Ma arvutan kiiresti. "Et sa olid siis kokku kümme aastat tegevteenistuses?" "Jah. Õhuväes."
“Olid õhuväes, aga kuidagi astusid ikka miini otsa?”
“Jah, läks niimoodi. ” Näitab mulle oma jalga. Õigemini näitab mulle oma plastmassist jalga.
Mina: “See on kohutav!”
Tema: “Pole absoluutselt midagi hullu. Mul on nii hea meel, et rahu aeg on käes. Üks jalg ees või taga, see ei muuda enam midagi.”
See on minu esimene vestlus Sri Lanka valitsusvägede sõduriga, kes ise lahingutest osa võttis. Kui mu arvutus paika peab, siis kümne aasta vältel.
Siiani olen rääkinud ainult tamilitega. Kuulanud teise poole jutte. Nüüd on aga ootamatult minu kätte antud võimalus võitja-poolega lobiseda.
“Kuidas sina kommenteeriksid,” alustan ma hästi ametlikult ja ebamugavustundega võideldes, “kuidas sa kommenteerid neid jutte, mida olen siin inimeste käest kuulnud – jutte armee sõjakuritegudest. ÜRO üritab seda asja ametlikuks ajada, mina räägin aga hetkel tavakodanikest, kes minuga informatsiooni on jaganud.”
“Mida sa täpselt silmas pead?”
Neelatan kuuldavalt.
“Kuidas sa näiteks kommenteeriks väidet, et Sri Lanka armee poolt tuli ette, eriti sõja viimastel aastatel, süstemaatilist vägistamist?”
Ta vaatab mulle otsa ja ütleb kindla häälega: “See on naeruväärne väide! Meil oli armees kord. Distsipliin! Kui mina oleks midagi varastanud või midagi muud teinud, oleksin ma vangi läinud. Sellised vägistamissüüdistused ei pea paika!”
“Ma tahaksin sind nii väga uskuda. Aga ma olen vastupidiseid jutte kuulnud. Ja mitte ainult ühe inimese käest.”
Vaikus.
“No võib-olla NATUKENE oli midagi.”
Vaikus.
Ma suudan elu pisiasjadest tavaliselt huumori üles leida. Sellel hetkel aga ei kuma siit kuskilt läbi mitte üks huumorikiir.
“Tahad, ma annan sulle mõned enda vanad pildid – sõja ajast?”
“Tahan. Aitäh.”
Ta avab suure nutitelefoni ja hakkab oma pildikaustades lappama.