Tavai, ma lendan kõigepealt Bangkokki, sest Laose reise alustatakse ikka nii. Kuna ma ei ole juba ammu tõeliselt soojas kliimas mõnulenud, siis veedan mõned päevad ka Bangkokis, enne kui sutsti Laose pealinna kobin - Vientiani, kuhu saabuvad otse minu kliendid. Või siis õigemini meie reisijad, või siis õigemini minu tulevased sõbrad. Vot jah: sõbrad ja reisikaaslased! Klient on nii külm ja kauge sõna reisiäri puhul!
Bangkokis on tore ja juhtub palju asju nagu alati, aga sellest ma ei hakka rääkima. Miks ma siis üldse ütlesin, et Bangkoki läksin? Ahjaa: uuesti paari päeva pärast lennujaama minnes teatab mundris poiss, kes minu pagasi lindi peale aitab lükata, ise seejuures ähkides nagu mäger, et ma ei saa ilmselt Laose viisat. “Miks siis nii?” imestan ja pahandan, sest poiss naeratab oma teadaande juures sääraselt, justkui oleks mulle öelnud, et ma saan elu lõpuni tasuta kommi ja tema oleks selle hea uudise mulle just siinsamas edasi andnud. Samal ajal sõidab mu kott minema. Kott, mille sõidu üle on kontroll poisil, kes just ütles mulle, et ma ei saa Laose viisat. Umbes nii, et: “Sina Laosesse ei saa, ha ha haa, aga su koti saadan ikka sinna!” No on ikka…
Noormees näitab mulle nüüd minu passi, paneb selle mulle nii näo lähedale kui saab ja mulle tuleb pähe, kuidas koduloom pannakse ninapidi oma musta sisse, kui ta tuppa häda teeb. “Sul ei ole passis ruumi!” öeldakse targalt mu reisidokumendi kohta ja ma vaatan jahmunult – tõepoolest, vabad on ainult lisalehed, kuskil tagapool ka üks paari templiga leht, ning ülejäänud on kõik piiridel halastamatult ära määritud. Issand jumal. Mu pass peaks kehtima veel viis aastat! Kuidas ma nii palju reisinud olen?! Omast arust ei käi ma üldse kuskil ja veedan enamuse ajast hoopis elutoas nagu diivanipadi!
Poiss kirjutab järgmiseks ruudulise paberi peale: “siia viisat ei pane” ja torkab tähtsa näoga selle lehe mulle passi vahele, lisalehtede manu. Sama tähtsa näoga viskan ma selle lehe paari minuti pärast prügikasti, lähen lennule ja saan tunni ja kümne minuti pärast endale suure Laose viisa – viimasele passi lehele -, paari templit kattes. Lataki! Nüüd jäävad passi tühjalt haigutama tõesti ainult kaks lehte.
Mali Namphu hotell on minu peatuspaigaks, sinna pean jõudma. Olen selle hotelli oma reisijate jaoks valinud, kuna see on mugava asukohaga ning seal on ka bassein. Arvan, et kui inimesed siia 38 kraadisesse kuumusesse satuvad, tahavad nad ennast esimese ehmatusega kohe vette kasta. Laoses neid merre visata ju ei saa – ainult maismapiir on sellel riigil, merepiir puudub. Aga tavaliselt on nii, et peale minu keegi sinna basseini ei jõua. Inimesed on kas elevil kõigest uuest või siis tegelevad nagu hamstrid oma pagasi lappamise ja ümber/lahti pakkimisega ning peatselt me alustame ju reisi ja basseini jõuab alati see üks mees ainult – mina.
Järgmisel päeval saabuvad minu külalised ja otsustan ennast selleks puhuks hästi välja magada. Samas unustan ma enda plaanidest teavitada väikest looma, kes öö otsa mu toas krõbistab, ragistab ja midagi tirib, just nagu paneks kaableid. Iga kord, kui kargan tulede juurde, on vaikus majas. Natukene aega pimedust ja jälle hakkab ettevaatlik krõbin. Ilmselt mingi hiir, midagi ohtlikku ja ebameeldivat siin keset linna, korralikus hotellis, olla ei saa. Samas tahaks kangesti teada, et kes see nadikael täpselt ikka on ja hüplen tule ning voodi vahet hommikul kella kuueni.
Kui räägin loo oma magamatusest järgmisel päeval meie kohalikule Laose partnerile, kes meie matkasid siin korraldada aitab, selgitab tema kohe mulle täpselt ära, kelle ja millega tegemist oli. “Need olid sinu närvid,” teab härra Chanthaphone.
—