lõin ukse enda järel kinni. Magada ka ei lasta!
Pärast, päeva jooksul, nägin meest mitu korda, iga kord ta vabandas ning ütles, kui jahmunud ta oli just selle peale, et ma välja tulin, ning toa numbrit uurisin – justkui ma ei teaks millise tütre juurde ma nüüd siis jälle olin sattunud. Naersime koos. Mina mõtlesin, et jumal tänatud, et mul tütart ei ole, kelle pärast muretsema peaks.
Varsti saabus minu giid, kes meiega kogu reisi kaasa teeb. Härra Phonsak. Laoses kutsuvad inimesed üksteist tihti “härra” – mister see ja see. Ühe firma sees räägitakse võrdse staatusega inimestest näiteks niimoodi: “Härra Phonsavan pillas kohvi härra Patyvani sülle” ja nii edasi.
Suure naeratusega Phonsak tuli hotelli ja kirus alustuseks natukene aega hiinlasi. Seda teevad paljud laod. Nendele ei meeldi, kuidas hiinlased aeglaselt aga järjekindlalt Laost üles ostavad ning samuti näevad laod hiinlasi kombevabade inimestena. Minu asi pole seda küll kommenteerida aga näiteks küsis härra Chantaphone – meie kohalik partner – minu käest ükspäev: “Räägi mulle venelastest Eestis…” ja kui ma olin jutu lõpetanud, lausus ta mõtlikult: “No, nad on täpselt nagu hiinlased Laoses.”
Teeme Phonsakiga aega parajaks, kuni on aeg lennujaama oma külalistele vastu minna. Lennuk, mis tuleb Bangkokist, jääb hiljaks. Phonsak heidab lennujaama ette pikali ja hakkab vähkrema. Nii väga vihkab ta ootamist. “Ära tee niimoodi, sa näed välja nagu hiinlane!” noomin ma teda. “Ei näe, ma ei näe välja nagu hiinlane!” ehmatab Phonsak kohe ennast korralikult tooli peale istuma ja lisab: “Kui üldse, siis ma näen välja nagu Kambodžast!” Lennukini on veel tund aega.
Proovin endale osta kohalikku SIM kaarti, kuid tuleb välja, et mõlemad mu telefonid on Vodafoni poolt lukustatud. Ma olen üllatunud ja ka tsipa vihane. Ikka tehakse nii lolle asju! Olen telefonid juba sada aastat tagasi välja ostnud. Need on minu omad! Kuidas nii saab! Samuti ei saa ma Vodafoni internetti kohapeal kasutada. Miks? Ei saa aru. Ei Tais ega Laoses lase mul datat sisse vajutada. Uurin Vodafone lehelt, kas nad saaksid ise mu telefoni lahti teha. Saavad küll. 28 päeva jooksul. On ikka mölakad! Minu viha aitab mul ootamise aega sisustada.
Lennuk maandub. Suur hunnik inimesi tuleb välja. Ja siis veel üks hunnik. Ja veel. Ja siis on vaikus. Peaaegu keegi ei oota enam saabujaid. Kaks koera hakkavad lennujaama ees kaklema. Inimesed naeravad. Ükshaaval hakkavad väravast välja tilkuma piirivalvurid. “Kas seal on veel inimesi, kes lennukilt tulevad?” lähenen ahastades piirivalvuritele ning nemad ütlevad kivinäoga: “Ei.” Kas tõesti? Siis aga meenub mulle: laod on küllaltki … mugavad – et mitte öelda laisad. Kui nad ütleksid mulle, et seal on veel inimesi, tähendaks see võib olla minu poolt lisaküsimusi. Ja seda nad jumala pärast ei taha. Nad on arvestanud, et nad lähevad nüüd koju nuudlisuppi sööma, mitte ei hakka siin välismaalase lisaküsimustele vastama. Lihtne on öelda üks sõna: “Ei.” Ja siis ruttu edasi minna. Tegelikult on mu reisijad muidugi olemas. Lihtsalt nad võtsid piiri peal raha välja ja venitasid sellega natukene. Laose viisa saab piiril lunastada neljakümne dollari eest (rahatähed peavad olema laitmatud) või siis peab sul olema taskus 1800 Tai raha. Omaenese raha laod piiril näha ei taha. Sellega võid sa kuu peale kerida.
Me sõidame hotelli, saabujad ei ole väsinud. “Kas läheme teeme ühe külma õlu selle neljakümnekraadise kuumuse peale?” pakun ettevaatlikult. “Teeme ikka mitu!” hüütakse rõõmsalt vastu. Tublid. On energiat hilisõhtuseks Beer Lao`ks. See on kohalik õlu – Beer Lao. Alles mõned aastad tagasi oli seda vaid ühte sorti ja kõik larisid kohusetundlikult ainult seda marki. Näis nagu neil oleks õllemonopol, sest mingisugust muud sorti märjukest baarides ei pakutud. Ainult hotellides ja spetsiaalsetes baarides, kuid muu õlu oli kulla hinnaga. Nüüd on ka Beer Lao endale juurde tootnud erinevaid sorte – valge õlu on minu lemmik, ja ka tume õlu on minu lemmik, tegelikult. Ehk siis: elagu õllekõhud!
Hotellis on bassein, seal saab ujuda. On kuum. Nii kuum. Ei saja, praegusel ajal sajab haruarva. Mõnus aeg reisimiseks. Homme hakkame liikuma põhja poole, seal on natukene jahedam. Kolmekümne viie kraadi asemel umbes kakskümmend viis. Ma pakun. Hotelli lauast küsitakse, kes meie tubade eest maksab. Nimetan kohaliku firma, kes maksab. Nad helistavad. Räägivad. Kõik on korras ja selge. Niimoodi hakatakse mind peatama iga kord, kui valvelaua juurest nüüd mööda lähen. “Kes maksab?” “Oi, me ju rääkisime selle selgeks? Kohalik firma… te helistasite…” Ja helistatakse uuesti. Poole tunni pärast jälle sama jutt. Kes maksab? Ja jälle helistatakse. Kogu aeg on uus inimene, kes alustab sama probleemiga tegelemist. Tüüpiline Laos. Armas segadus kogu aeg. Kuigi need on vietnamlased, kes seda hotelli peavad. Siin pealinnas on umbes 40 000 vietnamlast. Kokku riigis sada tuhat. Kas sina teeksid laoslasel ja vietnamlasel vahet? Ei? Ega nad ise ka ei tee. Peavad küsima, et mis keeles tohib rääkida. Ja siis räägivad lao ja vietnamlane omavahel inglise keelt.
Me kõmbime hilisõhtul veel kohalikku kohta sööma. Minu reisijad on minu jaoks ideaalsed – huvituvad ainult kohalikust söögist. Tahavad kõike proovida. Püüan seda elamust neile pakkuda kogu reisi vältel. Laoses juba on roogasid, millede vahel valida, ega see pole mingi Läti! Kas suudame maitsta kõike? Ka vaklasid … ? Eks näeb. Annan endast parima!
Tee peal, 20 meetrit meist eespool, ukerdab üks seelikus tegelane. “See on ladyboy,” teatan tähtsalt, uhkustades enda teadmisega. Tunnen poisi, kes naiste riideid kannab ja mõnikord ka kummist rindu omab, ning Aasias populaarne nähtus on, kohe kaugelt ja selja tagant ära. Mõnikord vaid ühe tema liigutuse põhjal. See on minu anne. Mõned inimesed oskavad lennukeid juhtida, kosmosesse lennata, mõned leiutavad peavalutableti aga minu erakordne anne on selja tagant ära tunda meesnaine – nigu niuhti.
—